Riigikaitse ja elu vürts

Käesolevat väljaannet kokku pannes jäin üllatunult mõttesse kahe asja üle.

Ehkki ma pole ajateenistuses käinud, ei suuda ma uneski ette kujutada kas või ühtainsat vettpidavat argumenti, miks peaks Eesti kaotama ajateenistuse ja minema üle palgaarmeele. Kust siginevad sellised uskumatult kitsarinnalised ideed parteide tagatubadesse ja kust tuleb veendumus, et sellise asja üle peaks üldse arutama?

Et mõista palgaarmee-usu nonsenssi Eesti kontekstis, ei pea mitte lihtsalt vaatama kaarti, mõtlema, kes on meie naaber ja mis suhted meil temaga on olnud. Ajateenistus, mis valmistab Eesti kaitseks ette reservarmeed, on midagi tohutult palju enamat kui lihtsalt püssimeeste koolitamine ja distsipliinikursus tuulepeadele. See on riigi ja ühiskonna selgroog, olenemata sellest, millisteks sõdadeks ja kelle vastu valmistutakse ja kas neid üldse kunagi pidama hakatakse.

Kui staažikas sõjaväelane Martin Herem ütleb, et 40 000 meest Eesti reservarmees on arvestatav mass, millega igale vaenlasele NATO abi saabumiseni vastu panna, ja et vaenlasel peaks nende alistamiseks olema väljas kolm korda niipalju mehi, siis see on sõjandusteooria. Aga kui reservohvitser Ilmar Raag kirjutab uhkustundega, et on valmis oma riigi ja demokraatlike väärtuste nimel püssi haarama, vaatamata lollpeadele, korruptantidele ja lausa jätistele meie rahva keskel, on see midagi hoopis muud.

Eks inimesi ole igasuguseid, aga ma kaldun arvama, et ajateenistus vormib kodanikke, kes ei mõtle ainult sellele, mida riik peaks neile andma, vaid vaatavad, kus ise saaks midagi teha, millel oleks laiem tähendus.

Siit tulebki see teine mõtteaines. Kirde kaitseringkonna ülem ja lugematul hulgal reservõppusi korraldanud Martin Herem ütleb, et laste kasvatamine teeb mehest rohkem mehe kui ajateenistus – viimane toodab lihtsalt tuima masinavärki. Aga see ei lähe üldse kokku Afganistanis teeninud kirurgi Tiit Mereni, ettevõtja Aivar Rauami ja teiste selles “Riigikaitses” sõna saavate aktiivsete reservohvitseride meeleoludega. On inimesi, kelle jaoks teiste laigulistega aeg-ajalt metsas (harvemal juhul isegi kõrbes) müttamine pole mitte tüütu kohustus, vaid lausa kirg, hobi ja elustiil – kõige vingem ja vaheldusrikkam action, mida elu pakkuda võib.

Kuidagi totter on nendele meestele rääkida, et las Eesti riigikaitse jääda ikkagi käputäie proffide pärusmaaks.

Toivo Tänavsuu,
tegevtoimetaja

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply