Eesti kaitsevägi ja tema rahakott

Leo Kunnas
reservkolonelleitnant ja kirjanik

Meie uus relv: Tänavu lasid kaitseväelased Ristininal esimest korda õhutõrjeraketikompleksist MISTRAL millesse riik investeeris kokku miljard krooni. (Tõnu Noorits)Ajaloolase Jaak Valge hinnangul panustas Eesti Vabariik Vabadussõja ajal riigikaitsesse summa, mis oli toona võrreldav riigi 1–1,5 aasta SKTga. Sõja võitsime eelkõige tänu kolmele asjaolule: mõistlikule poliitikale (sõjas osalejatele lubati maad), tsaariarmees väljaõpetatud ja Esimeses maailmasõjas karastunud elavjõule ning relvastuse, varustuse ning laskemoona ostmiseks võetud hiigellaenudele. See viitab, et väikeriik peab sõjaajaks ressursse planeerides arvestama, et kriis saab olema totaalne. Vastasel juhul on tegu etteplaneeritud kaotusega.

Seni on Eestis püütud kaitseväe ja kaitseliidu sõjalisi võimeid ning sõjaaja struktuure seostada rahuaja kaitse-eelarvega. Olulised eeldused, nagu Venemaa sõjaline võimekus lääne sõjaväeringkonnas, liitlasvägede saadavus ja lahingutandrile saabumise võimalikud ajagraafikud, Läti ja Leedu riigikaitse olukord, on suuresti kõrvale jäetud. Seega pole piisavalt tähelepanu saanud ka Eesti kui potentsiaalse sõjatandri strateegilised vajadused.

Esmaseks iseseisvaks kaitse­võimeks vajame viit brigaadiekvi­valenti sõjaaja üksusi (üks igasse kait­se­ringkonda) koos adekvaatse juh­ti­misega. Olenemata sellest, millist Balti riiki rünnatakse, tekib Baltikumist para­tamatult üks sõjatanner. Läti sõjalisest nõrkusest tulenevalt on meil vaja veel ühte manöövrivõimelist brigaadi. Mida see kõik tähendab meile ressursside mõttes? Umbes 50 pataljoni lahingu-, toetus- ja logistikaüksusi, lisaks veel kaitseliidu üksused.

Eesti riik on andnud praegu kollektiivsest vastutusest ja solidaarsusest umbes kahe miljardi euro eest garantiisid euroala päästmiseks. See võrdub umbes kuuekordse 2012. aasta kaitse-eelarvega (335 miljonit eurot)! Kui Eesti riik hindab solidaarsust pikka aega üle jõu elanud riikidega kahe miljardi euro vääriliseks, võiks küsida, kui palju oleme vajadusel valmis panustama oma eksistentsi ja vabaduse säilitamisse ehk kriisi- ja sõjaaja relvajõudude võitlusvõimesse. Ja kui palju peaks sõja- või kriisiaja kaitse-eelarve erinema rahuaja omast.

NATOst pole nendele küsimustele vastamisel meile abi olnud. Pärast külma sõja lõppu loobus NATO sõjaaja relvajõudude ja ressursside planeerimisest. Kõik tegevused, sealhulgas sõjalised operatsioonid, viiakse ellu rahuaja relvajõudude ja ressurssidega. Kui Lääne- ja Kesk-Euroopas on selline lähenemine ratsionaalne, siis Baltikumis võib säärase planeerimismudeli kopeerimine osutuda hukatuslikuks. Sellist operatiiv-strateegilist absurdi iseloomustab Läti näide. Läti kaitsevägi koosneb ühest brigaadist, mille koosseisus on kaks jalaväepataljoni. Suurtükiväge pole ning õhutõrje, pioneerid ja logistika on kompanii-suurused üksused. Ükskõik kui hea on sellise üksuse relvastus ja väljaõpe, ei piisaks sellest isegi Pihkva õhudessantdiviisi ühe polgu heidutamiseks.

NATO liikmena ja nüüdisaja kiirete sõjaliste konfliktide tingimustes ei ole meil riigikaitse ressursside planeerimisel küll põhjust arvestada Vabadussõja-aegsete rahaliste mahtudega (sõjakulud kuni 1,5 riigi SKTd). Aga kui arvestame, et iga pataljonisuurune üksus vajaks relvastuse, varustuse ning lahingumoonavarude täiendamiseks ja 50 ööpäeva kestvaks sõjategevuseks keskmiselt miljard krooni ning ülejäänud sõjaaja struktuur kokku umbes 10 miljardit krooni, vajaks kaitsevägi ja kaitseliit sõjapidamiseks tinglikult umbes 60 miljardit krooni (ehk 4 miljardit eurot), mis moodustab kaks kolmandikku praegusest riigieelarvest.

Kaitseplaneerimine, mis ei arvesta sõjaaja vajadusi ja kus ei mõelda pikalt ette, on ummiktee, kuhu me ei saa lätlaste eeskujul minna. Tervikliku pikema visiooni puudumine koos liigse jäikusega lühiajalisel planeerimisel ei ole Eestil lubanud ära kasutada paljusid võimalusi, mida on pakkunud relvajõudude vähendamine liitlasriikides. Ressursinappust on meil esitletud põhiargumendina asjade tegemata jätmiseks. Samas on pidevalt arendatud mitmesugust võimekust, millel pole esmase kaitsevõimega sisulist seost.

Veel iseloomustab Eesti kaitseplaneerimist liigne idealism – ootus, et me suudame kõik üksused kohe kõigega varustada ning kõiki oma plaane täies mahus täita. Paraku pole see võimalik ei rahu- ega ammugi mitte sõjaajal, sest me ei ela staatilises maailmas.

Kui masu andis Eesti riigikaitse eelmise kümneaastase arengukava ressursiarvestusele hoobi kohe pärast kava valmimist, siis eurotsooni finantskriisiga seotud raskused võivad sedasama teha järgmiste arenguplaanidega. Sellega kaasneb frustratsioon ja paanika, mis väljendub soovis vähendada kaitseväe sõjaaja struktuuri. Kuni jõuame täieliku absurdini, nagu Lätis.

Meil on absurdne eeldus, nagu oleks Eesti geopoliitikat arvestades võimalik võitlusvõimelist sõjaaja kaitseväge ja kaitseliitu üles ehitada ning kriisi- ja sõjaajal rakendada iga-aastaste rahuaja kaitse-eelarvete piires. Seda pole võimalik teha ei 60 ega 100 aasta jooksul, sõltumata sellest, kas kaitsekulutused moodustaks kaks ja pool või isegi kolm protsenti SKTst.

Ainuüksi rahuaja ressursside (välja arvatud inimressurss) planeerimine viib meie riigikaitse paratamatult tupikusse. Rahvusvahelise ja/või siseriikliku olukorra teravnemisel peab riik olema valmis kiires korras laenu võtma, et sõjaaja kaitseväe ja kaitseliidu relvastuse-, varustuse- ja laskemoonavajadust täita.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply