Eesti kaitsetööstus ärkab varjusurmast

Riigikaitse uuris, mida on Eesti firmadel NATO riikide nõudlikele jõu­struktuuridele pakkuda. Selgus, et üht-teist ikka on.Samelin Norra ja Saksa sõdurisaabas valmib Tartus

Meie tehtud: Leida Kikka näitab Norra sõdurisaapaid. (Sven Arbet)Mujal Euroopas käivad asjad nii, et kui armee midagi ostab, eelistab riik hangetel igal võimalusel kodumaiseid ettevõtjaid. Aga Eestis on asjad pea peal: samal ajal kui kaitseväelased kannavad Sloveenia saapaid, müüb Tartu jalatsitootja Samelin oma kaupa suurtes kogustes Norra ja Saksa armeele.

Norrakatele teeb endine Tartu Naha- ja Jalatsikombinaat näiteks kahe aasta jooksul 60 000 saapapaari. Tõsi küll, nahk tuleb Skandinaaviast, Samelin teeb sellest allhanke korras jalanõud ning Norra sõduriteni jõuavad need kohaliku vahendaja kaudu. Aga Samelini kvaliteet on saanud kõrge hinnangu ja tooted kannavad NATO logo.

Samelini tegevjuht Leida Kikka ütleb, et firma konkurentsieelis on kogemus ja maailma tipptegijatest soodsam hind. Aga miks on selline totter olukord, et Norra sõdurile Eesti saabas sobib, Eesti sõdurile aga mitte? Paljuski on küsimus tahtmises ja valikutes. Kikka ütleb, et Eestis lisatakse hanketingimustesse sageli punkt, mis nõuab osalejatelt, et nad on toodet varasematel aastatel suure käibega müünud. “Aga kuidas saab käive olla eelnevatel aastatel nõutud suuruses, kui pole võimalust hankel osaleda?” küsib Kikka.

Midagi müüb Samelin siiski ka Eestisse: peamiselt töökingi ja töösaapaid. Kaitseväe ohvitserid saavad oma kingad Tartust, samuti kannavad Samelini kergeid, vetthülgavaid ja õhuvahetusega jalavarje kaitseliitlased.

Esimesed väärtuslikud kogemused, kuidas toota moodsaid jalanõusid, sai Nõukogude võimu lõppedes ellu jäänud Samelin juba 1990ndatel, kui õppis Itaalia, Soome ja Norra partneritelt kvaliteetsete eritehnoloogiaga matka- ja suusasaabaste tegemise kunsti.

Sealt sai firma tänane edu NATO riikide armeede varustajana ka alguse. Järgmisena on Samelinil sihikul Suurbritannia ja Rootsi armeevarustajad.
Maris SanderNarTest Ida prefektuur fännab kohvernarkolaborit

Uimastiärile vastu: Nartesti arendusdirektor Larissa Porõvkina esitleb analüsaatorit NarTest NTX2000. (Tiit Blaat)Narkootikumide tuvastamiseks kompaktseid ja kiireid analüsaatoreid tootvast NarTestist pidi järgmine suur Eesti edulugu saama juba mitu aastat tagasi. Innovaatilist seadet kasutatakse täna peamiselt USAs, umbes 15 eri politseipiirkonnas on selle abil lahendatud tuhandeid narkokuritegusid. Aga kus on Eesti politsei NarTestid?

NarTesti tegevjuhi Kaisa Uibo sõnul eeldab selliste uudsete lahenduste kasutuselevõtt muutust mõtteviisis. Narkokuritegude lahendamisel, kus otsustatakse inimeste saatuste ja ühiskonna heaolu üle, on teatud järelemõtlemine töökorralduse muutmisel tema arvates igati mõistetav. “Pole viga – vanasti ei saanud inimesed aru ka alkomeetrist, sel moel joobe kiire ja laboriväline tuvastamine tundus täiesti võõras. Täna on alkomeetrid kõigi jaoks iseenesestmõistetavad. Sarnast muutust ootame NarTestiga nüüd uimastikaubanduse vastu võitlemises,” ütleb Uibo.

Läbimurde ootel on NarTest tublisi edasi arenenud. Enam ei pea aparaadi kasutaja enne analüüsi aimama, mis ainega võiks olla tegemist. Nüüd ütleb seda seade ise, pannes kohtuekspertiisi tegijad üle maailma imestama: kas see on tõesti võimalik?

Uibo usub, et firmal on suur tulevik. Huvi tuntakse NarTesti vastu nii Euroopas, Hiinas kui Lähis-Idas. Põhjus on lihtne: kuna igal aastal tuleb turule kümneid uusi narkootikume, on korrakaitsjad jõudnud tõdemuseni, et narkovastases võitluses peale jäämiseks on vaja tehnilist võimekust ja tööefektiivsust suurendada, võttes seniste traditsiooniliste lahenduste kõrval kasutusele uusi kiiremaid meetodeid ainete tuvastamiseks.

Kui see oleneks Ida Prefektuuri narkokuritegude talituse juhist Valdo Arulast, võtaks ta portatiivse NarTesti analüsaatori oma tööpõllul laialdaselt kasutusse kohe. Praegu on üks selline aparaat toodud testimiseks Jõhvi, teine Narvasse. Lisaks testib oma töös NarTesti analüsaatorit ka Lõuna Prefektuuri narkotalitus.

“Ekspertiis võib võtta aega isegi kuni kuu. Aga NarTest prindib tulemused kohe välja ja seni on need olnud väga täpsed,” räägib politseinik Arula. Kohvrisuurune kaasaskantav “narkolabor” on võimeline minutitega täpselt ja usaldusväärselt tuvastama kahtlusaluselt konfiskeeritud tundmatus aines narkootikumi olemasolu.

“Kui masinal oleks seaduslik alus, saaksime sellega analüüsida pisemaid narkokoguseid ning teha tulemuste baasilt kiirmenetlusi. Meil oleks koormust hulga vähem!” ütleb Arula.

Koostöös Eesti Kohtuekspertiisi Instituudiga (EKEI) on NarTest just nüüd lõpule viimas ka seadme valideerimisprotsessi. Lisaks juba olemasolevatele rahvusvahelistele referentsidele on EKEI valideerimissertifikaat täiendav kinnitus NarTesti tehnoloogia usaldusväärsusest. Firma loodab, et kohalike prefektuuride kogemus ja riikliku ekspertiisiasutuse tunnustus annavad tõuke ka NarTesti laiemaks kasutuselevõtuks Eestis ja loovad võimaluse NarTesti analüüsitulemuste kasutamiseks tõendina kohtupraktikas.
Toivo TänavsuuIDD Solution Auto või relv vee eest kotti!

Mööblikott: IDD Solutioni asutajad Sven Sõrmus ja Veljo Peebu oma suurima veekindla kotiga. (Annika Haas)Suvel 2009 oli Austria tõsises hädas. Paduvihmade tagajärjel ajas Doonau jõgi üle. Viinis kannatas kuulus Albertina kunstimuuseum. Vesi tungis muuseumi hoidlatesse, põhjustades pöördumatut kahju muu hulgas Gustav Klimti ja Michelangelo hinnalistele taiestele.

Osa kunstist toimetati turvalisse paika ning tuletõrjujad katsid muuseumi katuse veekindla materjaliga. Aga oleks neil seal Viinis tollal käepärast olnud Floateri-nimelised veekindlad kotid, mida arendab ja toodab Eesti firma IDD Solution, oleks suurem osa paanikast ära jäänud. Taiesed oleks võinud jääda rahulikult oma kohtadele – kott lihtsalt ümber, lukk kinni, ja ei mingit veekahju!

IDD Solutioni üks asutajatest Sven Sõrmus selgitab, et Floater pole lihtsalt tavaline kott, mis vett peab, vaid lausa strateegiline multiotstarbeline töövahend. Olgu mis tahes veeoht kodus, kontoris või muuseumis – kotti saab varjule panna kõik väärtasjad (kunsti, mööbli, tehnika, rolleri, muruniiduki jne). Aga vajadusel on see ka näiteks paat või madrats (peatugi), kott veesportlastele või abivahend raskesti läbitavates oludes tegutsevatele kriisi- või humanitaarabitöötajatele. Muidugi on võimalik kõike ka veekahju vastu kindlustada, kuid teatud asjadel on emotsionaalne väärtus suurem, kui kindlustus eales korvata võiks.

Scoutspataljoni võitlejad testisid Floateri militaarkotte viimasel Erna retkel, ületades nendega veetakistusi (relv kotti ja kuiva arsenaliga üle jõe). Sõrmus usub, et 1997. aastal poleks Kurkse tragöödia võib-olla nii traagiline olnud, kui Balti Pataljoni toonastel sõduritel oleks väina ületamisel olnud abiks Floaterid.

Juba on huvi üles näidanud Norra, Rootsi ja Prantsuse armee, näidised on saadetud Tšehhi ja Taani, kuid Eesti kaitsevägi pole Floatereid ostnud. “Meil on väga raske müüa NATO riikidesse, kui Eestis meie tooteid ei kasutata. Seetõttu ongi meie suurim väljakutse praegu “murda” kaitsevägi,” ütleb Sõrmus. “Meil on oma riigist referentsi vaja!”

Seega on hetkel pigem fookuses tsiviilturg – inimesed, kes elavad Euroopas üleujutusohtlikel aladel, näiteks Reini ja Doonau vesikondades Tšehhis, Austrias, Saksamaal, Ungaris jm. Suurlinnad on reeglina ujutuste eest tammide ja kanalitega kaitstud, kuid näiteks ainuüksi Suurbritannias elab üleujutusriski piirkonnas kaheksa miljonit inimest ja seal tegutseb 140 000 ettevõtet. Kahjud, mis seal halvimal juhul võivad veest tekkida, on kolossaalsed.

Hetkel töötab IDD Solution välja oma uudistoodet – veekindlat kotti (õigemini vanni) autodele. Jah, ka garaažis seisvat autot on võimalik vee eest kaitsta, kui tema ümber on “vann”, mis veetaseme tõustes kerkib, mis on pealt kaetud telgiriidega ning alt ankurdatud kindlalt põranda külge. Auto lihtsalt ujub selle vannikesega veidi, samal ajal kui pererahvas ootab kusagil kindlas kohas veetaseme alanemist.
Toivo TänavsuuBaltic Workboats Laevaehitaja unistab soomukite tootmisest

Lennukate ideedega: Ettevõtja Margus Vanaselja. (Vallo Kruuser)Aastate eest manitses üks Eesti kõrge riigiametnik ettevõtja Margus Vanaseljat: ärgu ta unistagugi Eestis uute laevade ehitamisest, sest “Eesti tase” sellise peene kunstini lihtsalt ei küündi. Tegelegu hoolduse ja remondiga ning olgu sellega rahul.

Täna on Vanaselja juhitaval Baltic Workboatsil Saaremaal Nasva külas regiooni uhkeim väikelaevatehas. Kümne aasta jooksul on seal valminud umbes 110 patrull-, pääste- ja eriotstarbelist töölaeva ja need on seilanud 22 riiki! Laevad on uhiuued, valminud nullist ja “võtmed kätte”. Mitte lihtsalt kusagilt saadetud jooniste järgi, vaid paljuski nii-öelda rätsepatööna, kus tellijaga koos töötatakse alus välja ja tellija istub vabrikus, kui laev kuju võtab. Umbes sel moel tehakse neil päevil Nasvas ka 27meetrist ultramoodsat patrull-laeva Rootsi piirivalvele. Kokku tellisid rootslased neid viis tükki.

Vanaselja hinnangul oleks ka Eesti kaitsejõududel aeg kompleksid maha matta ning Eesti tööstuselt rohkem asju tellida. Milleks oli meil näiteks tarvis osta Hollandist 80 kasutatud soomukit ja tellida neile hooldust Soomest, kui selliseid masinaid oskavad ka eestlased teha ja putitada?

“Oleks aega, võiksime vabalt ka soomustransportööre teha,” kinnitab Vanaselja. “Mis seal siis on: hunnik rauda ja neli ratast all. Keevitame kokku, paneme šassii alla. Muidugi tuleb teha korralik tootearendus, aga vajadusel ostame Soomest knowhow’d juurde. Oleks müügiartikkel missugune! Selliseid masinaid lastakse Afganistanis kogu aeg tükkideks.”

Niisuguseid lennukaid plaane saab aga teostada vaid koostöös kaitseväega, samamoodi nagu soomlased töötasid välja oma Pasid. “Kosmoseteadus see ju ei ole,” leiab Vanaselja.

Hoo andis Baltic Workboatsi arengule omal ajal sisse aga hoopis koostöö Eesti Lootsiga. Ka Eesti piirivalvele on kuus laeva tehtud. Esimestest lootsilaevadest alates hakkas vaikselt portfelli tooteid kogunema.

Nüüd müüakse laevu üle regiooni: Põhjalasse, Baltikumi, Ukrainasse, Balkanile jm. Korraga on töös kümmekond laeva, äsja kinnitas oma tellimuse näiteks Horvaatia. Viimasel ajal on hakatud mõtlema ka sõjaliseks otstarbeks mõeldud laevadele – näiteks sellistele, mis ei ole radariga nähtavad. Aga mereväe ohvitseride käed on seotud – kui nad ka tahaksid koostööd teha, pole neil selleks raha.

“Kaks protsenti SKTst riigikaitsele – sellest räägitakse Eestis ainult kui kulust. Aga et see keerata raha teenimise võimaluseks, selle peale ei tule keegi,” ütleb Vanaselja.Toivo TänavsuuDefendec Virtuaalne piirivalvur Tora Bora* mägedesse?

Turundaja: Raili Somelar ja osa Defendeci vaatlussüsteemi riistvarast. (Tiit Blaat)Firma Defendec on nüüd päris tublisti oma “virtuaalse piirivalvuri” tehnoloogiat tutvustanud ja selle eest kiita saanud. Firma turundusjuht, sarmikas noor daam Raili Somelar on pidanud selgitama, et see ei ole videovalve ega anna mingit abi olukorras, kus naabri koer käib salaja võõras aias.

See on hoopis juhtmevaba perimeetri jälgimissüsteem. Somelar räägib detektoritest, mis paigaldatakse kusagile puu otsa, mägedesse või võssa. Kuidas need detektorid siis omavahel intelligentselt suhtlevad, kui kedagi (kes on suurem kui kass) liikumas märkavad. Ning kuidas üks inimene seda kõike kusagil arvutiekraanide taga kohvi kõrvale jälgib, ilma et tal või tema kolleegidel tuleks metsas, mägedes või võsas passida. Virtuaalsed silmad kõikjal.

Aga Defendeci äriline menu ei ole olnud veel päris selline nagu loodetud.

Vähemalt kodumaine referents on firmal olemas. Politsei- ja piirivalveamet võttis vedu ja osaliselt hoiab meie idapiiril silma peal “virtuaalne piirivalvur”. Hiljuti tutvustati süsteemi võlusid näiteks ameeriklastele, kellele tekitab peavalu USA-Mehhiko piiri auklikkus, kuid jänkid pole siiani tellimust esitanud. Samuti võiks fantaseerida e-piirivalvuri rakendamisest kurikuulsal ja keerulisel Afganistani-Pakistani piirijoonel, mida peetakse traditsiooniliste meetoditega valvamatuks. Saaks kusagilt keskusest jälgida terroristide toimetamisi, eeldusel muidugi, et nood sensorvõrku ei avasta ega maha võta, ning et kohapeal lahendatakse sideühenduse küsimus.

Defendeci jaoks sai kõik alguse umbes viie aasta eest, kui asuti monitoorima selliseid asju nagu maanteede jäätumine ja kanalisatsiooni rõhk. Hiljem nihkus fookus piirivalvega koostöös vaatlussüsteemile. Välisministeeriumi toetusel kasutati Defendeci süsteemi ka Ukraina ja Moldova piiril, samuti on tehnoloogia jõudnud Soome, Balkanile ja Aasiasse.

Defendec pakub lahenduse selgestimõistetavale ja universaalsele probleemile: maailmas on tuhandeid kilomeetreid maismaapiiri, mida on raske või lausa võimatu efektiivselt valvata – selleks pole piisavalt inimesi ega raha. Miks ei võiks seda probleemi lahendada piskeste sensorseadmetega (tõsi küll, neid on tarvis päris palju – Eesti piirilgi on üles pandud üksjagu), mille akud kestavad sadu päevi, päikesetoitel rohkemgi?

“Me räägime siin Mehhiko või Lähis-Ida piiridest, aga ka näiteks õlitorude või muu kriitilise infrastruktuuri kaitsmisest,” ütleb Somelar. “Kuid meie suurim väljakutse praegu on leida julged ja innovaatilised ostjad, kes oleks nõus raskel ajal tulevikku investeerima.”

Uusi väljundeid võib Defendec tulevikus oma tehnoloogiale leida ka “tarkade linnade” või kommunaalteenuste alalt. Saame näha, mis kasu annab firmale sellel suunal USAsse litsentseeritud patent.
Toivo TänavsuuVesimentor Mobiilsed kirstud ja pommivarjendid – aga palun!

Läheb testimisele: Kristo Kirs näitab firma toodetud pommikeldrit, mida kaitsevägi peagi testima hakkab. (Tiit Blaat)Vennad Voitkad võiksid praegu kadedusest lõhki minna. Kui neil oleks omal ajal metsas olnud kasutada niivõrd “luksuslikud” plastist pommikeldrid, oleks elu olnud palju lihtsam.

Siiani on Pärnu firma Vesimentor ehitanud vee- ja kanalisatsioonitrasse ning tootnud igasuguseid plastseadmeid. Umbes aasta tagasi nihutati aga fookus militaariale. Tulevikus võiks eestlased varustada NATO riikide armeesid pommivarjendite, surnukuuride, ujuvplottide ja muu tarvilikuga.

Militaarmõtted lõid Vesimentori tegevjuhile Kristo Kirsile pähe üsna ootamatult mullusel ehitusmessil Tallinnas. “Olime seal väljas oma uudistootega – pool-maa-aluse keldriga. Meie juurde astus üks kaitsejõudude inimene ja küsis: “Kas te päris maa-aluse keldri suudaksite teha?” Leidsime, et suudame küll,” räägib Kirs.

Pommikeldrit hakatakse tõenäoliselt arendama koostöös kaitseministeeriumiga. Põnevaks teeb projekti see, et kaitsevägi hakkab toodet varsti pommitama. Vesimentor ehitab mobiilse maa-aluse keldri 2,4meetrise läbimõõduga kuuemeetrisest plasttorust. Suurus on selline, et mahub täpselt veoautokasti. Vastavalt vajadusele tehakse sissepääsud ja paigaldatakse ventilatsioonitorud. Ja siis korraldab kaitsevägi testid – keldrit pommitatakse või õhitakse see lõhkeainega. Testid on hädavajalikud, et toote puudused parandada ja et oleks üldse võimalik unistada nende kasutamisest näiteks operatsioonil Afganistanis.

Kuid milles on sellise keldri uba? Kirsi sõnul tehakse praegu enamik varjendeid betoonist või suurtest palkidest, kuid see võtab palju aega ja energiat.

Plastpommikeldriga on lihtne: kaeva auk, pane plast sisse ja aja auk kinni. Hiljem võid augu jälle lahti kaevata ja keldri uude kohta viia, sest plastiga ei juhtu midagi.

Teine toode, ujuvplott, on praegu eskiisi tasemel. Rahuajal võib see seista ujuvalusena sadamas, kriisi ajal saab pealisplaadi eemaldada, paigaldada mootori ning kasutada alust reostuse likvideerimisel või päästeoperatsioonil. Üks ujuvplott on seni müüdud eraisikule, kes soetas selle ilmselt vettehüppamiskohaks või paadiks.

Et surm on sõjas tavaline, võiks lööki olla ka Vesimentori arendataval plastist surnukuuril. Selle eelis oleks see, et plast ei idane ega mädane, peab vastu 50 külmakraadi ja 80 soojakraadi, seda on võimalik panna veoautokasti, viia kriisipiirkonda ja ära tuua.

Või äkki sooviks kaitsevägi hoopis haavatute või kaupade läbi metsa vedamiseks põdrakelku?

“Mõtlesime põdrakelgule, aga tuli üks kalamees ja tellis kõrgema kelgu, et kalad ja asjad sisse läheksid – tuli kalakelk. Saame seda toodet igaks otstarbeks kohandada,” räägib Kirs.

Vesimentori innovatsioonikatel muudkui podiseb – kaitsejõududele on veel pakkuda suured plasttorust külmkambrid, mida võib sõltuvalt külmutusseadmest kasutada külmkapina või sügavkülmana, ükskõik kas kõrbepalavuses või pakases.
Täna firmal veel väljaspool Eestit militaarkliente pole, kuid eesmärk on leida need NATOst ja ÜROst. NATO sertifikaat on igatahes Vesimentoril juba sahtlis.
Askur AlasEnglo Mustamäelt rändavad lõhkamismasinad üle maailma


Edukad läbi aastate: Englo tegevjuht Karin Punning ja arendusjuht Toomas Sõmer. (Tiit Blaat)Mõõteriistade arendajana tuntuks saanud firmal Englo on särtsakaid uudiseid: koostöös TTÜ teadlastega on välja töötatud kaasaskantav mürkkemikaalide tuvastamise seade, mida võiks kasutada ka sõjarindel. Äsja testiti aparaati Tšehhis NATO polügoonil ja tulemused olid head.

Englo tootmisjuht Toomas Sõmer selgitab, et sõjamürkide kasutamine on üldiselt keelatud, kuid selleks, et mõni hull diktaator, selline nagu näiteks kadunud Saddam Hussein, need siiski oma arsenali võtab, peavad riigid valmis olema. Õhus olevate mürkide tuvastamiseks on hulk meetodeid, kuid mürgid lagunevad kiiresti. Englo uus seade analüüsibki mürkide jääke pinnases ja taimestikul ning ütleb, millega on tegu.

“Kui mõni mees keemiarünnakus veel hinge jääb, peab oskama teda ravida. Selleks on vaja teada, mis mürgitus tal on,” ütles Sõmer.

Esimesed militaartooted arendas Englo välja 1990ndate keskel. Kaitsevägi innustas firmat selleks siis tublisti takka. Alguses tehti metalliotsijaid, siis miiniotsijaid ja lõhkamismasinaid. Viimasest on praeguseks kujunenud tõeline müügihitt: lõhkamismasinad on Mustamäelt läinud nii Kagu-Aasiasse, Prantsusmaale, Rootsi, Gruusiasse kui ka USAsse.

Ka kaitsevägi kasutab Englo lõhkamismasinaid ning väljaõppeks firma miiniotsijaid Scout. Scouti uuemat versiooni on müüdud ka Lätti. Englo tegevjuht Karin Punning meenutab, et umbes 1993. aastal tahtsid tee-ehitajad Englolt riistapuud, mis aitaks üleasfalteeritud kaevuluugid üles leida. Kahe kuuga töötasid insenerid välja metalliotsija, imestasid, kui kerge ja hea see sai, ning läksid uhkelt seda ka kaitseministeeriumile pakkuma. Alles hiljem selgus, kui karmid nõudmised on miiniotsijate tundlikkusele ja disainile seatud. Aga suhted olid toonaste militaristidega sõbralikud ja tänu neile kujunes mitu huvitavat Englo toodet.

“Hiljem tulid nooremad läänes koolitatud ohvitserid peale ning meid, kohalikku tootjat, enam ei vajatud,” ütleb Punning. Sõmer lisab, et “ilmselt on kaitseväelastel kusagil Euroopas või USAs uhkem lepinguid sõlmimas käia kui Mustamäel”.

Nii toobki Englole leiva lauale pigem tsiviilsfäär. Kokku on portfellis ligi 40 toodet – ühest küljest liiga palju, teisest küljest piisavalt, et elada üle kui tahes keerulised ajad.
Näiteks kasutatakse Eesti tee-ehituses laialdaselt Englo pinnase kandevõime mõõteriista Inspector. Haiglatest võib leida Englo radiatsiooniväravad.

Fukushima õnnetuse järel läksid aga hästi kaubaks Englo radiomeetrid.
Toivo Tänavsuu

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply