Eestlased õpetavad väliskolleegidele uue aja politsei- ja piirivalvetööd

Viis staažikat Eesti politseinikku ja piirivalvurit räägivad oma missioonitööst kaugel Afganistanis, Gruusias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos.

Afgaanidele sobib eestlaste mõttelaad paremini kui brittide või ameeriklaste oma
Priit Paju (35)
Eesti päästemeeskonna liige, töötab Helmandi provintsis tervishoiueksperdina ja MTÜ Mondo lepingulisena, koordineerides meditsiini- ning koolitusprojekte.

“Missiooni eesmärk on võidelda organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga. Bosnia ja Hertsegoviina tundub olevat üsna euroopalik arenenud riik, kuid viimase sõja järel jäid mitmed probleemid ja etnilised lahkhelid õhku.

Pool riiki on serblaste vabariik, kus on üks tsentraliseeritud politseiasutus. Teine pool on aga Bosnia ja Hertsegoviina föderatsioon, mida on üritatud üles ehitada kantonitega, nagu Šveitsi. Siin on 16 eri politseiasutust, mis teineteisele ei allu, lisaks üleriiklikud piirivalve, kriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei. Keegi ei taha oma võimu ära anda. Saadakse aru, et koostöö on vajalik, kuid mingit seaduslikku raamistikku sel pole. Nii juhtubki, et kui on isiklikud tülid, siis koostööd ei tehta.

Minu tööpõld on lai – pean vaatama, et väike allüksus toimiks, ja nõustan ka kriminaalanalüütikuid. Üritame ellu äratada politsei luureinfo andmebaasi, mis võiks tulevikus saada üleriigiliseks. Kõik iseseisvad politseiüksused on valmis sellega ühinema, praegu tegeleme tehniliste üksikasjadega.

Balkani inimeste puhul on kõige raskem nende veenmine midagi tegema ja kokkuleppele jõudma.

Tehnilist laadi probleemide puhul pole mõtet neist rääkida asutuse juhiga, vaid spetsialistidega. Juhtidest saab kavalalt mööda hiilida, leides õigeks asjaks õiged inimesed, kellega rääkida, et asjad sujuksid.

Eestis töötasin keskkriminaalpolitseis analüütikuna ja ootasin alguses siin eest leida sarnase töö. Kuna siin oli politseitöö üldine arengutase meie mõistes alles 1990ndate lõpus, tuli alguses palju inimesi koolitada.

Näiteks avastasin siia tulles, et sellise Eesti mõistes tavalise asjaga nagu telefonikõnede analüüs polnud siin varem tegeldud. Kuus kuud hiljem ei olnud ühtegi kriminaalasja, kus telefonikõnesid ei analüüsitud. See oli suur läbimurre.

Üldine turvalisus on riigis hea. Sarajevos jalutaksin isegi rahulikumalt öösel ringi kui Tallinnas. Kuna inimesed tarvitavad siin vähem alkoholi, on siin ka sellega seotud kuriteod harvad. Samas on Balkanil üle ilma tuntud organiseeritud kuritegevus, mida politsei on siiski rohkem kontrolli alla saanud. Aga korruptsioon on tõsine probleem ja selle vastu ma praegu rohtu ei näe.

Üllatas see, et Bosnia ja Hertsegoviina pidi olema islamiriik, kus üle poole rahvastikust on moslemid. Aga kohale jõudes leidsin eest vägagi lääneliku elustiiliga inimesed. Tsiviilelu on siin viimastel aastatel tublisti arenenud. Tööpuudus peaks ametliku statistika järgi olema 40 protsenti, aga Sarajevo tänavatel küll vaesus silma ei hakka.

Mulle meeldib tegelda uute asjadega ja midagi arendada – töö siin just seda pakubki. Väljakutse on kindlasti suurem, kui oleks kodus. Probleemid on globaalsemad, palk sama suur kui Eestis, kuid sellele lisanduvad päevarahad, mida jääb mõistliku majandamise juures ülegi.”

“Äärmuslased põletasid mu tööposti maha”
Kalle Kandroo (41)
Piirivalvekapten, teeninud Gruusias ja Albaanias. Töötab Kosovos ELi EULEXi missiooni raames piirivaatlejana

“Missioon algas Kosovos 2008. aastal pärast riigi iseseisvumist. Mina tulin siia tänavu veebruaris. Jälgin kohaliku piiripolitsei tööd ja vajadusel nõustan. Seni olin Kosovo ja Serbia vahelises ajutises Leposavici piiripunktis, kuid juuli lõpus ründasid Serbia äärmuslased meie piiripunkti Molotovi kokteilidega. Värav põletati maha. Rünnaku põhjuseks oli uus Kosovo tolliseadus, mis kohalikele serblastele ei meeldi. Loodetavasti ehitatakse vana piiripunkt paari kuuga uuesti üles, seni töötan teises kohas. Minu töö on jagatud kolmepäevasteks tsükliteks. Rütm on selline: kolm hommikust vahetust (kl 6–15), kolm vaba päeva, kolm päevast vahetust (kl 15–23), kolm vaba päeva, kolm öist vahetust (kl 23–7) jne.

Suhteliselt tülikas on see, et siia juurde tuleb arvestada tund sinna, tund tagasi sõitu soomustatud autoga. Kohalikel puudub igasugune liikluskultuur ja talvel on teed väga libedad.

Kui kõige muuga harjud veel ära, siis eemalolek perest ja lähedastest on väga raske. Mingeid üllatusi mul Kosovos pole olnud, tundsin kohalikku olustikku juba varem ning teadsin, mida minult oodatakse. Kõik muud missioonil sündinud seigad jäävad missioonile!”

“Afgaane tuleb õpetada maalähedasemal viisil ja see toimib!”
Pärtel Preinvalts (28)
Illegaalse immigratsiooni ekspert, kes esindab Eesti politseid NATO treeningmissioonil
NTM-A Afganistanis

“Meie neljaliikmeline Eesti tiim kannab nii NATO missiooni kui ka Eesti politsei embleeme, seega esindame Eesti politseid NATO treeningmissioonil Afganistani Islamivabariigis.

Tsiviilpolitseiinstruktoritest on Afganistanis väga suur puudus, sest politseitöö, nii nagu meie seda mõistame, vajab siin siiani väga tugevat abikätt nii väljaõppes kui ka imagoloogiliselt. Afgaanidele on sõjavägi lähemal kui politsei.

Töötame koos ameeriklaste ja rumeenlastega Kandahari provintsis. Meie ülesanne on nõustada ning koolitada kohalikke politseinikke ja nende juhendajaid. Sekkume vaid äärmisel vajadusel, pigem tahame olla suunanäitajad.

Erinevalt Eestist tähendab siinne politseinikutöö enamasti kontrollpunkti mehitamist ja ihukaitsetööd.

Raskusi valmistab see, et enamikul kadettidest puudub õppimisharjumus. Kuid seda ei saa neile süüks panna. Kui Eestis oleme harjunud, et politseikadetil on keskkooliharidus, seejärel on ta läbinud ajateenistuse ja alles siis asunud endale elukutset valima, siis meie õpilastel siin sellist elementaarset teadmistepagasit pole. Paljud kadetid on 40–45aastased ja kogu elu karja kasvatanud. Politseiniku kutsumus on neis süttinud seoses sooviga võidelda Talibani režiimi vastu.

Siin on selliseidki õppureid, kes juba aastaid politseinikuna töötanud, kuid pole saanud päevagi väljaõpet. Kandahari provintsis on kirjutamise ja lugemise oskus üks riigi kehvemaid. Seetõttu tuleb politseitöö teadmisi edasi anda “maalähedasemal viisil”, mis üllatuslikult ka toimib.

Internet on siin luksus. Teenusepakkujal on monopol, kuutasu on kõrge (60–120 USA dollarit), teenuse kiirus ja stabiilsus Eestiga võrreldamatu. Netilevi ja muude sidevahendite tööd piiratakse operatsioonide turvalisuse tagamiseks. Õnneks me oma töös internetti eriti ei vaja – meie teenistuskohas puuduvad mis tahes kontorivahendid, sealhulgas arvutid, printerid, projektorid ja ka internet. Internet on peamiselt kodustega suhtlemiseks ning infovahetuseks ametiasutustega.

Töökogemus kriisipiirkonnas ja tunne, et olen ühe suure rahvusvahelise masinavärgi osa – kodumaal pole sellele midagi võrdväärset. Sõjapidamine on ülim koostöövorm – seda nii liitlastele kui vastastele –, olgugi et selle koostöö raames saab iga päev palju inimesi surma ja vigastada.

Emotsionaalses mõttes on see missioon ilmselt meile kõigile teatav eneseanalüüsi ning enese proovilepaneku vorm. Maailmapilt avardub ning kodusele Eestile omased heaoluriigi väärtused saavad üle vaadatud.”

“Vahetan kogemusi, aga parandan ka maailma”
Jaan Helmdorf (39)
Aastaid välismissioonidel teeninud kogenud kriminaalpolitseinik. Töötab ELi politseimissiooni EUPOL raames Afganistanis

“Pärast minu esimest politseimissiooni Bosnias ja Hertsegoviinas jäi hinge tühi tunne. Otsustasin uuesti missioonile kandideerida, aga ELi Palestiina missioon, kuhu osutusin valituks, jäi poliitilistel põhjustel ära, sest Hamas oli just võimule tulnud. Uus võimalus avanes Afganistanis ja siin ma nüüd olen.

Missioonil keskendume kuuele põhisuunale: kriminaalpolitsei võimekuse parandamine, politseijuhtimine, informatsioonipõhine politseitöö, korruptsioonivastane võitlus, politsei ja prokuratuuri koostöö, inimõigused ja sooline võrdõiguslikus.

Minu põhilised tööülesanded on informatsiooni vahetamine peakorteri ja provintsimeeskondade vahel ning viimaste töö koordineerimine. Eks aeg näita, kas olen olnud oma ülesannete kõrgusel.

Kõige suurem raskus on siin ELi kehtestatud ülikeerulised protseduurireeglid, mis venitavad paljud projektid aastatepikkuseks. Tsentraalne juhtimine Brüsselist on teinud missiooni ebaefektiivseks.

Siin on ka väga palju eluvõõraid abistajaid, keda afgaanide vajadused tegelikult ei huvita ning kes tulevad pigem enda ideid vägisi peale suruma. Aga peale surumine ei tööta afgaanide puhul. Meie ülesanne on afgaanidele teeotsa kättenäitamine ning erinevate lahenduste pakkumine, sobilikud lahendused tuleb neil ise leida. Mind paneb alati imestama afgaanide kõigutamatu usk ning pühendumus eesmärgile.

Siin veedetud 25 kuu jooksul on olnud piisavalt eredaid elamusi. Üks eredaimaid on 2008. aasta autoreis Kabulist Mazar-e Sharifi. Üheksa tunniga läbisime 450 kilomeetrit ning meil avanes võimalus lähemalt tutvuda selle kauni ja huvitava maa ja tema inimestega.

Esile tõstaksin ka hiljutist kogemust Bamyani provintsis, kus koos ELi politseimissiooni provintsimeeskonnaga sai külastatud kaugemaid nurki, mägikülades töötavaid avatud ja õpihimulisi politseinikke.

Välismissioon on kogemuste ammutamine ja vahetamine, samas on sellel minu jaoks ka väike maailma parandamise ajend.”

“Põnevaim osa minu tööst on hulgirahvuslus”
Piret Palusoo (46)
staažikas politseinik, kes töötab ELi vaatlusmissioonil EUMM Gruusias personaliohvitserina

“Gruusiasse sattusin 2008. aasta septembris ehk vahetult pärast Vene-Gruusia sõda, kui ELi juhid otsustasid siia saata vaatlusmissiooni. Missiooni eesmärk on konfliktijärgse olukorra stabiliseerimine ning vaenupoolte vahel usalduse loomine. Oleme erapooletud vaatlejad, kelle infole tuginedes kujundab EL oma välispoliitikat Lõuna-Kaukaasias.

Minu ülesanne on teha mitmesuguseid personalitoiminguid – valida ja aidata värvata missioonile uusi töötajaid, vormistada tulijatele ja äraminejatele dokumente, hinnata töötajaid, arvestada nende tööaega jne. Personaliüksuses on lisaks minule inimesi Gruusiast, Lätist ja Kreekast.

Praegu on tööl üks kiiremaid perioode, sest valmistame ette järjekordset personalivahetust ehk rotatsiooni. Lähema kolme kuu jooksul lahkub missioonilt 135 inimest ja neile tuleb leida asendajad.

Personalitööd olen Eesti politseis teinud aastaid, mistõttu pole Gruusias üllatusi ette tulnud. Põnevaim osa minu töös on hulgirahvuslus, mis avaldub organisatsioonikultuuris, inimestevahelises suhtlemises, tegelikult kõiges.

Tunnen, et minu kogemusi ja teadmisi hinnatakse siin. Kuna valdan vene keelt ja vähesel määral ka juba gruusia keelt, saan kohalikega arutada probleeme, millest nad välismaalastega muidu rääkida ei maldaks.

Kõigile kaasmaalastele soovitan – kui usute, et suudate maailma parandada, talute kodunt eemalolekut, kannatate välja teistsuguse kultuuritausta ja keelega kaaslased ja naudite koostööd nendega, siis on välismissioon just teie jaoks.”

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. Ivar ütleb:

    Tiba läks muidugi puusse selle esimese "Priit Paju" pildiga. Pildil ikka Rain Nurmsalu. Heal poisil mitu nime, nagu öeldakse.

Leave a Reply