Opositsionäärid: aukliku kaitsega Eesti laristab kui suurriik!

Opositsiooniparteide esindajad Aivar Riisalu (Keskerakond), Eerik-Niiles Kross (Rohelised), Andres Anvelt (Sotsiaaldemokraadid) ja Hannes Toomsalu (Rahvaliit) leiavad, et riigikaitses tuleb lõpetada ressursside raiskamine ja ametkondlik killustatus. Samuti võiks juba ükskord üheselt paika panna, et me ei saa endale lubada üleminekut palgaarmeele.

Kuivõrd oluliseks peate Eestis riigikaitse laiapõhjalist planeerimist, millega nüüd on algust tehtud?

Toomsalu: Väga oluliseks. Riigikaitse peab olema ühtne ja läbipõimunud, mitte nagu praegu, kus iga ministeerium ehitab üles oma süsteemi. Inimressurssi on meil vabariigis kõige vähem. Praegu arendab politsei abipolitseid ja päästeamet päästjaid, selle asemel et kõik kaitseliidu alla koondada. Et tekiks paindlikkus: kui vaja, kustutan tuld, kui vaja, aitan politseid, kui vaja, võtan relva ja kaitsen kodumaad.

Riisalu: Eesti käitub nagu „suurriik“. Koostöö ministeeriumide vahel ei toimi. Aga tubli kaitseliitlasena väidan, et reaalses elus toimib see hästi. Pronksiööl aitas näiteks kaitseliit kriisi ohjata. Kaitseliit kustutab ka metsapõlenguid ja päästab uppujaid.

Anvelt: Normaalses riigis on kõige aluseks funktsioonide jaotus. Initsiatiivikad kaitseliitlased ja abipolitseinikud peavad tundma end osana mingist riiklikust süsteemist. Eesti peamine julgeolekuoht ei tulene mitte väljastpoolt, vaid seest. Täna elame endiselt rikka riigi mentaliteediga – meil on mitu mereväge, mitu õhuväge ja, see on täielik nonsenss.

Kross: Uus riigikaitsestrateegia näitab meie julgeoleku killustatust. Oleme integreeritud NATOsse ja Euroopa Liitu, kuid sisemiselt ligadi-logadi. Meil puudub ühtne ohupilt ja kriisijuhtimine. Nüüd tuleb astuda järgmised sammud ja luua ühtne kõiki ohustsenaariume arvestav keskus.

Kui palju me suudame üldse ette näha, mis meid ohustab 10–15 aasta pärast?

Riisalu: Me ei pea küsima, kas sõda tuleb või ei. Peame küsima, millal see algab!

Kross: Meil pole vaja kõiki ohte ette näha, vaid omada kriisi korral enam-vähem paigas reageerimist ja juhtimist.

Anvelt: Julgeolekuoht võib näiteks olla ka põgenikevool. Kui tuumariikides Indias ja Pakistanis plahvataks, valguksid kõik Euroopasse.

Riisalu: Sosnovõi Bori tuumajaama plahvatuse korral jookseks kogu Ivangorod meile.

Kross: Meil on viimaste aegade konfliktidest nii mõndagi õppida. Need pole olnud puhtalt sõjalised või terrorirünnakud. Meid valitsevad hübriidohud – näiteks Gruusias oli ühekorraga sõjaline konflikt, küberrünnak ja meediasõda.

Toomsalu: Eestis on täna probleemiks, et kõik on litsentseeritud ja üle bürokratiseeritud. Kui naabril läheb maja põlema, ei tohi ma seda kustutama minna, sest mul pole litsentsi!

Riisalu: Muidugi minnakse kustutama ja keegi ei küsi selleks riigilt luba! Mul on kodus kodanikualgatuse korras igaks juhuks tuletõrjeauto valmis, akud laetud ja tosoolisegune vesi sees. Meie külla ei jõua ükski tuletõrjuja, ikka kustutan ise.

Kross: Riisalu on hästi integreeritud riigikaitsesse!

Julgeolekuohte mõõdetakse ja kaardistatakse. Mõni arvab, et olulisim on sõjaline oht Venemaa suunalt, teine aga, et terrorirünnak on meil vaid aja küsimus. Mis teie arvates Eesti riiki enim ohustab?

Anvelt: Terroriorganisatsioonidel on praegu sihikul suuremad riigid, sest sealt saab rünnakuga suurema tähelepanu. Aga mingil hetkel on Inglismaa või Saksamaa ründamine raskendatud. Siis võivad terroristid vaadata missioonidel osalevaid väiksemaid riike ja oleme rohkem sihikul.

Kross: Niipea kui Euroopa Liit hakkab võtma vastu poliitilisi otsuseid Al Qaida või mõne teise rühmituse vastu, koheldakse meid suurematega võrdselt. Ohud ei ole horisontaalsed ja võivad eskaleeruda. Sõjaline konflikt ei alga ühel hommikul sellega, et Putinil tuleb pähe: nüüd ründame! Ka Gruusia sõda valmistati pikalt ette.

Anvelt: Oluline on ka psühholoogiline kaitse. Eesti riik on teinud endale karuteene, kui pole Ida-Virumaal 20 aastat riikluse objekte arendanud, välja arvatud Jõhvi vangla. Jõhvi sõjaväeosa on üks kehvemas seisus olevaid, kiita pole ka sealse politsei ja päästeasutuste tingimused. Sinna pole tahetud jõulisemalt Eesti riiki tuua ja see on riigikaitseline probleem. Ainus hea žest oli kaitseväe paraad Narvas. Inimesed mõistsid, et nad ei elagi Ivangorodis, kus on odavad suitsud!

Kross: Provokatsioonid rahvuslikul pinnal on Eestis tõenäolisemad kui mõnel muul pinnal.

Riisalu: Mind erutab tõsiselt Venemaa ladviku trumm, et nad kaitsevad oma etnilist vähemust, kus see ka ei asuks. Vahel, kui öösiti und ei tule, mõtlen: kujutage ette, et Nord Streamis keeratakse keset talve gaas kinni. Merkel võtab Ansipile kõne: teil seal seisab see Saaremaa süvasadam tühjalt, Venemaa vajab sõjaväebaasi, et toru turvata. Gaasikraan keeratakse uuesti lahti. Ida-Virumaal provotseeritakse konflikte ning venelased tulevad jõududega üle piiri, et oma etnilist vähemust kaitsta.

Euroopa Liit ei mängi enam rolli, selleks ajaks on venelastel juba viisavabadus. Eesti võetakse kontrolli alla ja hakatakse Euroopa Liiduga läbirääkimisi pidama. Aga venelaste viimane argument on, et asi jääb nii, sest vaadake, teie võtsite meie slaavi vendadelt Kosovo ära.

Kross: On ohtlikumaidki stsenaariume. Esmalt on vaja ettekäänet, siis meedia tähelepanu, et asi usutav oleks, siis tehakse kiire sõjaline operatsioon ning seejärel hakatakse läbirääkimisi pidama.

Pronksiöö mäss kukkus läbi tänu röövimistele. Rööve ei saanud enam õigustada etnilise vähemuse lintšimisega.

Kuidas vältida ohtude kaardistamisel paranoiat ja skisofreeniat?

Riisalu: Minu kirjeldatud stsenaarium pole paranoia, sest Gruusia ründamisel just nii tehtigi.

Toomsalu: Ohuhinnanguid koostagu spetsialistid, poliitikud hoidugu sekkumast. Eestis on kombeks, et ehkki spetsialist teeb tööd, ütleb poliitik talle, mis on oluline. Kunagi öeldi mulle näiteks, et gaasijuhtmest ärme räägi, unustame selle.

Üks relv, millest meid kogu aeg tulistatakse, on propagandarelv. Kuidas peaksime end selle vastu kaitsma?

Toomsalu: Töötasin pronksiöö sündmuste ajal Brüsselis ja tunnetasin selgelt, et ühtne sõnum toimuvast tuli Eestist alles nädal pärast sündmuste algust. Meil peaks olema keskus, mis selliseid sõnumeid laiali saadab.

Kross: Maailmas sõltub konflikti käsitlus väga palju sellest, kuidas meedia sellest räägib. Ma ei jaga Eesti välisteenistuse hoiakut, et meil ei ole suure karu propagandale mõtet reageerida. Eestil peab olema võime oma seisukohti maailma viia.

Anvelt: Tegelikult oleme viimased 20 aastat olnud pidevas infosõjas. Üks riik on järjepidevalt tegelenud meie maine kahjustamisega.

Riisalu: Häda ongi selles, et meil on probleeme ainult selle ühe riigiga.

Mõnele meie parteidest on siseriiklikult kasulik hoida see suund tulisena, et kogu sealt tulenevat jama kasutada oma võimu tsementeerimiseks ja siseriiklike konfliktide klaarimiseks. See ei lõpe enne, kui kolm inimest on Eesti poliitikast lahkunud. Kui keegi tuleb mulle ütlema, et olen venemeelne või Putiniga lepingus, siis lähen koju ja hakkan metsavennaks!

Meil on riiklik plaan, kuidas arendada sõjalist julgeolekut: õhuseiret, relvastust, soomusvõimekust jne. Kuidas sellega rahul olete?

Toomsalu: Praeguse plaani järgi määrime me raha laiali ega tee ühtegi asja korraga valmis.

Kross: Vähemalt on mingi plaan olemas. Varem võtsime aastaid abi vastu ja ostud olid suvalised. Kes kõvemini karjus, sai endale „mänguasjad“.

Muretsema paneb see, et oleme võtmas endale suuri kohustusi, mis ei seostu meie otsese kaitsevõimega, vaid on eelkõige vajalikud NATO võimaliku abi saabumiseks. Meil võivad olla lennuväli ja sadam, aga neist pole kasu, kui me ei suuda vähemalt 90 päeva rünnakule ise vastu seista.

Anvelt: Üks on kindel – päevast, mil läheme üle palgaarmeele, oleme vastase silmis küpsed.

Kross: Tõsiseltvõetava riigikaitse esimene tunnus on, et see peab olema usutav nii meile endile kui ka meie vaenlastele. Totaalkaitse on geopoliitiliselt meie ainus võimalus.

Riisalu: Ajateenistus on ka sotsiaalne küsimus. Noored mehed võetakse emade tagant ära, neile antakse kolm korda päevas süüa, õpetatakse selgeks amet ja mis on relv. Lisaks saavad nad sealt sõpru kogu eluks.

Anvelt: Vene poiste hulgas on Eesti sõjavägi popp. Nende maailmavaade muutub seal põhjalikult.

Toomsalu: Ka ettevõtjad peaksid hakkama töötajatena rohkem väärtustama ajateenistuse läbinuid.

Kross: Pole kahtlust, et Eesti vajab nii ajateenistust kui ka reservarmeed. Meie kaitsevõime on nõrk, kuid valitsuse arvates kaitseb meid NATO artikkel viis.

1939. aastal oli vastupidi – me ei olnud rahvusvaheliselt integreeritud, kuid meie kaitsevõimekus oli kõigi aegade tugevaim. Kuni meil pole mõlemad jalad tugevad, oleme hädas.

Riisalu: Meil on 35 000 reservväelast ja 10 000 kaitseliitlast. Veel mõned aastad ja oleme 1939. aasta taseme lähedal, kus meil on võimalik püssi alla panna 110 000 meest.

Anvelt: Pluss ligi paarkümmend tuhat snaiprit – jahimeest!

Aga Lätis ja Leedus on palgaarmee ning seda kaaluvad teisedki riigid.

Riisalu: Leedu on juba alustanud ajateenistuse taastamisega. Lätis pole mõtet riiklusest enam rääkidagi.

Kross: Kuidas lätlastele oma muret viisakalt väljendada, on Eesti välispoliitika probleem. Meil on aeg kaasata kaitseplaneerimisse Läti alad ja lõunapiir.

Anvelt: Läti kaudu liigub praegu enamik salakaubast ja illegaalidest.

Kross: Pole tähtis, mida teised riigid teevad. Paljud teevad vigu. Mäletatavasti surus NATO Gruusiale aastaid peale, et see käsitleks oma ohuhinnangutes sõjalist ohtu minimaalsena. Muidu polevat poliitilistel põhjustel võimalik Gruusiaga asju ajada.

Riisalu: Kui kurjategijal on valida, kas minna korterisse, kus pole kedagi, või korterisse, kus on vastas „vastik“ automaadiga kaitseliitlane, valib ta esimese.

Anvelt: Eesti ei jaksa iialgi osta nii palju lennukeid ja tanke, et end ära kaitsta. Aga üks valdkond, mida seni on ilmaasjata kõvasti maha tehtud, on sõjaväeluure. Ehitada üles sõjaväge ilma sõjaväeluureta on raharaiskamine.

Küsis Toivo Tänavsuu

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply