Pahkla metsade vahelt

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja

Pehkinud kännud ja kuuseoksad lendavad üksteise järel suurde lõkkesse, kust päikeselise sügistaeva poole kerkib suitsusammas. Olen perega sõitnud Pahkla kanti sügist nautima ja metsa puhastama.

Kände tassides mõtlen, millest peaksin siin kolumnis kirjutama. Esmalt kargavad pähe need helepruunikate – või olid nad hallikad, enam ei mäletagi – sinelitega punasõdurid, kes siinsamas metsas veel 1980–90ndatel toimetasid. Nad olid keset paksu metsa ja pärapõrgut ehitanud terve linna – ladunud ohvitseridele püsti viiekorruselise paneelmaja, püstitanud igasuguseid betoononnikesi ja hiiglaslikke raketiangaare, rajanud kopteriplatsigi. Oma “ürituse” tarvis olid nad valinud – tollal rahva käest ei küsitud, kõik oli ju naša – just parimad seene- ja marjakohad, tõmmanud tervele territooriumile võimsa okastraataia ümber ning püstitanud vahipostid. Nii juhtus tihti, et kui mõni seeneline kiusatusele vastu panna ei suutnud ning aia vahelt sisse püüdis ronida, ilmus kusagilt välja püssiga soldat ning hakkas küsimusi esitama.

Seejärel meenuvad mulle palju hilisemad ajad. Enam ei sõida ümberkaudsete külade vahel tolmutades puna­armee soomukite kolonn, vaid laigulised märksa väiksemad masinad musta taustaga numbrimärkidega EKV. Pärast seda, kui Nõukogude armee Pahklas sõjaväeosa koos korraliku lagaga maha jättis, tassiti sealt väärtuslikum kraam (näiteks kütusemahutid, radiaatorid ja muu metall) kiiresti laiali. Seni kõrvalistele täiesti suletud olnud territoorimil avanes paljudele ahhetama panev vaatepilt – betoonmürakate linn keset räsitud metsa, millest oleks justkui sõda üle käinud, kus sileda pinnase asemele on uuristatud orge ja kokku kuhjatud mägesid. Kes teab, mis sealt maapõuest kunagi veel välja võib tulla. Eesti kaitseväe jaoks oli seal kõike liiga – liiga suur ala, liiga palju kasutuid hooneid, liiga vilets ehituskvaliteet. Ja nii need tondilossid seal seisavad tänaseni. Ja kaitseväelased ning -liitlased teevad Pahklas aeg-ajalt linnalahingu-õppusi, milleks ju viiekorruseline majalogu hästi sobib.

Jah, militaaralal on Eestis viimasel 20 aastal toimunud tohutu muutus, millele on pühendatud käesolev Riigikaitse.ee. Karm, ent karastav Eesti noorte meeste kogemus teenida aega kusagil Nõukogude Liidu teises otsas keset rahvaste paabelit asendus võimalusega kodumaa metsades laigulises vormis möllata. Suur hulk Nõukogude “vanarauda” viidi Eestist välja, asemele tuli ajapikku läänest abina saadud “vanaraud”, millest meie kaitseväelased siiski kogemusi ja oskusi ammutasid.

Paljud asjad on riigikaitses liikunud justkui märkamatult väga õiges suunas. Aga mille üle peaksime täna enim tänulikud olema? Et meid kaitseb NATO? Et me kulutame kaks protsenti SKTst riigikaitsele ja ostame uhiuusi keerulisi relvasüsteeme? Ei – kõige tähtsam on see, et eestimaalaste (sh eestivenelaste) usaldus kaitseväe ja kaitseliidu vastu on fenomenaal­ne. Me tahame end kaitsta!

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply