Afganistanist, targast kaitsest ja Venemaast

Urmas Paet
välisminister

NATO Chicago tippkohtumisel kinnitab Eesti oma valmisolekut jätkata Afganistani ühiskonna toetamist ka pärast Eesti sõdurite koju naasmist.

Noorsõdurid: NATO ja tema liitlaste poolt värskelt välja õpetatud Afganistani armee võitlejad, kes peavad 2015.aastast alates julgeoleku tagamise riigis enda õlule võtma. (Foto: Kirill Krabu)

Chicagos toimub 20.–21. mail NATO tippkohtumine. Tippkohtumised pakuvad võimalusi leida vastuseid liitlaste ees seisvatele strateegilistele probleemidele. Eelmisel, 2010. aasta Lissaboni tippkohtumisel kaardistati alliansi järgneva kümne aasta suurimad ülesanded ning kinnitati need uues strateegilises kontseptsioonis.

Chicagos on kesksed teemad Afganistani missiooni tulevik, NATO kaitse- ja heidutusvõime tagamine lähiaastatel ning koostöö NATO partneritega.

Esimest korda ajaloos NATO kollektiivkaitse ehk Washingtoni lepingu artikkel 5 alusel 2001. aastal käivitatud missioon Afganistanis on jõudmas olulise pöördepunktini. Missioonis osalevad riigid on kokku leppinud, et ISAFi rahvusvahelised väed lõpetavad sõjalise tegevuse riigis 2014. aasta lõpuks. Selleks ajaks peab Afganistan olema suuteline iseseisvalt julgeolekut tagama. Juba 2013. aastal peab ülesannete jaotus muutuma, ISAFi roll vähenema otseses julgeoleku tagamises ja suurenema väljaõppes ja toetuses.

Sõjalise operatsiooni lõpetamine ning välisriikide, sealhulgas Eesti sõdurite koju naasmine on ühe etapi, aga mitte kogu rahvusvahelise tegevuse lõpp Afganistanis. Ulatuslik väliskogukonna tugi on Afganistanis ka edaspidi vajalik, toetamaks nii sealse ühiskonna arengut kui ka julgeoleku tagamist.

Chicago tippkohtumise üks keskne ülesanne ongi määrata kindlaks NATO ja ISAFi riikide edasine panus Afganistani julgeoleku ülesehitamisel pärast 2014. aastat. NATO kavatseb Afganistaniga sõlmida pikaajalise partnerluslepingu, kus üks pakilisemaid ja praktilisemaid küsimusi on Afganistani julgeolekujõudude rahastamine.

Eesti on valmis täitma liitlaskohustusi nii kaua, kui see on vajalik Afganistani stabiilsuse saavutamiseks. Meie Eesti sõjaline panus jätkub 2014. aasta lõpuni ning Chicagos kinnitame oma valmisolekut toetada Afganistani julgeolekujõude vähemalt 500 000 dollariga (375 000 euroga) aastas alates 2015. aastast.

Afganistani missioon on aidanud tagada rahvusvahelist julgeolekut, samas ei luba 21. sajandi keerukas ja pingestatud olukord keskenduda ainult NATO territooriumist väljaspool toimuvale. Paratamatult tuleb pöörata tähelepanu ka NATO territooriumi kaitsmisele. NATO riigid on avatud välismõjudele ning on majandusraskustes märgatavalt vähendanud kaitsekulutusi.

Tänavu on alliansis vaid kolm riiki, kes täidavad NATO kriteeriumi kasutada kaitsekuludeks vähemalt kaks protsenti SKTst – USA, Suurbritannia ja Eesti.

Raskel ajal tehtavad kärped võivad olla mõistetavad lühiajaliselt, kuid need ei tohi hakata mõjutama NATO võimekust tagada oma territooriumi turvalisus. Seetõttu on Eestile oluline, et Chicagos kinnitataks hinnang heidutus- ja kaitsevõime olukorrale (Deterrence and Defence Posture Review), mis tähtsustab muu hulgas NATO konventsionaalse võime ja heidutuse arendamist.

Koos rajatava raketitõrjesüsteemi, tuumarelvade ning rahvusvahelise relvastuskontrolli režiimide tõhustamisega moodustab tavarelvastuse täiustamine ühtse, alliansi turvalisust tagava terviku.

NATO riikide kaitsekulutused vähenevad veelgi, mistõttu tuleb leida võimalusi saavutada väiksemate ressurssidega sama palju kui seni. NATO peasekretär on käivitanud nn targa kaitse (Smart Defense) programmide väljatöötamise ja rakendamise. Targa kaitse raames koordineerivad liikmesriigid oma tegevusi, et hoida kokku kulusid ning vähendada sõjaliste võimete dubleerimist.

Seni on edukaim näide targast kaitsest Balti riikide õhuruumi turvav pikaajaline missioon. Chicagos kinnitavad liitlased veel ligikaudu 20 sarnast ühisettevõtmist, astudes nii suure sammu kulude kokkuhoiu ja alliansi võimekuse lõimimise poole.

Liitlaste ühistegevus on vältimatu ka võitluses küberturvalisuse eest. NATO strateegilise kontseptsiooni kohaselt arendavad liitlased edasi võimet avastada ja tõkestada küberrünnakuid, end nende eest kaitsta ning nende tagajärgedest taastuda. Selleks on nähtava panuse andnud Tallinnas paiknev NATO küberkaitsekeskus. Chicagos tahame küberjulgeoleku senisest tugevamalt NATO planeerimisprotsessidega siduda.

Kuigi liitlaste peamine eesmärk on NATO-sisene koostöö, mängib üha tähtsamat rolli koostöö nende NATO partneritega, kes jagavad meie väärtusi, kuid pole ühel või teisel põhjusel alliansiga liitunud. Chicagosse on kutsutud olulisemad partnerid, et neid tänada ja nende panust väärtustada. Partnerite seas moodustavad eraldi kategooria riigid, kes on kõige lähemal NATO liikmelisusele – Makedoonia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina ning Gruusia.

Kuigi Chicagos ei esitata neile ametlikke liitumiskutseid, on Eesti soov, et NATO annaks tugeva signaali: nende nelja riigi pingutusi tunnustatakse ja NATO liikmelisus on vaid aja küsimus.

Partneritest rääkides ei saa mööda ka Venemaast. NATO ja Venemaa koostöö praktilistes küsimustes, näiteks transiidis Afganistani, on olnud edukas ja efektiivne. Samas on NATO-le tulnud üllatusena Venemaa äge retoorika ja põhjendamatu tegevus NATO liikmesriikide kaitseks rajatava raketitõrjesüsteemi vastu.

Eesti ja ka teiste liitlaste seisukoht on siin kindel: raketikilp luuakse NATO territooriumile ja elanikele väljastpoolt Euroopat lähtuda võiva tuumaohu kaitseks ning see pole suunatud Venemaa vastu.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply