Külm sõda taevas: Balti õhupolitsei vs vene huligaanid

Toivo Tänavsuu
Eesti Ekspress

Kuidas toimub NATO viimase aja suuremaid “edulugusid” targa kaitse vallas – Balti õhuturbemissioon?

Sai teistlaadi kogemuse: Saksa õhuväe piloot Philipp Schelchshorn ütleb, et ta on
väga õnnelik võimaluse üle Šiauliais elada ja Balti õhuruumi turvata. (Foto: Tõnu Noorits)

Staažikas õhuväelane kolonelleitnant Fredi Karu sätib end oma Kaunase kõigi mugavustega korteris triksi-traksi ja sõidab tööle. Viieteist minutiga on ta linna külje all Karmelava külas. See oleks ebaoluline koht, kui seal ei asuks Leedu suuruselt teine tsiviillennujaam. Aga Karu põrutab õhuväravast mööda ja keerab pealtnäha suvalisse võpsikusse. Mõni kilomeeter lagunenud teed keset seenemetsa ja räämas veneaegseid hooneid, kuni avaneb sinna metsa justkui peidetud NATO kriitilise tähtsusega objekt – CRC Karmelava ettekande- ja kontrollkeskus.

Põnevaks teevad selle koha hiiglaslikud murukattega katakombid, mis on poolenisti maa sees. Talvel saab neid kasutada kelgumäena, kuid sinna alla kontrollruumi pääsevad vaid valitud. Suurelt teelt ei näita keskuse juurde ühtegi viita.

Siin metsasalus valvatakse ööpäev läbi Balti õhuruumi ja juhitakse Balti õhupolitsei käsutuses olevaid NATO hävituslennukeid, mis paiknevad 150 kilomeetrit eemal Šiauliais.

Alates 2004. aastast, mil see omalaadne missioon algas, on meie ja lõunanaabrite õhuruumi turvanud enam kui kümme NATO liitlast, teiste hulgas Poola, USA, Prantsusmaa ja Saksamaa. Mõningate mööndustega võib väita, et Balti õhupolitsei on see, kui sakslane lendab, eestlane juhib ja leedukas sihib.

Karmelavast saadetakse täielik pilt Baltikumi taevas toimuvast edasi Saksamaale NATO veel suuremasse kontrollkeskusesse, mis asub Uedemi külas. Seal on samalaadne, ent palju suurem ja täiesti maa all olev punker. Ehitatud külma sõja ajal arvestusega, et mis maa sees, see kaitstud. Olgugi et tänapäevased pommid tungivad ka maa sisse.

Erinevus Uedemi ja Karmelava vahel on veel selles, et Uedem on võimeline endale sõja korral autonoomselt tootma kõik eluks vajaliku: vee, energia, värske õhu.

CRC Karmelavas mängitakse ametikohti eestlaste, lätlaste ja leedukate vahel rotatsiooni korras pidevalt ringi. Eestlane Karu on CRC Karmelava ülem kuni 2013. aastani. Keskuse bossina vastutab ta, et kõik toimiks – et õhupilt oleks olemas ja adekvaatne ning hävitajad lendaksid vajaduse korral välja. Karu allub otse kolme Balti riigi kaitseväe juhatajatele.

Katakombidesse jõuab Balti radarite õhupilt kolmest punktist – Ämarist, Lielvardest ja Karmelavast. Ilma ühegi aknata operatsioonisaalis töötavad pidevalt kümned inimesed.

Šiauliais asuvad hävituslennukid teevad küll kõva müra, kuid see on rohkem “vabaduse mürin”.

Kunagi varem pole Balti õhuruum olnud nii hästi turvatud ja radaripildiga kaetud. Veel umbes 12 aastat tagasi oli õhuseire auklik ja Vene lennukite piiririkkumised sagedased. Saatsime Moskvasse nende kohta küll poliitilisi noote, kuid meie õhupolitsei oli hambutu.

Väga kalleid lennukeid pole ega tule. Need käivad lihtsalt väikestele riikidele üle jõu (ühe analüüsi kohaselt tuleks Eestil kolme riigi ühise eskadrilli loomise tarvis 30 aastaga välja käia 1,7 miljardit eurot), õppeotstarbelised Tšehhoslovakkia päritolu “hävitajad” L-39, mida ka kaitsevägi kasutab, ei vea välja.

Aga pärast seda, kui NATO liitlased meile õhuruumi turvamisel 2004. aastal appi tulid, on piiririkkumised Vene lennukite poolt praktiliselt lakanud.

Karu ütleb, et sel aastal pole kutsumata külalisi Venemaalt Balti õhuruumis olnudki.

Kui sa pole just Rootsi pankur, ei saa sa naljalt öelda, et juhid mitmerahvuselist proffide meeskonda. Aga Karu alluvateks on tõepoolest Eesti, Läti ja Leedu kõige võimekamad ja distsiplineeritumad ohvitserid.

Ent ühtegi neist pole Karu ise tööle võtnud, kõik on saadetud. Kui mõni neist oma tööga hakkama ei saa, tuleb Karul tunnistada, et distsiplinaarkorras karistada saab ta ainult eestlasi (keda on Karmelavas kümme), mitte lätlasi või leedukaid. Lisaks inimestele on Karu kontrollida keskuse rahaasjad: pastapliiatseid ta just ei telli, kuid peab hoolitsema, et tegevus püsiks eelarves.

Kõige peenemad ametimehed Karu alluvuses on hävitajate maapealsed sihitajad, kelle hulgas on ka eestlasi. Need peavad olema intelligentsed, kiire taibu ja hea arvutusoskusega inimesed, kes peavad kogu aeg praktikat saama, et mitte rooste minna.

Kui näiteks mõni tsiviillennuk on hädaohus ja oleks vaja kontrollida tema telikut, siis saadetakse hävitajad välja. Piloot ei tea, kus on sihtmärk, kuhu täpselt vaja lennata. Seetõttu on ta maapealse sihitajaga pidevalt ühenduses, kes talle juhi­seid annab.

Sihitaja peab läbima kutse­sobivuse testi, kus tõestab, et on võimeline stressi all töötama ja kiiresti otsuseid vastu võtma. Börsimaakleri töö on selle kõrval kukepea.

Paaritunnise autosõidu kau­gusel Karmelavast asub Šiau­liai linn, kus on Nõukogude ajast tuntud sõjaväelennuväli. Leedukad on selle piisavalt korda teinud, vanad hooned üles vuntsinud, et võtta vastu NATO liitlaste lennukeid koos terve armee pilootide, tehnikute, logistikute ja muude ametivendadega, kokku 50–150 inimest. Ainsana on sealsete tingimuste üle ametlikult nurisenud poolakad, kes võtsid Balti õhuruumi turvamise sakslastelt üle aprilli lõpus.

Kas on rahuaeg või sõjaaeg, sõjaväelasele suurt vahet pole. Ka nende lennukitega on kõik treeningud selleks, et olla valmis sõjaks.

Lendamas käiakse praktiliselt iga päev ning õppused toimuvad regulaarselt – osa neist arvutisimulatsioonina, teised reaalselt. Viimane õppus Eesti kohal oli näiteks märtsis, selles osalesid NATO, Soome ja Rootsi lennukid ning Eesti poolt päästehelikopter.

Balti riikide taevas on NATO lennukitele loodud spetsiaalsed treeningalad, kus nad saavad “mängimas” käia, ilma et muud lennuliiklust segaksid. Mängimas peitust sõna otseses mõttes, seejuures: üks lennuk kujutab ette, et ta on oletatav piiririkkuja või hädasolev tsiviillennuk, teisel tuleb ta üles otsida. Treeningalad on suurematest lennukoridoridest eemal ja teisel kõrgusel. Eestisse hävitajad iga päev ei jõua, sest selleks kulub üsna palju kütust.

Saksa Luftwaffe noorempiloot Philipp Schelchshorn seisab oma üksuse F-4 Phantomi kõrval ning räägib, et see on temast vanem – ehitatud 1970. aastate alguses ning lennanud tuhandeid tunde USAs, Kanadas ja mujal. Sama tüüpi õhusõidukeid kasutaid ameeriklased Viet­namis ja Lahesõjas.

Šiauliais teeniv lennuk on üle värvitud, see oli kunagi Euroopa metsade värvi tumeroheline, kuid sai hiljem halliks. Täielikult on uuendatud lennuki radarisüsteem ja relvastus, kuid sedagi juba osaliselt nii ammu kui 1990ndate alguses.

Enesekaitseks on Phantomil 20 mm kahurid, mis lasevad 100 mürsku sekundis (kokku 6 sekundit). Luftwaffel on treening­alad ka Põhjamere kohal, kus kasutatakse ka laskemoona. Lennuk võtab õhku tõustes kaasa kuni 5000 liitrit kütust, mis põletatakse ära paari tunniga.

Schelchshorn leiab, et tegu on väga usaldusväärse lennumasinaga, mis toob alati koju ega “tujutse” nagu mõni naine. Ja kui temasse sisse istuda, siis polevat tegu üldse mingi arvuti teel juhitava asjandusega. Sakslase sõnul on fantoomiga sõidukogemus nii ehe, et jääb mulje, nagu oleksid selle tiivad lihtsalt piloodi käte pikendused.

Lennusagedus oleneb paljuski ilmast. Külma Phantomid ei karda, küll aga väga madalale vajunud pilvi. Lennuk võib halva nähtavusega maanduda nii kaua, kuni piloodi silm veel maandumisrada seletab.

Schelchshorn saabus Leetu vabatahtlikuna ja tema ülesanne pole mitte niivõrd lennata, kuivõrd hoolitseda oma kaaslaste eest. Ta ei jõua ära kiita, kui õnnega koos ta on, et sellisele huvitavale missioonile sai. Ja elu Šiauliais olevat väga tore. Sakslased ööbivad tagasihoidlikus hotellis, osa nende majutusest ja transpordikuludest kaetakse Eesti maksumaksja taskust.

Šiauliai rahvas olevat NATO lennukite kohalolust nii ­elevil, et inimesed tulevad lausa kaubanduskeskuses pilootide kätt suruma. Pole siis ime, et leedu­kad kulmu kortsutavad, kui eestlased räägivad, et 2015. aastast võiks osa rotatsioonist Šiauliai asemel toimuda Ämaris.

Saksa üksuse komandör Alex Berk lisab, et Balti õhuruumi valvamine on sakslastele juba nagu rutiin – nagu saabuks tagasi koju –, sest rotatsioon on juba mitmendat korda. Ainus, millest Berk Leedus puudust tunneb, on ilus ilm ja lähedased inimesed.

Kõik me teame, kuidas tuletõrjujad alalises valmiduses depoos aega surnuks löövad, oodates väljakutset. Midagi sarnast toimub Balti õhupolitseil ka Šiauliai metsade vahel. Kui kell heliseb, hüppavad piloodid ja tehnikud autodesse ja tuiskavad lennukiangaaride juurde. Standardi kohaselt tuleb õhus olla 15 minutiga.

Sellise õhupolitsei ülalpidamine on kallis lõbu. Suurema osa kuludest katavad politseinikud ise, täpsemalt siis rotatsiooni juhtivad riigid. Näiteks kui siin on ameeriklased, kulutavad nad missiooni peale umbes miljon eurot kuus.

Hävitajaid on Šiauliais lennuvalmis reglina neli, neist kaks pidevalt lahinguvalmis – kui on Balti õhuruumis mõni sissetungija või on kaaperdatud reisilennuk.

Sagenenud on tuvastuslennud, kus hävitajad on saadetud kontrollima Läänemere õhuruumis toimuvat liiklust, kui pole otseselt piiri rikutud. Näiteks pidevalt on kasvanud Vene sõjalennukite lennud Kaliningradi ja Leningradi oblasti vahel ja tihti rikutakse nendega huligaansel moel rahvusvahelisi lennureegleid – lennatakse ette teatamata või välja lülitatud transponderiga.

98 protsendi tuvastuslendude põhjuseks on Vene sõjalennukite liiklus. Näiteks oktoobris 2011 korraldas Venemaa ühe viimase aja suurima jõudemonstratsiooni, kui pommitaja TU 22 lendas Balti õhuruumi lähedal arvestatava eskordiga.

See tähendab seda, et kolonelleitnant Karul töö juures igav ei hakka. Kui end õhtule seab, libistab eestlastega Kaunases kannu õlut või käib kinos. Nädalavahetusel laeb akusid Vilniuse vanalinnas või külastab Trakai lossi. Karu on kaalunud isegi Leedu ülikooli astumist.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply