Sipelgas ja elevant

Toivo Tänavsuu
Eesti Ekspress

Vahel võib jääda mulje, et Eesti riigikaitses ei toimu avalikus pildis justkui midagi põnevat. Ajateenistus ja Kevadtorm on vanad asjad, Afganistan ära leierdatud, aastapäevaparaadid peaaegu ühesugused jne – kogu teema oleks nagu igav ja nahkne, või siis hallikat-pruunikat kõrbevärvi.

Aga siis võtad värske Riigikaitse ette ja loed: sõjalis-poliitilises liidus NATOs, kus riikidel on idee kohaselt võrdne sõnaõigus (Eesti saaks teoreetiliselt alliansi otsustele veto panna), on kõrvuti kaks riiki – 313 miljoni elanikuga USA ja 1,3 miljoni elanikuga Eesti. Mõlemad võitlesid Iraagis ja võitlevad Afganistanis. Mõlemal on ajateenistus ja armee, sealhulgas kõik väeliigid. Mõlemad panustavad õhukaitsesse (Eestil pole veel hävitajate ostuks läinud, aga me maksame Balti õhupolitsei ülalpidamise eest), mõlematel on, nagu moodsalt väljendutatakse, sõjaliste võimekuste hulgas transpordilennukid (Eestile kuulub neist mõtteline osa). Ja nüüd ostame NATO riikidega kamba peale portsu mehitamata droone, mis, kui päris aus olla, meenutavad natuke ufosid ja hakkavad maapinnal toimuvat jälgima. Ametnikud nimetavad selliseid ühisoste, kus ka väikesed ja vaesemad riigid osaleda saavad, targaks kaitseks. Minu arvates on aga üsna selge, et moodsad relvasüsteemid muudavad elu kaitseväes põnevamaks ning esitavad kaitseväelastele ka kõrgemaid nõudmisi, näiteks hariduse osas.

NATO riikide juhid kogunevad kümne päeva pärast Chicagosse, pidama järjekordset tippkohtumist, mille ainesest on kantud ka käesolev Riigikaitse.

Mina olen Ameerikas juba nädalaid varem. Neid ridu asusin kirjutama pärast poolepäevast autosõitu läbi Arizona osariigi lagedate väljade ja metsade, mille vahel üksikud kauboi-stiilis linnad ja külad. Keset kõrbe, kus on igas suunas kümneid miile lagedat välja, on keegi püsti pannud hädise puuonni ja torganud sinna vardasse peaaegu sama suure USA riigilipu. Teine on kirjutanud küla kõrtsi seinale sõnad “Jumal, hoia meie sõdureid”.

Kas siit leiame sipelga ja mammuti vahel mingeid erinevusi? Ka meil armastatakse oma riiki, ehkki mitmed ihkavad emigreeruda. Vabariigi aastapäeva paraadid on alati väga uhked. Eestlaste kaitsetahe ja kaitseväe “reiting” on hea. Aga kõigega – olgu see siis Eesti meeste hoidmine Afganistanis, kaitsekulutuste suurendamine kahele protsendile või kohustuslik ajateenistus – käib meil justkui kaasas mingi rahvuslik valu ja vingumine. Küll ei ole üks asi hea, küll ei sobi teine.

Mõlemad, nii meie kui ka ameeriklased, oleme muidugi ka üksjagu paranoilised, nemad terrorismi suhtes, meie venelaste suhtes.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. Kohtunik ütleb:

    Soovitan härra Tänavsuul järgmiste artiklite kirjutamise ajal pühendada rohkem aega faktide õigsuse kontrollimisele või siis vähemalt kirjutada artikkel nii, et see oleks üheselt mõistetav.
    Väide, et USAs on ajateenistus, on väär ning on seda olnud juba aastast 1973.
    Lisaks jätaksin autori asemel olles arvamusliiderlikud väljaütlemised lausumata.
    Edu järgmiste artiklite kirjutamiseks.

Leave a Reply