NATO sulguva ukse vahelt sisse

Jüri Luik
Eesti suursaadik NATOs

NATOsse kuulumine tundub täna meie jaoks loomulik. Ekslikult arvatakse, et pääsesime üle kaitseorganisatsiooni lävepaku justkui imeväel.


Tegelikult oli see raske töö ja võidujooks ajaga, sest nagu ELis, asendus ka NATOs esmane laienemisentusiasm kiiresti sooviga uks jälle kinni lükata. Meie proovisime ukse vahelt sisse lipsata.

1993. aastal algas Euroopas ja USAs tõsine debatt NATO laienemise üle, kus Eestit ei nähtud alguses kandidaadina isegi mitte vaimusilmas. Võib öelda, et meil läks isegi õnneks, et laienemine kohe käima ei läinud. President Bill Clinton kõhkles ja USA pakkus laienemise asemel tugevdatud partnerlust, nn partnerlust rahu nimel. Selle programmiga sai vabalt ühineda ning see võimaldas meil teha esimese tõsise sammu NATO suunas. Meie tolle aja suurim probleem oli, et Eesti ei olnud veel lääneriikide poliitikute ja diplomaatide jaoks “läänes”. Välja rabelemine endise liiduvabariigi staatusest ning vajadus saada Kesk-Euroopa riikide sarnaseks või isegi paremaks oli meie võtmeülesanne. Siin mängis olulist rolli meie häbenematult läänemeelne orientatsioon, meie demokraatia ja turumajandus ning vastuseis igasugustele naftatransiidimeestele.

Eesti pidev nõudmine, et riike hinnataks ühtse mõõdupuuga, omandas strateegilise tähenduse, sest me olime tõesti paljudest paremad. Meie alahindamine oleks paratamatult sundinud avalikult välja ütlema need geopoliitilised põhjused, mis takistasid Eesti NATOsse võtmist. Meie areng ning vajalik selgitustöö võttis muidugi aega. 1994. aasta kevadel poleks me NATOks valmis olnud. 1997. aasta kevadel, kui toimus laienemise esimene ring, olime juba paremas seisus. USA varalahkunud poliitik ja teadlane, Balti riikide suur sõber Ron Asmus tõdes, et Eesti saab NATO liikmeks alles siis, kui on “nagu meie”, s.t nagu lääneriigid.

Väga oluline oli vene vägede lahkumine Eestist. Seni polnud lootustki, et meid oleks kutsutud NATO liikmeks. Selle probleemi lahendasid läbirääkimised, mis viisid 1994. aastal otsustavate juulilepinguteni. Kui vene vägede lahkumise kõnelused 1991. aastal algasid, oli Eesti territooriumil laias laastus 25 000 vene sõjaväelast. 1997. aastaks ei olnud võõrväed enam kellelgi meeles. Neli aastat hiljem, kui meid lõpuks NATOsse kutsuti, tundusid need sündmused juba sajanditetagustena.

Kriitikud mängisid läänes pidevalt meie vastu nn vene vähemuse kaarti, seades kahtluse alla Eesti stabiilsuse. Meie tugevaim vastuargument oli avalik küsimus: „Mis on teil Eestis elavate venelaste vastu ja miks te kahtlustate neid ebalojaalsuses?” Sellele küsimusele oli võimatu vastata ilma Venemaad ja venelasi solvamata. See küsimus muutis vaatenurka ja aitas lahendada teemaga seotud pingeid. Meid aitas palju ka asjaolu, et Eesti oli läbi suurte võitluste juba mais 1993 saanud Euroopa Nõukogu liikmeks. See pole küll organisatsioon, mille liikmelisus tavapäraselt kellelgi vere keema ajaks. Aga meie jaoks tähendas see pitsatit, et oleme demokraatliku kogukonna liikmena oma kohustused täitnud.

Tõsine küsimus oli ka Balti riikide kaitstavus, sest NATO alusprintsiip on artikkel 5. Meil vedas, sest rahvusvahelised operatsioonid Lääne-Balkanil olid asetanud rõhu eelkõige kriisihaldamisele. Et Venemaa osales neis aktsioonides, ei näinud NATO temas enam ohtu. Sellega leevenes mõnevõrra ka kaitstavuse probleem. Me panime oma oponendid dilemma ette, kutsudes neid kas deklareerima, et nad ei usalda meie idanaabrit, või siis loobuma muretsemast kaitstavuse üle. Lisaks uskus NATO oma suurde ülekaalu meres ja õhus, sõjapidamise tulevikuanalüüsis pandi suurt rõhku tehnoloogiale, mis rahustas neid, kelle jaoks oli probleem kaitstavus maaväega (klassikaline territoriaalkaitse mudel Külma sõja ajal).

Kui NATO esimene laienemisring (Poola, Tšehhi, Ungari) oli lõpule viidud, muututi läänes taas väga ettevaatlikuks. Paljud laienemise pooldajad USAs asusid toetama väikest laienemisringi, kuhu pidid kuuluma Leedu ja Sloveenia. Me pidasime sellist arengut väga ohtlikuks ja seisime sellele tugevalt vastu, mis tekitas teatavaid pingeid sõprade leedulastega. See oleks võimaldanud uusi laienemisringe taas edasi lükata. Raske öelda, kui tõsiselt ainult kahe riigi liitumise plaani tollel ajal võeti, igatahes 1999. aastal Washingtoni tippkohtumisel ei kutsutud NATOsse kedagi. Loodi hoopis liikmelisuse programm MAP, mille abil kõik kolm Balti riiki juba 2001. aastal endale kutse välja võitlesid. MAP lõi reformideks vajaliku raamistiku ja võimaldas arendada riigikaitset NATO nõuetest tulenevalt.

2000. aasta dramaatilised presidendivalimised USAs (Bush vs Gore) tõid lõpuks võimule vabariikliku administratsiooni, kes lubas tegeleda eelkõige majandusasjadega. 9/11 tegi sellele illusioonile kiire lõpu. Ka Vene poliitikas osutus Bushi administratsioon üsnagi aktiivseks. Alguses tehti suuri jõupingutusi, et hästi läbi saada, samas ei sidunud Bushi ja Putinit sellised emotsionaalsed sidemed nagu Clintonit ja Jeltsinit. Meie jaoks kandsid vilja ka pikaajalised kontaktid opositsioonis olnud vabariiklastega, kes võimule saanuna pöörasid meie piirkonnale rohkem tähelepanu. Lõplik otsus kutsuda NATOsse kõik seitse kandidaatriiki sõltus väga palju Bushi isikust, tema suurest austusest Ida-Euroopa rahvaste vabadusvõitluse vastu. Ta andis ühe käeliigutusega ühinevale Euroopale uue kuju ning raius läbi vanad mõjusfäärid. Seejuures ei tekkinud Venemaaga mingeid pingeid. Bushi strateegiline julgus tasus end ära ja 2001. aastal kutsutigi seitse riiki (kolm Balti riiki, Sloveenia, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia) NATO liikmeks. Eestist sai täieõiguslik NATO liige 22. märtsil 2004.

Juba mõni aasta varem oli hakatud samm-sammult lähenema Iraagi sõjale, mis muutis lääneriikide omavahelisi suhteid ning USA-Vene suhteid pingelisemaks. Siis aitas meie toetus Iraagi sõjale kaasa meie NATOga liitumise ratifitseerimisele USA Kongressis. Kui Iraagi operatsiooni toetamise vajadus oleks tekkinud mõni aasta varem, võinuks see meile suisa kahjulik olla, sest Saksamaa ja Prantsusmaa alles kaalusid, kas Balti riike tasub allianssi kutsuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et NATOsse pääsemine polnud mingi sirge aegrida. Pigem oli see mõistlik strateegia, mis lubas kasutada maailmas toimuvaid ootamatuid ja oodatavaid protsesse meie huvides. Aega polnud raisata, mõni aasta hiljem oleks meie liitumine võib-olla juba võimatu olnud. Eesti võiks täna vabalt olla seisus, kus praegu on Gruusia, kes kardetavasti peab oma NATOsse pääsemist veel kaua ootama.

Artiklis avaldab autor isiklikke seisukohti

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply