Eestlased Afganistanis: mida teeme ja kuidas ohtu tajume?

Kaheksa Afganistanis töötavat eestlast jagavad oma kogemusi elust maailma ühes ohtlikumas riigis.


Afgaanidele sobib eestlaste mõttelaad paremini kui brittide või ameeriklaste oma
Priit Paju (35)
Eesti päästemeeskonna liige, töötab Helmandi provintsis tervishoiueksperdina ja MTÜ Mondo lepingulisena, koordineerides meditsiini- ning koolitusprojekte.

“Kui meie räägime tervishoiust, mõtleme perearste ja väga hea koolituse ning varustusega haiglaid. Siin, Afganistanis on 30 aastat käinud sõda. Tervishoid pole siin mitte algeline, vaid afgaanlik ja vastab viimaste aastakümnete ajaloole. Inimesi pole koolitatud, hooneid pole ehitatud, sest kogu aeg on käinud võitlus. Paljud erialaspetsialistid on Helmandi provintsist lahkunud. Kliinikud koos ämmaemandate, tohtrite ja õdedega on olemas, arstiabi saab kätte, kuid see on tihti liiga kaugel. Eesmärgiks on, et kliinik oleks vähemalt viie kilomeetri raadiuses või tunnise kõnni kaugusel. Praegu töötamegi koos afgaanidega rohkem tervishoiu kättesaadavuse kui kvaliteedi nimel.

Naiste olukord on siin üks raskemaid maailmas. Kulub aastakümneid, enne kui naistesse siin paremini suhtuma hakatakse ja neid ei ekspluateerita. Kohalikul tasemel on vaja tööle panna naistekeskused ning rääkida meestele, kuidas nad peaksid oma abikaasasid kohtlema.

Naiste olukorra parandamist toetab ka Eesti. Siin on koolitatud ämmaemandaid ja MTÜ Mondo toetuse kaudu on tehtud naistele esmaabikoolitusi, et nad saaksid hakata esma­abi osutama oma pereringis. Kursuste läbinutele on Lashkar Gah’s ja ümbruskonnas välja jagatud 2500 esmaabipakki. Kui muidu räägitakse siin suurtest üleriigilistest miljonitesse dollaritesse ulatuvatest abiprojektidest, siis see on esimene otseselt tulemusi andnud Eesti projekt.

Praegu hoolitseme selle eest, et siin saaks üles ehitatud uus arstide, õdede ja ämmaemandate treeningkeskus ning ämmaemandate kool, mida rahastavad eestlased ja kreeklased Eesti välisministeeriumi kaudu.

Tegelikult ei mõtle rahvusvaheline kogukond siin tervishoiu plaane ise välja, vaid lähtub Afganistani Tervishoiuministeeriumi koostatud ülesehituskavadest, mille põhjal toetatakse keskvalitsust. Provintsi tasemel aitame välja töötada protsessi, mille käigus kliiniku ehitamise vajadus mõnes külas jõuaks piirkonna tasemelt provintsi tervishoiuametisse ja sealt pealinna Kabuli, kus see koos rahaliste vahenditega ülevalt taas alla suundub.

Raha tuleb praegu suuresti doonoritelt ning Maailmapangalt. Meie jälgime, kuidas afgaanid provintsides oma eelarveid koostavad, ja juhendame neid. Süsteem tervikuna on neil muidugi praegu hektiline ja kaootiline, kuid tahe oma elu korraldada on olemas, kui vaid turvalisus paraneks. Võib-olla on see tahe veidi ära rikutud rahvusvahelise rahastamisega, teatud afgaanidest asjaosalised on püüdnud suurte summade liikumist enda huvides ära kasutada. Ka see on meie ülesanne, et raha liiguks ­koordineeritult ja õigete inimeste kontrolli alla.

Ma ei ütleks, et Afganistani ja lääne mõttemallide vahel on ületamatu kuristik. Pigem on eestlaste mõttelaad seoses meie riigi 20aastase ülesehitusprotsessiga afgaanidele lähedasemgi kui brittide või ameeriklaste oma, sest viimased on juba päris kaua heaoluühiskondades elanud. Afgaanidele ei saa peale suruda suurriikide poliitikat ja mõttemalli.

Olen siin isegi kohanud tohtreid, kes on minuga kohe hakanud vene keeles rääkima, on teadnud, kus asuvad Baltikum ja Narva. Nii tekib hea klapp ja ükski britt ega ameeriklane meist enam aru ei saa, puštu keele tõlkidest rääkimata.

Mulle meeldib mu töö, sest kui kord siit lahkun, siis tean, et afgaanid saavad ise hakkama. Edusammud on ilmsed, nad võtavad järjest rohkem vastutust üle – tulevad ja arutavad meiega, kuid otsustavad ise. Minu töö eripära on see, et vahel võin minna kahe-kolmepäevasele kohtumisele mõnda piirkonda, kuid jääda sinna ilmastikuolude või lendude ärajäämise tõttu mitmeks nädalaks.”


See pole sõjafilmide action, vaid rutiinne töö nagu iga teine
Jaak Kukk (26)
Elukutseline kaitseväelane, nooremveebel ja jaoülem. Teeninud välismissioonidel Bosnias, Kosovos ja Iraagis. Praegu kuulub jalaväekompaniisse ESTCOY-12, mis teenib Helmandis.

“Välismissioon on rutiinne töö, mille suhtes ei tohi omada ettekujutusi, milles hiljem tuleb pettuda.

Olen püüdnud oma rühma meestele selgeks teha, et see ei ole üks Ameerika sõjafilmidest nähtud eriüksuse action, et käid väljas ja kõmmutad, enamik ajast tuleb hoopis veeta postil ja tagada enda julgeolekut.

Afganistanis on olukord parem, kui ma kartsin. Räägitakse, et suvel läheb karmimaks, kuid senini on olnud suhteliselt rahulik. Julgeoleku pärast ei muretse, teeme oma drilli ja kõik sujub. Võrreldes Iraagiga tundub elu siin palju rahulikum, kuna ülesanded on teistsugused.

Tüüpilised ülesanded on patrullis käik, julgeoleku tagamine või postil käimine. Lähed postile, vaatad varustuse üle ja oled seal tunnikese. Jälgid ümbrust ja teed vajaduse korral ettekandeid.

Oluline on muidugi infot enne analüüsida, sest kui põllul kõnnib kohalik, labidas käes, ei saa kohe eeldada, et ta on pahalane. Äkki on tegu hoopis kohaliku farmeriga? Aga kui päris kindel pole, kannad ikkagi ette.

Kohalikud suhtuvad meisse üldiselt positiivselt. Meil on isegi väljas sõbrad tekkinud, kes käivad baasi väravas jutustamas. Nad saavad aru, miks me siin oleme ja mida teeme. Praegu on viljakoristusaeg lõppemas ja varsti hakkavad nad külvama.

Kui afgaanid võtavad julgeoleku tagamise 2014. aastaks üle, sisendab see ka kohalikesse elanikesse kindlustunnet, et neid kaitsevad oma inimesed.

Minu eredaim seik siin on kaitseministriga saunaskäik. Võib-olla need, kes on esimest korda missioonil, leiavad midagi veel eredamat, minu jaoks on see töö nagu iga teine. Ainult et värskest puu- ja juurviljast tunnen ma puudust. Seda ei saa nagu kodus, et lähed poodi ja ostad.”


Isevalmistatud lõhkekehad on mu suurim hirm
Maario Jalonen (21)
Elukutseline kaitseväelane, kapral ja tankitõrjuja. Teenib Helmandi provintsis jalaväe­kompaniis ESTCOY-12.

“Augustis tulin ajateenistusest, jaanuaris algas väljaõpe ning mai algusest olen siin, Afganistanis. Valiku tegin siis, kui ühinesin vabatahtlikult kompaniiga, mis tuli Afganistani.

Iga päev käin baasist väljas lähijulgestuspatrullis, mis kestab tavaliselt umbes tunni. Suhtleme kohalikega – mina küll veidi vähem, sest mina julgestan teisi – ja vaatame, et kõik oleks korras. Küsime, kuidas Talibaniga lood on, kas neid on nähtud ja nii edasi. Kohalikud on sõbralikud ja heatahtlikud, kuid vahet teha, kes on oma, kes vaenlane, on väga raske.

Patrullist vaba aja veedame baasis, tegeledes oma asjadega (näiteks enese arendamise ja pesu pesemisega). Mulle see töö meeldib, eriti baasist väljas käimine ja elu nägemine.

Turvalisust ja ohte ma veel õieti hinnata ei oska, kuid olukord on siin parem, kui ma alguses kartsin. Enne kahe kaitseväelase haavata saamist (16. juunil) pole tõsisemaid intsidente olnud.

Viimane rünnak paneb mind küll mõtlema, sest olen päris tihti esimene mees patrullis. Pointman, kes teeb miinidetektoriga teistele tee puhtaks. Kuidagi ei tahaks olla see, kes IED (isevalmistatud lõhkekeha) peale astub. See on mu suurim hirm. Aga elu on juhuste mäng, siin on alati riskid. Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida.”


Sõdurite lemmikloomad on skorpionid
Sulev Rinken (46)
Tartu Kiirabi õde ja reservveebel, kes teenib praegu Afganistanis ESTCOY-12 evakuatsioonigrupi ülemana.

“Minu tööülesanded siin on lahingus kannatanutele esmaabi andmine, nende stabiliseeri­mine ja lahinguväljalt turvaliselt ära toimetamine. Samuti pean jälgima ESTCOY-12 võitlejate tervist ja et nad järgiksid hügieenireegleid.

Siin on eriline kliima ja meile harjumatud haigused, peamiselt kõhutõved ja sellised suure nakkusohuga haigused nagu malaaria ja düsenteeria. Siin on ka eriline floora ja fauna – mürgised taimed ja loomad, roomajad ja ämblikud, samuti skorpionid. Sõdurite jaoks on nad vahel kui lemmikloomad ja neid pannakse omavahel võitlema. Pean sellist asja keelama, sest skorpionilt on oht saada susata. Varem siin olnud liivarästik on praegu kadunud, sest hiiri pole. Hiired tulevad augusti keskpaigas, siis on ka roomajad kohal.

Minu roll on viia kõik terviseriskid sõdurite teadvusse, koolitada neid enne õppusi ja treenida neid esmaabi andma verejooksude ja traumade puhul. ESTCOY-10 missiooni ajal korraldasin esmaabiõppusi kohaliku armee väga õpihimulistele võitlejatele.

Praegu on siin rahulik. Eelmise ESTCOY ajal juhtus ikka, et hommikul tulistati baasi rakett. IED (isevalmistatud lõhkekeha) plahvatusi oli paar tükki nädalas, kuid peamiselt said neis otsa kohalikud koduloomad.

Afgaanidega juhtub nii mõndagi. Kui president Toomas Hendrik Ilves ja kindralleitnant Ants Laaneots Wahidi sõjaväebaasis külas olid (oktoobris 2010), lasi üks ana (kohaliku armee võitleja) kontrollpostis endale kuuli jalga. Seda põhjendas ta sellega, et teda ei lastud isa matustele.

Teine afgaani sõdur varastas naftat, jäi vahele. Meil tuli hiljem tema magu loputada.

Eelmisel aastal tegime väljas meditsiinilisi patrulle. Jagasime peavalutablette, kreeme ja pipraplaastreid. Lapsed said kommi ja nende seas olime eriti popid. Sõdurid viskavad kommid ja pähklid tihti ära, meie korjame need kokku ja anname lastele.

Afgaani meditsiinis toimib looduslik valik. Abi saamiseks tuleb neil tavaliselt midagi anda, meie teeme imet ja aitame tasuta. Nad on looduse lapsed, teinekord arvavad, et aspiriinitablett aitab kõige vastu. Käivad siin meil niisama uudishimust blonde tütarlapsi vaatamas ja katsumas. Mu eelmises tiimis olid nii Pasi juht, parameedik kui ka teine õde naised.

Minu jaoks on see siin eelkõige kogemus. Puutuda kokku hulgitraumadega, kus on pindmised ja sisemised vigastused – rebimine, põrutus, torge, löök – mitu asja korraga. Keskkond on teine, aga pean igas olukorras kaine mõistusega oma töö ära tegema.

Miks siia tulin? Nagu ütleb mu tütar: “Issil käib kiiks ja issi läheb!” See ei ole osa minu karjäärist. Koju naastes lähen tagasi Tartu Kiirabisse.”


Afganistani juhid on üsna korrumpeerunud
Hannele Tilk (41)
Töötab Kabuli lennujaamas Briti logistikafirmas KBR, hoolitsedes teenuste (elekter, kanalisatsioon, konditsioneerid jne) toimimise eest.

“Minu ametipost on Helpdesk Supervisor ja minu tiim hoiab baasis silma peal, et kõik elutähtis toimiks. Kui elektrigeneraator läheb rivist välja, siis et õiged inimesed läheks õigesse kohta ja ta uuesti tööle paneks. Või et konditsioneerid töötaks.

Mulle meeldib sebida ja korraldada. Töö ei ole raske, vaja on vaid nutikust ja palju suhelda.

Me ponnistame ja näeme vaeva, et Afganistani riik üles ehitada. Aga mina näen iga päev inimesi, kes sellist suurt pilti üldse ei taju. Nad tulevad hommikul tööle ja lähevad õhtul koju ning ainus, mis nende jaoks loeb, on see, et neil on leib laual ja nende perekonnal on turvaline olla.

Need, kes siin kõrgetel ametikohtadel riigi tuleviku üle otsustavad, on üsna korrumpeerunud – see on täiesti masendav! Tean inimesi, kes on panustanud palju aega ja raha kindlatele projektidele. Remontinud või sisustanud koole, tuues sinna parima mööbli ja õppevahendid. Aga kuu aja pärast pole enam midagi, kõik on laiali tassitud.

Areng võtab siin kohutavalt kaua aega, vähemalt ühe põlvkonna. Minu arvates võiksid afgaanid mitte edasi minna, vaid suure sammu tagasi astuda – 1960ndatel, enne 30aastast suurt musta auku, oli siinne elustandard piltide järgi sama mis Ameerikas ja Euroopas.

Suurepärased võimalused haridust saada, toimivad haiglad, ülikoolid jne.”


Afgaanides pole tahet ise vastutada ja asju ära teha
Eduard Iganus (40)
Reservkapten, kes töötab Kabuli lennu­jaamas õhusõidukite maapealse teenindajana Briti logistika­firma KBR palgal.

“Meie meeskonnas on 11 inimest. Me pargime ja paigutame lennukeid ümber ning pakume nn esimese liini teenindust ehk anname neile perroonilt kõik vajaliku alates elektritoitest, lõpetades prügi äraviimisega. Talvisel ajal tõrjume lisaks õhusõidukitelt lund ja jääd.

Mu sõber oli varem samas ametis kaitseväe missioonil ning teadis, et see valdkond läheb sõjaväe käest tsiviili. Võtsin kontaktid ja kandideerisin siia tööle.

Praegu olen absoluutselt rahul, ehkki kaugel olles tahaksin koju lähedaste juurde küll. Enne siia tulekut polnud mul just väga hea töökoht.

Siin laiendasin oma materiaalseid võimalusi – Eesti mõistes makstakse siin ikka väga hästi – ja ka oma mugavustsooni, sest siin on mul vaba aega enda arendamiseks nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Ma naudin teenindamist. Seda, kui inimesed on rahul neile pakutud hea teenindusega ja nende ootusi on ületatud. Tore on näha tänulikke lennukikapteneid, piloote ja meeskondi. Töö on iseenesest rutiinne, aga on ka eriolukordi, kus liiklus on tihe ja perroon läheb lennukeid täis. Nii tekib ootamatult uusi olukordi, mida tuleb suuta kiiresti lahendada.

Olen ametiredelil tõusnud meeskonna juhi asetäitjaks ja see tähendab, et mul tuleb end rohkem kurssi viia nii turvainfo kui ka kõige muu meie perroonil toimuvaga. Samuti pean olema suuteline vajadusel (olukorra teravnemisel) tiimile ohupilti selgitada.

Tiimis olen vastutav ka koolituste eest. Mul tuleb aina enam hakata mõtlema sellele, et afgaanid peavad suutma meie töö kord üle võtta. Aga niipalju, kui ma neid kõrvalt vaadanud olen, nad pole selleks valmis. Neis pole absoluutselt mitte mingisugust tahet vastutada ja asju ära teha.”


Afgaanid ei tea tuleohutusest suurt midagi
Ahto Luhamäe (33)
Endine Ämari lennubaasi päästeteenistuse juht, nüüd töötab Kabuli lennuväljal rahvusvaheliste koalitsioonivägede ISAF tuleohutuseksperdina.

“Minu tiim vastutab kogu baasi tuleohutuse eest. Koolitame inimesi, inspekteerime hooneid, vaatame üle uute hoonete projekte, instrueerime baasi saabuvaid inimesi. Lisaks korraldame tuleohutuskoolitusi ning kustutus- ja evakuatsiooniharjutusi.

Tiimis on paar afgaani, keda peame välja õpetama ise mitte nende eest tööd ära tehes. Sest ükskord pakime meie paratamatult kohvrid ja anname kõik siin kohalikele üle.

Mulle makstakse palka selle eest, et tuleõnnetusi pole. Aga kuna tuleohutus on siin niivõrd vähe teadvustatud, tuleb aeg-ajalt üht-teist ette. CE turvamärgistustest siin eriti keegi ei hooli, ostetakse odavat ja ebakvaliteetset Hiina elektroonikat – ka pikendusjuhtmeid, adaptereid ja muud pudi-padi – need lähevad aga üsna tihti kärssama.

Siia tulin sellepärast, et palk on väga hea. Aga mitte ainult. Selle kogemuse baasilt avaneb mulle tulevikus maailmas nii mõnigi uks, kuhu edasi tööle minna.

Afgaanid ei tea tuleohutusest suurt midagi, aga nad õpivad ja omandavad uusi asju. Aga olles neid tundma õppinud, julgen väita, et nende käitumismallide ja põhimõtete muutmiseks võib kuluda mitu generatsiooni.

Meil on näiteks depoos kaks sõpra, kes peavad pritsumehe töö kõrvalt linnas ehitusfirmat. Nad on head sõbrad olnud 15 aastat, kuid pole kumbki teineteise naist näinud.

Ühe kohaliku sõbraga käisin linna peal söömas ja golfi mängimas. Kutsusin terve ta pere õhtust sööma. Ta vastas, et naist ta tuua ei saa, sest kui ta naise välja toob, häbistab ennast.

Noored on väga läänelikud, kasutavad Facebooki, kuid otsivad pingsalt võimalusi saada viisad ning riigist minema kolida. Popimad kohad on Saksamaa, Kanada ja USA. Inglise keele oskajatele pakub USA kaitsevägi häid võimalusi.

Kui nad on mõned aastad jänkide heaks tõlkidena töötanud, saavad nad automaatselt USA rohelise kaardi ja võivad kas või kohe lahkuda.”


Tolliametnik küsis 15 000 dollarit altkäemaksu
Tanel Sepp (32)
Eesti asjur Afganistanis. Esindab seal Eesti riiki ELi, NATO ja ÜRO ning riikide kahepoolsetel kohtumistel, suheldes samuti kohalike diplomaatidega.

“Asjuri koht loodi siia selleks, et koordi­neerida sõjalise tegevuse kõrval ka tsiviil­tegevust.

Ma suhtlen Afganistani üles ehitavate riikide ning kohalike struktuuridega, vii­masel ajal on rohkem kohtumisi olnud ka afgaani poliitikutega, kes oma ideid tutvustavad. Väga tihti on vastuvõtte või töiseid sööke, kuna Kabuli diplomaatiline kor­pus on muljetavaldav.

Üldiselt tunnen end siin turvaliselt, ehk­ki kogu aeg on peas tuluke vilkumas.

Kaks korda on mul aknad auto­pommide plahvatustes eest ära lennanud. Esimesel korral rünnati India saatkonda, teisel korral üht India külalistemaja.

Riigi ülesehitusel on põhiline probleem ametnike ja asutuste võimekus viia ellu programme, mille jaoks on doonorid raha andnud. Küll ja küll on lugusid, kus läänest saabub nõunik mõnda ministeeriumisse ja ütleb, mida tuleks teha. Kuid selle peale öeldakse talle, et sina oskad, tee ise meie eest. Haldussuutlikkus on üks võtmeküsimusi riigi jalule saamisel.

Ka korruptsiooniga puutub üsna tihti kokku. Kohalikud tolliametnikud küsisid minult kord 15 000 dollarit altkäemaksu, mida ma neile muidugi ei andnud.

Afganistan on teinud edu­samme. Haridust saab palju rohkem lapsi kui varem ning mee­diavabadus on suhteliselt kõrgel tasemel. Võib-olla kujuneb kolmandaks suuremaks edulooks Afganistani julgeolekujõudude võime vastutus üle võtta.

Armee ja politsei arvukust on suurendatud hüppeliselt (hinnanguliselt 150 000 meheni) ja järjekorrad on endiselt ukse taga. Aga tähtis on võitlejate kvaliteet, sest 100 halva väljaõppega sõdurit on hullem variant kui vaid 10, kuid hea väljaõppega sõdurit.

Minu jaoks on toredai­mad need hetked, kui avastan, et mõni afgaanist kolleeg on saanud heaks sõbraks. Siis mõistan, et lõhe meie mõttemallides ei pruugigi nii suur olla, kui arvatakse.

Asjurikoht Afganistanis on kindlasti kõige põnevam töökoht Eesti välisministeeriumi süsteemis.“

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply