Uhkelt marssiv Eesti Vabariik

Eesti Vabariigi uhkeimad juubeliparaadid toimusid Tallinnas Vabaduse väljakul vabariigi aastapäeval 1928 ja 1938.

Maa väriseb: Tribüünist Vabadusplatsil sõidavad mööda Eesti suurtükiväelased. (Eesti Filmiarhiiv)

Paraadide traditsioon vabas Eestis sai alguse Vabadussõja päevil, 24. veebruaril 1919, kui Tallinnas Peetri platsil korraldati esimene sõjavägede paraad. See päev läks ajalukku ka sellega, et rahvale sai teatada punavägede riigist välja tõrjumisest. Vabariigi aastapäeva paraade peeti sõjaeelses Eestis 22 korral, viimane neist 1940. aastal.

24. veebruaril 1928 tähistas Eesti Vabariik oma esimest juubelit koos ühe tähtsündmuse ehk paraadiga pealinnas. Rahvas hakkas pidupäeva hommikul juba varakult mööda tänavaid valguma Vabadusplatsi poole. Peagi täitus kogu platsi ümbrus, eriti Harjumäe kallakud, tiheda rahvahulgaga. Platsi äärde rivistusid paraadist osavõtvad väeosad, kaitseliit, tuletõrjujad, üliõpilas- ja muud organisatsioonid. Aukülalised juhatati tribüünile.

Vabariik 10

Terve linn on ootusärevil. Kell lööb kaksteist. Mõne minuti pärast ilmub rahva ja mundrikandjate ette riigivanem Jaan Tõnisson. Teda saadab sõjaminister kindral Nikolai Reek. Riigivanemale raporteerib paraadi juht Tallinna garnisoni ülem kindral Johan Unt. Tõnisson sammub väeosade eest mööda ja tervitab neid. “Tervist, härra riigivanem!” kõlab mürisev vastus.

Tõnisson peab aastapäevakõne. “Täna kümme aastat tagasi sirutas Eesti rahvas käe iseseisvuse järele. Meie rahvas on näidanud, et see samm põhines tõsisel tahtel ja sisemisel jõul,” alustab ta. Vabadusplatsil valitseb haudvaikus. Kõikide pilgud on pööratud kõnelejale, kes jõuab jutuga peagi nendeni, kes ohverdasid vabaduse eest oma kõige kallima vara – elu. “Mälestagem neid tänulikus meeles, paljastades pead ja kummardades end nende tegude ning mälestuse ees.”

Inimesed võtavad mütsid maha ja vaikivad. Orkester mängib “Ligemal Jumal sul”. Tõnisson jätkab ning peagi kõlavad üle Vabadusplatsi tema sõnad: “Olgu tervitatud vabariigi valitsuse nimel sel pühalikul silmapilgul meie kodukaitsjad! Meie kõik paljastame pead, pöörates palves Kõigekõrgema poole.”

Inimesed laulavad paljapäi “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”. Kahuritest kõlab 21 tervituspauku, mis kajavad õhus vastu ning panevad maapinna värisema. Tõnisson suundub aukülaliste tribüünile ja kätleb vabadusvõitluse juhi kindral Johan Laidoneriga. Nüüd võib paraad alata.

Mürtsuma hakkab orkester ja jalaväeüksused marsivad uhkelt riigivanema, valitsuse, riigikogu liikmete, diplomaatilise korpuse ja sõjaväe juhtide eest mööda. Neile järgnevad suurtüki- ja ratsavägi, tankid ja soomusautod panevad platsi vappuma. Seejärel sammuvad üle platsi vigastatud sõjameeste ühingu liikmed, siis kaitseliit, tuletõrje, üliõpilased jt.

Kogu üritus kestab kolmveerand tundi. Selle lõppedes ilmub tribüüni ette muusikaseltsi Edu esindus, kellel on üllatus Laidonerile. Seltsi esindaja ulatab kindralile noodirulli muusikapalaga, mis on talle komponeeritud. Sellega on tseremoonia Vabadusplatsil lõppenud. Kell lööb pool kaks ning rahvas seab end koduteele, olles, nagu keegi on kirjeldanud, “rikkam kauni elamuse poolest, mis annab jõudu edaspidistes eluvõitlustes”.

Vabariik 20

24.2.1938 toimub iseseisvusaja suurejoonelisim paraad. Vabadusväljakul, hotell Palace’i poolsel äärel kõrguvad kakskümmend lipuvarrast, sinimustvalgete kangaste lehvides tuules. Kaarli puiestee pool, aukülaliste tribüüni taga kannavad postid hiiglaslikku riigivappi iseseisvusaastate suurte numbritega, ümber raske kuldne tammepärg.

Kell pole veel üksteistki, kui tänavatelt hakkavad kostma marsihelid, tähistades paraadiliste saabumist. Esimesena jõuavad kohale kaitseliidu kergedivisjoni üksused, kelle mootorimüra täidab õhu. Peagi on väljak väeosadest tulvil. Neid on nii palju, et kõik sinna ei mahugi, vaid jäävad ootele Harju ja Müürivahe tänavatele, Estonia puiesteele ja Jaani kiriku kõrvale.

Vabadusväljaku piiravad sisse rahvamassid – hinnanguliselt on kohal kümneid tuhandeid inimesi. Tribüün täitus aukülalistega: välisriikide saadikud, valitsus eesotsas peaminister Kaarel Eenpaluga, seltskonnategelased. Teine suur tribüün on püstitatud EKA maja ette, see on Vabadusristi kavaleridele ja nende peredele.

Kell 11.40 vaatab paraadrivi üle Tallinna garnisoni ülem kindral Herbert Brede. Veidi enne kahtteist saabuvad sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja sõjaminister kindral Paul Lill, kes tervitavad üles rivistunud väeosasid.

Nüüd on kõik valmis. Ja siis ta tulebki, juht ise – riigihoidja Konstantin Päts saabub käsunduskindrali Gustav Jonsoni ja käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbi saatel. Kõlab tervitusmarss, misjärel kogunevad Pätsi ümber Laidoner ja teised kindralid ning saadavad riigihoidja Vabadusväljaku keskele püstitatud kõnetooli.

“Tervist, paraad!” kaigub üle väljaku Pätsi hääl.

“Tervist, härra riigihoidja!” müriseb nagu ühest suust vastus.

Järgneb kõne. “Sõjavägi ja kodanikud! Must mure muljus meie rahva rinda, sügisese vihmana libises kurbus meie tuhandete perekonnaemade silmist pärast suurt maailmasõda,” alustab Päts. Teda kuulatakse hardas vaikuses. Kõne on lühike ja hoogne. “See, et meie ei ole kellegi käest oma vabadust kingitusena saanud, vaid iseennast vabaks rahvaks teinud, et oleme selle saanud võitluste ja kannatuste kaudu – see kõik on meie mehemeelt kasvatanud, on meid teinud julgeks, iseseisvaks ja ülesehitajaks rahvaks,” jätkab riigihoidja.

Päts lõpetab oma 20 vabadusaasta kõne uhkelt, ennustades tuhandeaastast Eesti riiki. “Meie Eesti saab tuhandeid aastaid elama, kui seda tema kodanikud tahavad,” ütleb ta.

Seejärel kajab üle väljaku hümn. Kindral Brede annab käskluse ja paraad algab.

Päts ja Laidoner on võtnud kohad sisse aukülaliste tribüünil. Neist marsivad mööda kõigepealt Tondi sõjakooli aspirantide klassi jalaväe kompaniid, siis Kalevi pataljon ja teised jalaväeüksused. Sõjamasinate paraadi juhatab sisse sõjakooli aspirantide suurtükiväe klass, kellele järgnevad autotankide rügemendi tanketid ja soomusautod. Väljak täitub võimsa mootorimürinaga. Soomusautodele järgnevad viimastena õhukaitse pataljon ja kaitseliit.

Kui juba ligi kolmveerand tundi on marsitud, ilmuvad välja tuletõrjujad. Siis on väljak laste päralt – paraadil sammuvad koolid. Seejärel veel veteranide ühendused, vähemusrahvuste ja kõiksugu organisatsioonide esindused. Tund saab juba täis, kui viimased marssijad tribüüni eest mööduvad.

“Kestis mitmed tunnid, kuni valgus kodudesse kogu see rahvahulk. Kuid äärmiselt elavat liiklemist jatkus linnas veel kogu päevaks,” kirjeldab ajaleht Uus Eesti.

Õhtul tuldi veel tagasi ehitud, tuledesäras linna ja aastapäeva ilutulestikku nautima.

Pilt pidupäevatuledes Tallinnast jättis rahvale vägeva mulje.

Kuid pisut enam kui kahe aasta pärast oli väike ja uhke Eesti okupeeritud Nõukogude Liidu koosseisu.

Pekka Erelt
Eesti Ekspress

Vabariigi juhid: Riigihoidja Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 24. veebruaril 1938 paraadi vastu võtmas. (Eesti Filmiarhiiv)
Sirges rivis: Kaitseväelased marssimas juubeliparaadil 1938. (Eesti Filmiarhiiv)
Tartu vaim: Tudengiorganisatsioonide esindajad 1928. aasta juubeliparaadil lippude ja rapiiridega.(Eesti Filmiarhiiv)
Inimmeri: Vabariigi 20. aastapäeva paraadi Tallinnas Vabadusväljakul 1938 jälgisid kümned tuhanded inimesed.(Eesti Filmiarhiiv)
Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply