Naer ameeriklaste üle kui Nõukogude võimu jultunud pilge

Karikatuurimeister Hugo Hiibus meenutab, kuidas ajakiri Pikker vene ajal NATO ja Ameerika pilamise varjus Nõukogude võimu lollitas.

Karikatuurid pärinevad 30–50 aasta vanustest huumoriajakirjadest Pikker

Hiibus töötas 1960ndate alguses pisut üle aasta Pikri kunstilise toimetajana, kuid kaastööd tegi ta ajakirjale mitu aastakümmet kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

“Praegu tülitsevad Eestis parteid omavahel, pealinn võitleb riigiga,” räägib Hiibus. “Aga tol ajal oli olukord hoopis teine: oli üks partei, kes dikteeris absoluutselt kõik! Tema pilli järgi pidid tantsima kõik ajalehed ja ajakirjad.”

Pikri heaks töötas pidevalt kümmekond karikaturisti. Hiibuse sõnul olid peaaegu kõik ühiskondlikud teemad tabu, isegi loodushoid. Teha võis ainult välispoliitilist karikatuuri ja satiiri, kujutada joodikuid, usklikke ja tööluusereid. Välispoliitikas oli Pikril lausa kohustus kritiseerida ja pilada imperialismi Ameerikaga eesotsas ning selle paremat kätt NATOt. Aastakümneid pühendati sellele ajakirja tagakülg.

“Ameerikat pidime kujutama sõjaõhutajana, maailmavallutajana, sellisena, kes teeb mida tahab. Onu Samil pidi olema suur rahakott – see oli nagu juba standard,” räägib Hiibus. Ameeriklaste üle naerdi pidevalt tuuma- ning Vietnami sõja võtmes.

Ometi, nagu väidab Hiibus, ei soovinud keegi toonastest Pikri karikaturistidest – ei Edgar Valter, Evald Piho, Olimar Kallas, Heinz Valk, Kalju Itra ega keegi – selliseid pilte joonistada. Nad pidasid sellist tööd mõttetuks ega teinud seda südamega. Pikri lugejad isegi naersid karikaturistide üle, hinnates, et nad teevad magedat haltuurat. Kunstilise toimetajana sattus Hiibus seetõttu täbarasse olukorda – toimetaja nõudis temalt pilte, öeldes, et kui ta ei suuda neid teistelt tellida, joonistagu ise.

Hiibuse sõnul käis aastakümneid üks kassi-hiire mäng, ühel pool karikaturistid, teisel pool Pikri toimetuse juhtkond ja partei keskkomitee. Kunstnikud üritasid igal võimalikul moel imperialismi­kriitika varjus kommunistlikke tsensoreid lollitada ning sellega kavalalt nõukogude režiimi õõnestada.

“Oli pilte, mille eest oleks kunstnik saanud 25+5 aastat Siberis. Aga paljude piltide sõnumist ei saanud riigitruu toimetaja ega keskkomitee aru,” räägib Hiibus.

Piiripealseid töid ehk vastuolulise sõnumiga karikatuure, mida poleks tohtinud avaldada, kuid ometi avaldati, on Hiibusel kogutud terve raamatutäis. Vanameistri hinnangul just selliste peidetud irooniaga piltide pärast Pikker oligi nii menukas.

Ühel pildil kujutatakse näiteks joodikuid nurga taga õlut rüüpamas ning pildiallkirjast võib lugeda: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege.“ Teisel lamab luukere puu all, suu ammuli, oodates puu otsast punase õuna (ehk kommunismi) kukkumist.

1970ndatel avaldati Pikris karikatuur plaanimajandusest. Seda oli kujutatud arvelauana, mille kõik read olid ääreni täis. Samuti jõudis lugejateni pilt korstna otsas istuvast mehest, kelle suust tuleb suitsu. Seda olukorras, kus reostamisest rääkimine oli riigis täielik tabu.

1987. aastal ilmus pilt kahe peadpidi koos oleva oinaskeletiga. Ameerika ja Nõukogude Liit – võistlevad kas või surnuks, teineteisele sammugi ruumi andmata.

Kord saatis Nõukogude Liit kolm meest kosmosesse ja toimetaja küsis Hiibuselt selle kohta positiivset karikatuuri. Hiibus joonistas kolm suurt tehasekorstnat, millest lendavad välja raketid, kui prillidega teadlane nuppu vajutab. Pildi allkiri: nõukogude teaduse kogupauk!

Toimetaja kiitis Hiibust hea töö eest ja lubas suuremat honorari. Ka keskkomiteest läks pilt läbi pretensioonideta. Ometi oli kunstnik kujutanud kosmoseraha korstnasse kirjutamist.

Hiljem küsis keegi Hiibuselt, kuidas teda vangi pole pandud selle eest, et ta irvitas Nõukogude Liidu eelise üle Ameerika ees. Hiibus selgitas, et tänavad on auklikud ja liftid ei tööta, aga riik raiskab raha kosmose peale. Sagedasti kutsus keskkomitee Pikri toimetaja ühe või teise pildi pärast aru andma.

Hiibuse arvates ei täitnud karikatuurid parteikomitee soovitud eesmärki, sest mingit erilist mõju neil ameeriklaste või NATO imagokujunduses polnud. “Kõik said aru, et seda lihtsalt tuleb rutiinselt teha. Toimetaja ja keskkomitee said raporteerida, et plaan on täidetud. Võib-olla ainult mõni ajupestud armeeohvitser vaatas, et näe, Ameerika sai vastu hambaid jälle,” ütleb Hiibus.

Võimuladvik pidas kunstnikke poliitiliselt rumalateks, mistõttu polnud nad sunnitud partei liikmeks astuma ning võisid jalgealuse tuliseks muutudes lihtsalt lolli mängida.

Kes oskas lolli mängida, sai hästi hakkama. Kes ei osanud ja oli liiga edev, võis saada ka karistada.

Hiibus meenutab, et kord tuli tema korteriukse taha julgeolekuagent konjakipudeliga. Ta näitas Pikrit, kus oli Heiki Ernitsa karikatuur 1980. aasta olümpiamängudest – perekond istumas, jalgpallid käes. Agent kurtis, et pilt on palju jama põhjustanud. Hiibus aga ei saanud aru, mis halba võib endast kujutada sportlik perekond.

Selgus, et entsüklopeedias kujutati samasugusel pildil Lenini perekonda – istuvad täpselt samas asendis. “Ma küsisin, miks ei või Lenini pere olla sportlik. Aga agent arvas, et selline pilt on pühaduse teotamine ja irvitamine Lenini pere üle,” räägib Hiibus. Tulemus oli see, et pildi autor Ernits löödi välja Moskva koolist, kus ta animafilmi õppis, ning talle anti aastane trükikeeld. Kõik sellepärast, et ta oli ise linna peal kelkinud, et sellise pildi tegi.

Aastal 1990 viis Hiibus oma nõukogudevaenulikud karikatuurid salaja Soome, kus neist trükiti raamat. Vanameister arvab, et kui Moskvas oleks 1991. aastal riigipööre läbi läinud, oleks temagi nende piltide eest vangi pandud, sest nii paljusid töid korraga “ära ei räägi”. Mis siis, et tollased võimumehed Vaino Väljas ja Arnold Rüütel olid eestimeelsed.

Toivo Tänavsuu

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply