Elutähtsad teenused – riigikaitse nabanöör

Lauri Lugna
Siseministeeriumi asekantsler


Kus on riik? Seda küsisid eelmisel talvel Padaorus lumevangi jäänud. Seda küsitakse ka sõjaajal. (Tairo Lutter/ÕL)Sidevõrk, sealhulgas mobiiltelefonid ja internet, ei toimi. Elektrit pole juba mitmendat päeva. Väljas on lumetorm ning 20 külmakraadi. Ilmaennustus ei tõota järgnevateks päevadeks leevendust. Hirmutav, kas pole? Samas on selliseid olukordi lühiajaliselt ja väikestes piirkondades ka Eestis esinenud.

Õnneks on asi jäänud kontrolli alla, teenused on taastatud ning ühiskonnale katastroofilisi tagajärgi pole olnud. Aga kui kirjeldatud olukorra taustaks lisada võõrriigi agressiivne käitumine ning sõjalised õppused meie piiri lähistel, suureneb hirm ja ebakindlus ühiskonnas tublisti.

Tänapäeval oleme harjunud paljude asjadega: võimalusega sõita maan­teel autoga või helistada telefoniga, osta poest süüa ja maksta pangakaardiga, juua kraanist vett jne. Need on elutähtsad teenused, mille kättesaadavuse peatumine või katkemine häirib väga suurel määral ühiskonna toimimist. Elutähtsate teenuste puhul pööratakse ennekõike tähelepanu nende toimepidevusele ehk jätkuvusele. Energeetikas räägitakse varustuskindlusest.

Eestis on elutähtsate teenuste loetelu paika pandud hädaolukorraseadusega, kus loetletakse 42 teenust. Teenusepakkujad on koostanud riskianalüüsid asjaoludest, mis võivad pärssida nende jätkuvust. Riske täielikult maandada pole kunagi võimalik.

2010. aastal valitsuse poolt kinnitatud riigikaitse strateegia sätestab riigikaitseliselt elutähtsate teenustena elektrivarustuse, vedelkütusega varustamise, sidevõrgu (telefoni, andmeside, mereraadio), ringhäälinguvõrgu ja transporditaristu (strateegiliselt oluliste sadamate, lennuväljade, raudteeveoteenuse ning riigi põhi- ja tugimaanteede toimimise). Nende teenuste katkemisest oleksime vaieldamatult enim häiritud.

Lisaks on riigikaitseliselt elutähtsad veel eriarstiabi, kiirabi ning veevarustuse ja kanalisatsiooni toimimine, sularaha kättesaadavus, finantsmaksed, päästetööde võimekus ning avaliku korra tagamine. Viimased aastakümned on näidanud, et kriisi ajal takistab just avaliku korra puudumine elementaarse meditsiiniabi pakkumist ja ühistransporti.

Üldises segaduses vohab marodöörlus ning varastamine ehk kehtib põhimõte “igaüks enda eest”.

Kõik eespool loetletud teenused on omavahelises sõltuvuses. Ühe osaline või täielik katkemine mõjutab kohe ka teisi. Võtmetähtsusega on elekter, side ja vesi, sest need on eelduseks teistele teenustele.

Riigikaitse strateegia kohaselt peaks valitsus kehtestama riigikaitseliselt elutähtsate teenuste pakkujatele kriteeriumid ja tegema Riigikogule ettepanekud elutähtsa teenuse osutamise nõuete kehtestamiseks. Nendes tuleks arvestada sõjaliste ohtudega ehk võõrriigi rünnaku võimalusega. Kuidas eri asutused siis teenuste kättesaadavuse tagavad?

Selle kõige koordineerimine on päris keerukas. Suur osa elutähtsate teenuste osutajatest on erafirmad, kes pole oma senistes riskianalüüsides sõjaga arvestanud. Kujuteldava vastase võimalused tsiviiltaristu häirimiseks on piiritud: rünnak võib olla nii lõhkeaine kui ka “ühtede ja nullide kujul” ehk küberrünnaku vormis.

Iisraeli kaitseväe kindralmajor Eyal Eisenberg ütles hiljuti, et järgmises Iisraeli osalusega sõjas keskendub riigi kaitsevägi ennekõike elutähtsaid teenuseid võimaldava taristu kaitsmisele. Et tsiviilelanikel oleks võimalik ka sõjaajal jätkata igapäevast toimetamist. See eeldab tihedat koostööd eri teenusepakkujate ja kaitseväe vahel.

Tänapäeval peab riigikaitse olema laiapõhjaline, sest ohud ei liigitu enam rangelt sõjalisteks või mittesõjalisteks. Seetõttu ei tohiks ka eri ressursse ja organisatsioone lahutada rangelt sõjalisteks ja tsiviilseteks.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply