Euroopa rahanduskriis kui Eesti julgeolekurisk

	Ahto Lobjakas
	kolumnist

Mõiste “rahandus- ja majanduskriis” võib riigikaitse perspektiivis jätta võõra mulje. Aga Euroopa seisab täna silmitsi süsteemse kriisiga, mis võib halvimal juhul muutuda eksistentsiaalseks mõne kuuga.

Kreeka, Itaalia ja Hispaania on pankroti äärel. Väga kaugel augu servast pole Prantsusmaa. Kui kas või üks neist kukub, võib see viia kergesti komplikatsioonideni, mis päädivad eurotsooni lagunemisega. See teeks omakorda lõpu Euroopa Liidule, nagu meie seda teame. Mitte ilmtingimata ühenduse bürokraatlikule skeletile, mis jääb igal juhul püsti veel aastateks, küll aga tema poliitilisele tulevikule Euroopa lõimumisprojektina. Viimasega on aga seotud kõik Eesti realistlikud lootused kindlustatud ja rahulikule tulevikule.

Lähenedes riigikaitsele “laiapõhjaliselt”, nagu viimasel ajal moes, on praegu tekkinud olukord, kus Eesti riiki ähvardava akuutse ohu ees on kaitseminister ja kaitsevägi laiemalt võimetud. Rahandusminister tegutseb teatud mõttes kaitseministri ülesannetes. Tema ülesanne on prognoosida ja võimalust mööda juhtida arenguid, mis otsustavad, kas, millal ja millistes tingimustes tõstatub Eesti jaoks küsimus sõjalise jõu kasutamisest.

Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole sõjaline jõud Eesti riigile lihtsalt üks vahend teiste seas, mis eristub oma ekstreemsuselt, vaid see on viimsepäevapasuna ekvivalent. Parafraseerides Carl von Clausewitzi, ei oleks sõda Eesti jaoks mitte poliitika jätkamine teiste vahenditega, vaid diplomaatia, poliitika ja üldse riigi lõpp – vähemalt mõneks ajaks.

See oleks muidugi mustadest stsenaariumidest kõige mustem. Vahepeale jääb väga palju halle toone – väiksemaid julgeolekuriske, mida eurotsooni ja Euroopa Liidu suuremate ja väiksemate kriiside kaskaad vallandada võib, on ilmselt rohkem, kui ükski analüütik hetkel ette kujutada suudaks.

Millised need kriisid võiksid olla? Raha otsasaamine valitsuse jaoks tähendab vältimatut devalvatsiooni, kas sisemist, välimist või mõlemat korraga. Eesti poliitikute seas populaarne jutt võlavaba eksistentsi eelis­test on teoreetiliselt õige. Aga seni, kuni see ei sisalda juhiseid kiireks võlgadest vabanemiseks ilma poliitiliste ja sotsiaalsete kataklüsmideta, on tegemist lihtsalt sooja õhuga.

Elustandardi järsk langus toob endaga vältimatult kaasa poliitilise ebastabiilsuse, mis halvemal juhul võib muuta riigi valitsematuks. Asjaolu, et Euroopal puudub põlvkonna vältel vastav kogemus, teeb lood hullemaks. Veel hullemaks võib kõik muuta riigivõimu ajalooline nõrkus suuremas osas Ladina-Euroopast. Küsimärgi alla satub sealsete riikide võime toimida Euroopa Liidus Eesti (ja teiste riikide) partneritena.

Sisepiirideta Euroopa Liidus on sotsiaalsete mullistuste üks mõju kahtlemata sisemigratsioon, inimeste liikumine stabiilsematesse ja rikkamatesse piirkondadesse. Varem või hiljem satub löögi alla inimeste vaba liikumise printsiip ja Schengeni lepe, kuna rikkamad riigid hakkavad end kaitsma. Eestile tähendab see taas­eraldumist Euroopast, mis oleks meile esmajoones psühholoogiline löök. Riigivõimu tasandil tooks piiride sulgumine kaasa hetkelise kergendusohke, sest vaevalt meiegi uuest põhjasuunalisest rahvasterändest täiesti puutumata jääksime.

Ohe muutub aga varem või hiljem oigeks, sest ebastabiilsusega Ladina-Euroopas hakkab levima muudki halba. Väikesemastaabiline, kuid organiseeritud kuritegevus kasvab järsult. Meie Euroopa Liidu partnerite võime probleeme hallata aga kahaneb. Kasvavad välis- ja sisepinged vähendavad partnerite koostöövõimet ja -tahet. Järjest enam tuleb Eestil hakata langetama ühepoolseid otsuseid ja tulla keeruliste olukordadega toime omal jõul.

See kõik tuleb omakorda läbi korrutada naabrite koostöötahte või selle puudumisega. Euroopa nõrgenedes hakkab meie suurim naaber Venemaa järjest enam meie asjadesse sekkuma. Venemaa tähtsuse tõus suurendab meie Euroopa Liidu partnerite geopoliitilist autismi. Et hooletusest võib kiirelt ja märkamatult hoolimatus saada, seda näitab juba ühenduse suhteliselt piiratud ja kergeloomuline kriisikogemus aastatel 2008–2010. Eestil tuleb tulevikus ka parimal juhul üha enam arvestada Berliini ja Pariisi “direktoraadiga”, mille juhindumine ELi senisest loogikast ja väärtustest on üha küsitavam.

Üleeuroopalise koostöö lagunedes lähevad need, kes saavad, tagasi piirkondliku koostöö juurde. Märkimisväärselt tugev on see Eesti naabruses Põhjalas, kus juba enam kui aasta on vaikselt, aga sihikindlalt ajaloolist solidaarsust taaselustatud. Eesti ega teiste Balti riikide ligipääs selle solidaarsuse kaitsva tiiva alla ei ole täna oluliselt parem kui 20 aasta eest. Mis kõige tähtsam, meie julgeolekukoostöö kahe naabruses asuva iseseisva kaitsevõimega lääneriigiga on praktiliselt olematu. Vähegi tõsisemas kriisis, mille üks osapool on Venemaa, oleks Rootsi ja Soome (küll retooriliselt poolehoidvalt) ühel pool ja meie teisel pool. Miks NATO ja USA “garantii” üha väiksemat praktilist väärtust omab, on omaette teema.

Süüdistada pole siin kedagi peale iseenda, eriti arvestades meie liberaal­set riigifilosoofiat. 20 aastat oleksime võinud naabritele paremini läheneda. Võib arvata, et kui peaminister Andrus Ansip 12. detsembril Soome viisidile sõitis, mahtus tema geostrateegilisse silmapiiri ja päevakavasse enamat kui see, kuidas Rail Baltica abil Soome transiiti edendada.

Eesti senine strateegia loota välistele julgeolekutagatistele sisemiste eest hoolitsemise asemel on meid tänaseks teinud haavatavaks. Vähemuste teema on aastaid jäänud nurgas istuvaks elevandiks, mille kohta võimuerakondadel pole ammu olnud midagi sisulist öelda. Kapo lähenemine vene kogukonna liidrite tasalülitamiseks tähendab pikas perspektiivis, et valitsus ei kontrolli olukorda. Et kriisiolukorras ei ole võimudel usutavaid läbirääkimispartnereid, näitasid juba pronksiööd. Eesti erakondadesse inkorporeeritud venekeelsed poliitikud ei esinda masse. Viimased leiavad endale ebastabiilsetes oludes kiiresti juhid. Ei maksa arvata, et Araabia kevade mall oleks puhtalt masside iseorganiseerumise pretsedendi mõttes midagi, mida ainult Kremlil tuleks karta.

Mustad päevad pole siiski veel kohal ja ei pruugigi saabuda. Aga nende naasmise tõenäosus on piisavalt suur, et oodata valitsuselt ohu tõsiseltvõtmist, mille kohta seni märke napib. Pigem vastupidi, Eesti valitsus tundub elavat kookonis, mis on endale ilma mis tahes kriitikameeleta kootud Euroopa Liidu üha anakronistlikumaks muutuvast ametlikust ideoloogiast ja žargoonist. Meenutagem kas või Andrus Ansipi juttu euro kasvavast tugevusest või valitsuse poolt hiljuti vastu võetud Euroopa Liidu suunalise poliitika arengukava aastateks 2011–2015, mis eeldab, et Eesti edu võti peitub Lissaboni leppe eeskujulikus täitmises.