Kas meil on juba aeg Afganistanist koju tulla?

Mart Laar
Kaitseminister

Juunis oli mul kaitseministrina võimalus külastada Afganistani. Ühe visiidiga, olgu see ette valmistatud kui tahes põhjalikult, seal toimuvast täielikku pilti ei saa. Kuid kogutud muljed on abiks otsuste tegemisel.

Minu suurim elamus sellel reisil oli ööbimine patrullbaasis Wahid, kus teenivad Eesti sõdurid. Kogetu jäi minusse sügavalt sisse ja tekitas arusaama meie meeste ja naiste eneseohverdusest. Kaugelt eemalt on seda raske, kui mitte võimatu mõista.

Eesti lipp lehvib Afganistanis uhkelt ja kõrgelt. Me aitame seal kaasa oma väikese riigi julgeoleku kindlustamisele. Vaevalt tuldaks appi sellele, kes ise kunagi kedagi aidanud pole. Eesti sõdurid ja meie tsiviilesindajad, kaasa arvatud arstid, on teinud Eestile Afganistanis hea nime. Meie sõdureid usaldatakse ka kohalike elanike seas. Sellele on kaasa aidanud ESTCOY taktika elada kohaliku kogukonna keskel, aidata kaasa afgaanides turvatunde tekkimisele ja hoida Taliban neist eemal. See on ka oluline osa praegusest NATO strateegiast Afganistanis.

Seda kõike arvestades pole aga ime, et nii eestlaste kui ka afgaanide peamine küsimus mulle oli, mis saab edasi.

Afganistani tuleviku üle saavad kokkuvõttes otsustada vaid afgaanid ise. Koalitsiooniväed saavad neid selles üksnes toetada. Mitmed riigid on asunud oma vägesid Afganistanis vähendama. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa on sellest juba teatanud, kuid üksuste vähendamist planeerivad teisedki. Eesmärk on anda julgeolekuvastutus 2014. aastaks täielikult afgaanidele üle ja sellest vaevalt taganetakse.

Aga inimeste arvu vähendamisega ei rauge koalitsioonivägede aktiivsus, sest koju tulevad peamiselt tagala- ja toetusüksused. Eriüksuste osakaal, mille tähtsus on viimastel kuudel järjest tõusnud, võib koguni suureneda. Sest nende abil loodetakse tabada Talibani juhid, lüüa segamini vaenlase juhtimisstruktuur ning tekitada tema leeris hirmu ja segadust. Loodetavasti õnnestub koalitsioonivägedel tagasi tõrjuda Talibani suvine pealetung ning laiendada Afganistani valitsuse kontrolli all olevat territooriumi. See võimaldaks jätkata vastutuse üle andmist riigis toimuva suhtes Afganistani armeele ja valitsusele. Eesmärgi saavutamiseks vajatakse jätkuvalt sõjalisi manööverüksuseid, mis tähendab, et ka Eesti kaitseväe jalaväekompanii panus on üha vajalik ja oodatud.

Hinnangud selles osas, kas see plaan õnnestub, on vastuolulised. Sõjaliselt näib edu olevat võimalik, sest Taliban on nõrgestatud ja selle juhtimine segamini löödud. Afganistani armee on astunud pika sammu edasi ning suudab rohkem vastutust võtta. Nii ISAFi koalitsioonivägede kui ka Afganistani esindajad kinnitavad kohaliku armee enesekindlust ja innukust, mida tuleb kohati lausa taltsutada. Aina tõhusamalt tegutsevad ka Afganistani eriüksused.

Aga poliitilisel rindel valitsevad suured probleemid. Pole mõtet unistada, et Afganistanist saab läänelik demokraatia. Mingigi arengu eeldusena peaksid afgaanid aga suutma üles ehitada toimiva riigiaparaadi, loobuma korruptsioonist ja varastamisest ning leidma ühiskonnas rahu ja lepituse.

Siin ma kahjuks positiivseid arenguid ei näe, pigem vastupidi. Uskumatult aeglaselt edeneb näiteks Kabuli panga kuritarvituste uurimine, selle niidid näivad viivat Afganistani praeguse juhtkonna lähikonda. Selline seisak pole vastuvõetav ning võib blokeerida riigile antavat abi.

Nii on olukord Afganistanis praegu enam kui keeruline ja pealegi kiiresti muutuv. Meie peame koos oma liitlastega seal toimuvat tähelepanelikult jälgima. Peame olema valmis kiireteks otsusteks, kuid mitte rapsima. Liitlastega koos oleme Afganistani läinud, koos nendega tuleme sealt ka ära.

Meie selge eesmärk on Afganistanist koju tulla 2014. aastaks, kuid selle saavutamiseks tuleb veel väga tõsiselt vaeva näha.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply