Mis on julgeolek?

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja

Maailma võimsaim sõjaline ühendus NATO vajaks tõesti palju uhkemat pesa, mõtlesin hiljuti alliansi Brüsseli peakorterit külastades. Nagu nõukogudeaegne Harju KEKi hoone, kirjeldas keegi rabavalt seda suurt ja närtsinud kompleksi, kuhu NATO kolis 1950ndatel “ajutiselt”.

Kuid veelgi huvitavama mõtteidu istutas mulle pähe üks tipp­ametnik, küsides retooriliselt, mida tähendab väljend “julgeolek” eri rahvustele.

Eestis viitab see miskipärast mittekartmisele ehk julgele olemisele. Aga näiteks Serbias ja Makedoonias on selle väljendi tähendus hoopis asjade mittehalvastiolekus või isegi vaesuse puudumises. Paljudes NATO riikides, näiteks Inglismaal, mõistetakse julgeoleku all turvalist olemist, kuid näiteks Vene­maal, Itaalias ja Sloveenias hoopis ohutunde puudumist.

Bulgaarias, Tšehhis ja Slovakkias tegelevad kaitsejõud kindluse (kindla oleku) tagamisega. Aga Türgi keeles on turva­lisusel hoopis seosed usaldusega.

Mida sellest sõnademängust järeldada? Seda, et eri riikidel ongi reaalselt riigikaitsest väga erinev arusaam. Kuidas on võimalik panna terve NATO ühte keelt rääkima ja ühte sammu astuma, kui üks räägib ühest, teine teisest?

Küsisin ühelt NATO ametnikult, kuidas on võimalik, et alliansi tähtsaim strateegiline partner Venemaa korraldab alliansi piiride ääres suurejoonelisi sõjalisi õppusi, mille stse­naarium seisneb sõjalises invasioonis ühte NATO liikmesriiki. Teisest kultuuritaustast pärinev ametnik, kes pole oma kodumaal kunagi punaarmee sõdurisaabast astumas näinud, andis seepeale mõista, et idanaabri muskliretoorika on pigem nalja­tegu, lihtsalt hooplemine, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Meie jaoks on NATO kaitsegarantii. Aga Kremlis nähakse seda kummalistel põhjustel hoopis põhilise julgeolekuriskina, mistõttu blokib Moskva ka igal võimalikul moel näiteks Gruusia NATOsse võtmist.

Kui Eesti teeb kõik selleks, et sõjalise rünnaku korral oleks vähemalt 40 000 meest võimelised riigi kaitseks välja astuma, siis Lätis on kaitsejõud kokku kuivanud pisikeseks rambo­üksuseks ning mitmes teises riigis minnakse sama teed. Kas Eesti ja Lätil on fundamentaalselt erinevad ohutegurid? Ei ole.

Käesolev riigikaitse räägib tööstusest ja rahast (õigemini selle puudumisest). NATOs on rahanappuse ja lahknevate huvide probleem leidnud lahenduse nii-öelda Targa Kaitse (Smart Defence) kontseptsiooni kujul. Ei meil ega ühelgi teisel NATO riigil (välja arvatud USA) ei ole raha, et oma armee täiuslikult välja arendada ja seda ülal pidada, seetõttu saavad NATO riigid loota teineteise abile.

Eesti nähtavaim panus sellesse NATO Targa Kaitse kompotti võiks seisneda küberkaitses, sest meil on siin sellealane keskus. Aga uue ohutrendina räägitakse hoopis energiajulgeolekust ning leedukad noolivad selle ajutrusti endale.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply