2% kui Eesti esimene kaitseliin

NATO piiririigina peab Eesti suutma end kaitsta. Miks on selleks oluline SKTst kahe protsendi kulutamine riigikaitsele?

Margus Pae
Kaitseministeeriumi kaitse­planeerimise asekantsler


(Kärt Liekis)Terve selle aja jooksul, mil Eesti riigikaitset on üles ehitatud, on arutatud, kui palju peaksime investeerima rahalisi ressursse riigikaitsesse. Mida lähemale oleme liikunud kulutuste tasemele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKTst), seda mitmekülgsemaks ja elavamaks on läinud arutelud. Miks on see kaks protsenti oluline ja kus on selle juured?

Erinevalt paljudest teistest elualadest on sõjalise riigikaitse planeerimine ja arendamine väga pikaajaline tegevus, kus tulemusteni jõudmiseks on vaja eelkõige stabiilsust. Kui näiteks täna alustada kaitseväes soomusmanöövervõime väljaarendamist, siis täielikult väljaõpetatud, relvastatud ja varustatud soomusüksuste loomiseks kuluks kuni kümme aastat. Selleks oleks tarvis alustada soomukijuhtide, sihturite, meeskonnaülemate ja mehhaanikute väljaõpet esialgu välismaal, seejärel algaks laiem väljaõpe kodumaal. Tuleks hankida tankid, jalaväe lahingumasinad, pioneeri- ja õhutõrjemasinad ning muud toetavad sõidukid. Rajada selle tehnika ja laskemoona tarvis laod ja hoiustamisplatsid, harjutusalad ja polügoonid.

Et seda kõike oleks võimalik teha, peab rahastamine kindlalt paigas olema pikemaks perioodiks kui aasta, vastasel korral võivad juba tehtud investeeringud hiljem mõttetuks muutuda. Näiteks võidakse ühel hetkel tankid ära osta, kuid mõne aasta pärast avastada, et on kärbitud raha nende ülalpidamiseks. Seetõttu on SKTst kahe protsendi eraldamine riigikaitsele optimaalne ja efektiivne, lubades Eesti riigikaitset pikaajaliselt ja sisuliselt planeerida. Samuti tasub meeles pidada, et Eesti kaitsekuludest moodustavad ligi 40 protsenti investeeringud relvastuse ja varustuse hankimiseks ning kasarmute, laskeväljade, ladude ja muu vajaliku arendamiseks. Reeglina on tegemist väga suuremahuliste riigihangetega, kus lepingud sõlmitakse kolmeks kuni viieks aastaks. Kaitsekulude pikemaajaline prognoosimatus muudaks selliste lepingute kavandamise ja sõlmimise sisuliselt võimatuks, tuues kaasa makseriski.

Kaitse-eelarve puhul on oluline seegi, kuidas see põhiliste kululiikide vahel jaotatakse. Üldiselt peetakse jätkusuutlikuks sellist jaotust, kus personal (palgad ja pensionid), tegevuskulud (väljaõpe, kütus jms) ning investeeringud (tehnikahanked ja ehitus) moodustavad kolm enam-vähem võrdset osa. Tase kaks protsenti SKTst tavaliselt sellise tasakaalu tagabki.

Kaitsekulude pidev ja läbi mõtlemata kärpimine, mida võime kahjuks näha paljudes Euroopa riikides, viib üldjuhul selleni, et kärbitakse eelkõige hangeteks ja väljaõppeks ettenähtud raha, sest personalikulude kärpimine (loe: inimeste vallandamine) ei too üheski riigis poliitilist populaarsust. Selle tagajärg on tavaliselt relvajõud, kus personalikulud moodustavad halvimal juhul kuni 80 protsenti kogu kaitse-eelarvest, kuid kus selle personaliga pole suurt midagi peale hakata, kuna raha ei jätku väljaõppeks ega relvajõudude arendamiseks.

Kahe protsendi SKT kaitsekulude eesmärgi hindamisel tuleb arvestada ka teist näitajat, millest on vähem juttu olnud – kaitsekulude osa riigieelarvest. Ajalooliselt on see näitaja olnud meil umbes 4,0–4,7 protsenti, järgmisel aastal kasvab 5,2 protsendini. Eraldada viis protsenti riigieelarvest riigikaitsele peaks olema meile jõukohane küll. Sõltuvalt majanduse kasvutempost on vägagi tõenäoline, et juba 2013. aastast tähendab kaks protsenti SKTst vähem kui viis protsenti riigieelarvest.

Siin on üks oluline järeldus: aeg-ajalt kostvad ettepanekud peatada kaitsekulude kasv ja leida selle arvelt lisaraha näiteks sotsiaalpoliitika või hariduse tarbeks ei anna tõenäoliselt olulist efekti nendes valdkondades. Kaitsekulude vähendamine näiteks kolmandiku või poole võrra annaks halvava hoobi riigikaitsele, kuid võimaldaks samas teistele elualadele ümber suunata vaid paar protsenti riigieelarvest. Aga näiteks sotsiaalkulutused kokku moodustavad riigieelarvest ligi 50 protsenti!

Kaitsekulud on NATO ja Euroopa Liidu riikides viimastel aastatel majandussurutise tõttu tugeva surve all. Paljud riigid, kus tuleb teha raskeid valikuid, on ohvriks toonud just kaitsevaldkonna. Ja seda loogilisel põhjusel – kui poliitikul on vaja leida pingul eelarvest lisaraha, võtab ta selle esmajoones sealt, kus raha vähenemise mõju pole ühiskonnas kohe tuntav.

Eesti ei saa NATO ja Euroopa Liidu piiririigina sellist luksust endale paraku lubada. Meil peab kaitsevõime olema kõigi ootamatuste suhtes. Ajaloolased on arvutanud, et naabrid on Eestit rünnanud kokku rohkem kui 40 korda. Miks me arvame, et ajalugu on selles osas lõppenud?

SKTst kahe protsendi eraldamine kaitsekuludeks ei tähenda mitte ainult rahalisi võimalusi, vaid kannab ka tugevat sõnumit – et me suhtume oma julgeolekusse täie tõsidusega, ehitame üles parimat võimalikku riigikaitset ning oleme tõsiseltvõetav NATO liikmesriik. Teatud mõttes ongi see kaks protsenti meie esimene kaitseliin.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply