Reservväel on tähendus vaid ideaalidega riigis

Kord rääkisin ühele prantsuse sõbrale, et käisin Eestis reservõppustel. Ta vaatas arusaamatu pilguga: miks mul ometi seda vaja on? See mõttevahetus jäi mu hingele kripeldama. Seletasin talle Prantsusmaa ja Eesti erinevusi. Et viimase 60 aasta jooksul on Prantsusmaa sõdinud alati oma piiridest väljaspool ja pole tajunud otsest ohtu oma territooriumile.

Ilmar Raag
filmimees ja reservohvitser

 
Kord rääkisin ühele prantsuse sõbrale, et käisin Eestis reservõppustel. Ta vaatas arusaamatu pilguga: miks mul ometi seda vaja on? See mõttevahetus jäi mu hingele kripeldama.

Seletasin talle Prantsusmaa ja Eesti erinevusi. Et viimase 60 aasta jooksul on Prantsusmaa sõdinud alati oma piiridest väljaspool ja pole tajunud otsest ohtu oma territooriumile. Seetõttu on paljude prantslaste jaoks armee eelkõige impeeriuminostalgiline poliitripats. Seda enam, et lähima suurema konfliktina soovitakse unustada Prantsuse armee rolli Alžeeria iseseisvusliikumise mahasurujana.

Aga armee maine sidumine pelgalt välismaal sõdimisega on probleemi olemusest möödavaatamine. Sellel probleemil on kaks astet. Esimesel astmel on küsimus usus riigi alusväärtustesse. Kodanik võib küll arvata, et üks või teine poliitik on loll ja korrumpeerunud, et vastu on võetud mõni vale seadus, aga see kõik on parandatav ja soovi korral ajutine. Sest iga kodanik teab, milleks riik on loodud.

Hollywoodi filmides on aeg-ajalt Washingtoni kujutatud korruptsiooni ja kahepalgelisuse pesana, kuid sellest hoolimata ei lahku kodanik riigist, vaid võitleb, sest konstitutsiooni järgi on selle riigi loonud rahvas, “We, the People…”.

Niisamuti peetakse Prantsusmaal vajalikuks meenutada aeg-ajalt vabariigi väärtusi, mis viivad Prantsuse revolutsioonini, mil “vabadus, võrdsus, vendlus” pidi vähemalt teoreetiliselt asendama seisuslikku kuningriiki. Pariis kordab puhuti enesemääratlust Prantsusmaast kui inimõiguste riigist. Seetõttu ei osata seal ka hinnata armee tegevust Alžeeria sõjas, kus ei paistnud kuidagi välja vabaduse, võrdsuse ega vendluse eest seismine.

Kokkuvõttes tähendab see, et armeesse saab hästi suhtuda vaid siis, kui on olemas mingi positiivne ideaal riigist. Mingi nägemus, mille poole püüelda. Vastasel juhul on sõjaväelased igal juhul tumeda jõu teenistuses ja tulevikus kumab konflikt rahva ja armee vahel.

Mulle meeldib Eesti riik, hoolimata sellest, et me kahtlustame poliitikuid võõrandumises, et igas erakonnas tean paari talumatut lollpead, korruptanti või suisa jätist. See riik on teinud vigu ja siin on ebaõiglust, aga ma ei taha kodakondsust vahetada. Sest samal ajal olen selle riigi üle ka uhke ja siin elavad mu armastatud inimesed. Parafraseerides John F. Kennedyt, kes ütles: “Ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid küsi, mida saad sina teha riigi jaoks,” ei oota ma, et armee muutuks lihtsalt minu riigi väärtuste peegelduseks, vaid et saaksin sel alal ise riiki kujundada.

Rahuaja aktiivse reservväelasena osalen Eesti riigi kujundamises. Minu nägemus ei pruugi alati ühtida enamusega, kuid mul poleks mingit moraalset õigust viriseda Eesti riigi üle, kui ma ei üritaks olukorda ise parandada.

Kaitsevägi on üks kõige halvemini mõistetud osa riigist. See puudutab võrdselt nii heatahtlikku kui ka halvustavat lähenemist armeele. Ühelt poolt on sõjaväe kuvandis midagi ühiskondliku alateadvuse ürgsest mehelikkusest koos peibutava agressiivsusega. Mõned mehed on kohe valmis oma isamaa eest surema, kui vajadus tekib, ja vajutavad heameelega kohe päästikule, kui vähegi lubatakse. Teisest küljest nähakse kaitseväge aga ajudeta sõjardite pundina, kelle peale raisatakse lubamatult palju raha – kaks protsenti SKTst!

Kumbki neist kuvanditest ei tule kaitseväele kasuks. Sõjaväeline keskkond soodustab teatud kandilist agressiivsust, ent kaitseväe tegelik loogika eeldab palju muud. Just siin näen ma rahuajal reservväelaste esimest ülesannet. Kaitseväe mainet ei kujunda ainult avalike suhete osakonna pressiteated ja paraadid. Iga laigulist mundrit kandev isik on mõjukaim pressiesindaja, sest suust suhu liikuv info on sageli kaalukam kui ajakirjanduses avaldatud teated. Minagi räägin, mida olen tänu Eesti kaitseväele õppinud.

Minu kogemus kaitseväelasena on olnud küll tagasihoidlik, kuid on näidanud, miks kaks eelnimetatud äärmust pole mitte ainult valed, vaid ka ohtlikud. Vastandina kuvandile, et sõjavägi on ajudeta tapamasin, on tegelik militaaranalüüs demokraatlikus maailmas näidanud kineetiliste relvade piiratust. Konventsionaalseid sõdu, kus on väga lihtne eristada vastast omadest, on tunduvalt vähem kui konflikte, kus armee peab pidevalt arvestama tsiviilelanikkonna meelsusega. Kuna sõjaväelise jõupingutuse eesmärk ei ole mitte vastase tapmine, vaid talle oma tahtmise pealesurumine, võib liigne jõukasutus osutuda kontraproduktiivseks. Vietnam, Tšetšeenia, Afganistan ja Iraak on näidanud, et vale jõukasutuse korral radikaliseeritakse seni rahulik elanikkond, mille tagajärg on pikalevenivad ja vinduvad konfliktid.

See tähendab, et nüüdisaegne sõdur peab oskama kasutada jõudu valikuliselt. Ta peab olema kui kuritegu ennetav politseinik ja sotsiaaltöötaja. Armee kineetilised relvad on vajalikud teisisõnu selleks, et vastane ei saaks segada meie poliitilise tahte kehtestamist.

Diskrimineeriv jõukasutuse kontseptsioon kujutab endast ka armee sees olulist kultuurilist pööret ja ei ole kõikjal sugugi ühtemoodi tajutud. Sellest räägivad nii USA kõrgemad sõjaväelised juhid kui ka meie haritumate sõjaväelaste väljaastumised. Samal ajal puutub lihtsa jalaväelase tasemel selle temaatikaga kokku peamiselt vaid enne missioonile minekut.

Teine äärmuslik arvamus, mille vastu olen, näeb sõjaväelasi rumalate käsutäitjatena. Eriti vastuvõetamatu on mõtlemisvõimetu sõjaväelase kuvand. Kui siin ja seal on hurraapatrioote, valmis isamaa eest kohe surema, tuletaksin neile meelde, et kaitseväelase ülesanne ei ole iga hinna eest kangelaslikult surra, vaid ellu jääda ja täita eesmärk. Kui lähtuda William S. Lindi määratlusest, et maailmas on sõjad jõudnud neljandasse põlvkonda, kus rindejoonel ei ole olulist tähtsust, sest sõjategevus toimub korraga igal pool ja ka väga sügaval mõlema poole tagalas, on see muudatus esitanud sõjaväelaste iseseisvale mõtlemisvõimele uued väljakutsed. Olukorras, kus võitlejal ei pruugi olla otsest ja vahetut sidet oma ülemusega, peab ta iseseisvalt mõistma oma kõrgema väejuhatuse strateegilisi eesmärke ja vajadusel vastavalt tegutsema. Eestis tähendab see olukorda, kus totaalkaitse süsteemis võiksid ka metsa läinud kaitseliitlased tegutseda ühtsete väärtuste baasil.

Nendest väärtustest on minu jaoks ülim demokraatliku Eesti kaitse. Seega ülimuslikult tähendab valikute tegemine seda, et ma olen valmis kaitsma demokraatia vabariiklikke väärtusi, kuid suvalise muu poliitilise režiimi juhitud Eestit ma ei pruugi kaitsta. Reservväelasena lähen püssi alla ainult siis, kui olen kindel, et tulemuseks on riik, kus ma elada tahan. See määrab ka vaenlase.

Oskaksin täna ehk oma prantsuse sõbrale paremini vastata. Viimase 5000 aasta ajaloo põhjal otsustades näeb meie põlvkond tõenäoliselt veel sõdu. Kuid olulisem on, et rahuaja reservväelasena mõistan paremini riiki, milles ma tahan elada.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply