NATO aastal 2022

Jüri Luik
Eesti suursaadik NATOs

NATO on 2022. aastal teistsugune kui täna. Aga tema põhialused jäävad kindlalt samaks.

Eesti NATO liikmeks saamine ei toimunudki nii ammu, kuid on tänaseks juba ajalugu. Alates novembrist 2002 on Eesti saadikul ­NATOs ligipääs alliansi peakorteri ruumile nr 1, kus istub koos NATO alaline nõukogu. See juhib NATO igapäevategevust.

Sellest ajast peale on Eesti osalenud kõigis NATO operatsioonides, millest Afganistan on olnud keerulisim ja ohvriterohkeim. Esimest korda jäime kõrvale alles 2011. aastal sõjas Liibüa vastu, sest meil puudusid vajalikud lennukid.

Eestis on NATO populaarsus ülimalt suur – 76 protsenti. NATO on meie riigikaitses kesksel kohal. Meile on oluline, et NATO säilitaks oma elujõu ja oleks suurte riikide jaoks jätkuvalt tähtis. Eriti oluline on seejuures USA suhtumine, sest tema poliitiline ja sõjaline jõud on NATO mõjukuse alus. Tänu ameeriklastele on NATO maailma kõige võimsam sõjaline blokk. Kõik liikmesriigid on praegu ­tugevast ­NATOst huvitatud – ent kuidas teha nii, et see entusiasm oleks alles ka aastal 2022?

Läbi ajaloo on NATO-l õnnestunud järgida kaht olulist põhimõtet: olla solidaarne ohuolukordades ja olla valmis muutusteks, kui julgeolekukeskkond muutub. Võrdne tähelepanu neile kahele printsiibile on taganud NATO elujõu. Ka uus, 2010. aastal Lissaboni tippkohtumisel vastu võetud strateegiline kontseptsioon toob ajastut arvestades esile hulga uuendusi, näiteks suurema tähelepanu kriiside ennetamisele, tugevama fookuse uutele ohtudele (nagu küberkaitse) ja tunduvalt suurema rõhu koostööle partneritega.

Liitlaste omavaheline soli­daarsus püsib kindlasti ka aastal 2022. Paljud NATO partnerid mängivad operatsioonides olulist rolli, kuid mitte kõik neist ei jaga NATO riikide liberaalse demokraatia põhimõtet. Paljude partneritega on NATO-l võimalik koostööd teha vaid vastastikusest kasust, mitte ühistest väärtustest lähtudes. Siin peitubki NATO erilisus ja vastus küsimusele, miks peaks superriik USA ka tulevikus Euroopast ja alliansist huvituma.

Tänu NATO liitlaste ühistele väärtushinnangutele saame üldse rääkida sellistest asjadest nagu demokraatlike riikide kollektiivne enesekaitse või sekkumine tsiviilelanikkonna kaitseks relva jõul (duty to protect).

Eestile on kõige tähtsam NATO jätkuv valmisolek täita kollektiivkaitsekohustust. NATO artikkel 5 rakendamist lähemas tulevikus ei peeta tõenäoliseks. Samas peavad kõik liitlased vajalikuks selliseks stsenaariumiks valmistuda ja võimalikke agressoreid sellega heidutada. Kui tahad rahu, valmistu sõjaks.

Paraku vähendavad Euroopa riigid oma kaitsekulutusi ja eelkõige just kulutusi tavavägede ülalpidamiseks. Pikas perspektiivis võib see NATO enesekaitsevõimet kahjustada. Seetõttu on oluline NATO poliitiline eesmärk hoida kaitsekulutusi kahel protsendil rahvuslikust koguproduktist, mida praegu täidavad vaid vähesed riigid. Meie jaoks on liitlaste väiksed kaitsekulutused probleem, aga meie üleskutsed kõlaksid õõnsalt, kui me ise piisavalt ei investeeriks.

NATO partnerid, kes mängivad sõjalistes operatsioonides üha suuremat rolli, pole ainult Euroopast. Afganistani operatsiooniga seoses tegutseb NATO Kagu-Aasias koos Kesk-Aasia riikide ja Pakistaniga, kelle abil korraldatakse vägede ja sõjavarustuse liikumist. NATO uus suur ülesanne – Afganistani rahvusarmee toetamine pärast liitlasvägede lahkumist – toob meie koostööpartnerite nimistusse Jaapani, Lõuna-Korea, aga ka paljud Araabia riigid.

Araabia riigid on olnud NATO suhtes alati väga skeptilised. Samas toetusid nad NATO-le oma vana vaenlase kolonel Gaddafi võimult kõrvaldamisel. Enam ei saanud nad NATOt süüdistada “ristisõjas”. NATO tavalistest naabritest ja probleemidest kaugem globaalne mõõde on kindlasti tulevikutrend.

NATO teeb oma partneritel üha teravamalt vahet. Soositumad on demokraatlikud koostööpartnerid, kellest tegusaimad on Austraalia, Georgia, Soome ja Rootsi. Soome ja Rootsi võiksid, arvestades nende asukohta, demokraatia arengutaset, rahvusvahelist positsiooni ja relvajõude, kas või homme NATO liikmeks saada. Sisepoliitiliselt nad veel kõhklevad, kuid nende koostöö NATOga äratab aukartust. Enam pole suurt vahet, kas nad on partnerid või liitlased, ja usutavasti saavad nad mitte väga kauges tulevikus NATO liikmeteks.

Lisaks artiklile 5 on NATO-le väga oluline ka kriisihaldusvõime. Siingi tuleb NATO relvajõududel valida õige arengusuund. Korraldatud on kolm maaväe-keskset kriisihaldusoperatsiooni (Bosnia, Kosovo ja Afganistan) ja kaks lennuväeoperatsiooni (Kosovo ja Liibüa). Mereväe abil on võideldud terrorismi ja piraatluse vastu. Aga milliseid relvajõude vajavad NATO riigid kümne aasta pärast? Millised ohud meid siis varitsevad ja mida vajame nende tõrjumiseks? Plaanid peavad olema kindlad, et tagada tulevikus vaja minevad vahendid. Liigne kiirustamine relvajõudude vähendamisel toob kriisihaldusse suuri probleeme juba 2022.aastal.

Pole võimalik rääkida NATO tulevikust, käsitlemata nn uusi ohte, eriti küberrünnakuid. Eestis asub NATO küberkaitse kompetentsikeskus, tulevikukonfliktides on küberrünnakutel kahtlemata oluline roll ja Eesti asub nende vastu võitlemise eesliinil. Vaieldakse selle üle, kui palju on küberohud sõjaline, kui palju tsiviilteema, millega saavad riigid ise hakkama. Loodetavasti on need vaidlused 2022 nii palju ära vaieldud, et NATO-l on selleks ajaks rohkem reaalseid vahendeid küberohtudele vastu seismiseks. Need ohud on reaalsed, pole kahtlustki, eestlastena teame seda teistest paremini.

NATO on 2022. aastal teistsugune organisatsioon kui täna, kuid tema põhialused jäävad kindlasti samaks. Eestlase klassikalisele küsimusele, kas nad meile ikka appi tulevad, võib vastata jaatavalt nii täna kui ka kümne aasta pärast. Milline näeb NATO tulevikus välja, sõltub paljuski ka Eestist enesest. Ilma liialdamata. NATO-l nimelt puuduvad sellised kesksed organid, nagu on ELil Euroopa Komisjon. NATO keskaparaat on väga väike, selle tsiviilpoolel töötab vaid 1200 inimest (Euroopa Komisjonis töötab üle 33 000). NATO tegevus põhineb riikide suveräänsetel poliitilistel otsustel. NATO keskaparaadile pole midagi delegeerida, sest sõja ja rahu küsimused, millega NATO tegeleb, on võõrandamatud.

Selline süsteem annab liikmesriikide valitsustele juhtrolli NATO arendamisel. Siin on võimalus ka Eesti-sugustel väike­riikidel.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply