Veider maailm

Mul on selline kentsakas harjumus: peaaegu alati, kui keegi minult tänaval pisut söögiraha palub, ma annan.
Olenemata sellest, kas küsija on seda nägu, et ta läheb kohe nurga taha kanget õlut ostma, või on tal päriselt ka nälg ja puudus käes. Mõtlen nii, et mul on võimalus aidata ja ma ei sea mingeid tingimusi. Mulle jääb ainult puhas andmisrõõm.

Toivo Tänavsuu Eesti Ekspress

Mul on selline kentsakas harjumus: peaaegu alati, kui keegi minult tänaval pisut söögiraha palub, ma annan. Olenemata sellest, kas küsija on seda nägu, et ta läheb kohe nurga taha kanget õlut ostma, või on tal päriselt ka nälg ja puudus käes. Mõtlen nii, et mul on võimalus aidata ja ma ei sea mingeid tingimusi. Mulle jääb ainult puhas andmisrõõm.

Kui maailmas toetavad rikkamad riigid vaesemaid arengu- või humanitaarabiga, siis selline siiras inimlik rõõm ei paista sealt eriti välja. Rahvusvahelise arenguabi maailm, kui sealt ukse vahelt natukenegi sisse piiluda, on hoopis maailm täis veidrust, ebakõla ja üllatusi. See näitab, kuidas on võimalik ühes katlas kokku segada rahvuslikud ja globaalsed huvid, aated ja ärihuvid, lugupidamine, lahkus ja silmakirjalikkus – sellest valmistada üks vaevaliselt seedekulglat läbiv ühepajatoit ning selle söömise ümber veel palju lärmi teha.

Arenguabi probleemidest, rõõmudest ja dilemmadest räägib ka värske Riigikaitse. Pragmaatikute jaoks on seis koomiline, lausa absurdne. Palju läänest tulevaid väärtusi kandvaid dollareid ja eurosid läheb “vasakule”, palju raisatakse mõttetustele. Kitsikuses riikidega kaubeldakse vorst vorsti vastu – “andke teie meile näha demokraatiat ja häid valitsemistavasid, meie anname teile raha”. Paljudel juhtudel kukub selline kaup läbi. Liiga väike osa abist jõuab nendeni, kes seda kõige rohkem vajavad. Rikkad riigid rajavad arenguabiga oma firmadele teed vaesematele turgudele, kaitstes samas omaenda turgu konkurentsi eest. Ja nii edasi.

Loomulikult leiab ka selliseid näiteid, kus inimeste elu on paranenud. Aga süsteem üldiselt on vähemõjus ja aastakümnetega niivõrd jäigastunud, et midagi muuta on väga raske. Üks arenguabimaailma raputajatest on globaalne majanduskriis, mis sööb auke rikaste riikide eelarvetesse ning sunnib neid abi hoolikamalt läbi mõtlema.

Mis rolli mängib siin valdkonnas väike Eesti? Me üritame paista osavõtlikud, “osta” endale julgeolekugarantiisid. Aidata ennekõike neid, kes tulevad enam vähem sama rada, nagu meie oleme 20 aastat käinud: Gruusiat, Ukrainat ja Moldovat. Kui võrrelda arenguabile kuluvaid summasid ja rahvuslikku kogutoodangut, siis – nii uskumatu kui see ka pole – ei ole sugugi välistatud, et järgneva kümne aasta jooksul möödub Eesti oma tubliduselt isegi suurest ja võimsast USAst!

Aga kas me ikka peame nii püüdlikult jõudma kõiki toetada ja kõiges kaasa lüüa? Mida see meile tegelikult annab? Kas arenguabi peaks üldse midagi käegakatsutavat tagasi andma? Kui palju meie abist läheb raisku? Kellelegi tänaval taas toiduraha ulatades mul selliseid küsimusi ei teki.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply