Tähesõjad on tagasi!

Siim Alatalu
Kaitseministeeriumi NATO ja ELi osakonna juhataja asetäitja

NATO raketikaitsekilp saab olema üks kaalukamaid kinke Eesti Vabariigile tema 100 aasta juubeliks.

“Impeerium annab vastulöögi!” kõlab lööklause 30 aasta tagusest ulmeklassikast, millest on uskumatul kombel saanud Eesti julgeolekupoliitika argipäev. Kaheksa aasta jooksul on Eestist saanud täievoliline liige 1983. aastal president Ronald Reagani algatatud USA strateegilises kaitseinitsiatiivis ehk nn Tähesõdade programmis, millest omakorda on tänapäeval saanud NATO kaitseprogramm ballistiliste rakettide vastu.

Mis on tähesõdadel pistmist Eesti riigikaitsega ja miks sellest rääkida just nüüd? Kahel heal põhjusel. Esiteks on raketikaitse ja selleks vajalik arsenal tõenäoliselt valdkond, kus Eesti ainult omal jõul kunagi tegutsema ei hakka. Raketikaitsest on meil riigikaitses vähe räägitud, meil pole “raketiteadlasi”, kes sel teemal kaasa rääkida või mõelda oskaksid.

Teisalt aga on raketikaitse tahes-tahtmata Eesti riigikaitse üks tulevikuväljakutseid. Me ei saa täna ega tulevikus ballistiliste rakettide ohu ees silmi kinni pigistada. Seda enam, et meie idanaaber on otsustanud raketikaitsest rääkides jätkata külma sõja retoorikat.

Kuidas jõudis NATO raketi­kaitsekilbini?

Ehkki formaalse otsuse raketikaitsekilp rajada võtsid NATO riikide juhid vastu 2010. aastal Lissabonis, on teema NATOs üleval olnud enam kui tosin aastat. Töö on käinud mitmes pealtnäha sarnases valdkonnas: operatsioonipiirkondades viibivate üksuste kaitse ja NATO territooriumi kaitse.

Esialgu tegi USA ettepaneku laiendada olemasolevat raketikaitsekilpi Euroopas, kasutades selleks radarijaama Tšehhis ja püüdurrakettide baasi Poolas – ettepanek, mis pälvis Euroopa avalikkuses palju tähelepanu ja Moskvas palju kriitikat. 2009. aastal otsustas president Obama plaani katki jätta ja käivitada uue, nn Euroopa faasilise ja adapteeruva lähenemise ehk EPAA.

Jättes kõrvale tehnilised üksikasjad, tähendas uus plaan fundamentaalset muutust USA Euroopa liitlaste rollis kogu ettevõtmises. Euroopa riigid ei pidanud enam heaks kiitma USA raketikilbi laienemist Euroopasse, vaid hakkavad uues süsteemis ise osalema.

Euroopa raketikilpi hakkavad panustama eri riigid ja seda hakatakse juhtima NATO ühise käsuliini kaudu. Ida-Euroopasse tulevad Venemaa kardetud “USA raketibaasid”.

Aga mis veel “hullem”, neile lisanduvad paljude NATO liikmesriikide käsutuses olevad Aegis-tehnoloogiaga laevad – piltlikult öeldes multifunktsionaalsed raketibaasid merel, mida saavad logistiliselt toetada kõik NATO mereriigid, ka Eesti. Türgi on lubanud panustada eelhoiatusradariga, Poola ja Rumeenia raketibaasidega, Hispaania Aegis-laevade baasiga.

Kuidas raketikaitse töötab?

Lihtsustatult on raketikaitse eesmärk tabada kuuliga kuuli, ainult et palju suuremas mõõtkavas. Vaenlase poolt välja tulistatav ballistiline rakett avastatakse satelliitide ja radaritega, selle arvatav trajektoor ja sihtmärk arvutatakse välja reaalajas ning seejärel tulistatakse see sobivaimal positsioonil oleva NATO püüdurraketi poolt alla. Ehkki rakettide kokkupõrkel tekkinud rusud põhjustavad alla kukkudes kahju, on see kahju tõenäoliselt väiksem sellest, mida ründaja soovib tekitada. Ja tekitakski, kui raketti ennetavalt alla ei tulistataks.

Mõistagi ei soovi sellist jõuproovi keegi päriselus näha. Aga massihävitusrelvade levik on jätkuvalt kuum teema. Raketirünnaku eripära tavalise sõjaga võrreldes on selle lihtsus ja ka tõenäosus – tänapäeval saab rakettidega rünnata pika maa tagant ja oma rakettide löögiulatust arendavadki paljud nn paariariigid.

NATO süsteemi üks eelis (ja ühtlasi ka heidutus vaenlasele) on võimalus see väga lühikese ajaga paindlikult ümber paigutada, vastavalt sellele, kust oht ­NATOt varitseb.

See tähendab, et NATO raketikilp ei ole suunatud eksklusiivselt ühest või teisest riigist lähtuva ohu vastu, vaid on kavandatud Euroopa liitlaste turvalisuse suurendamiseks iga riigi vastu, kes tahab mõnele liitlasele kurja teha.

Kilp tuleb ka Eesti kohale

Praegu on raketikilbist põhjust rääkida NATO Chicago tippkohtumise kontekstis, kus NATO riigipead saavad ilmselt täie kindlusega maailmale öelda, et raketikaitse on saavutanud esmase operatiivse valmiduse. See on aga alles esimene samm. Eesti jaoks muutub kilp eluliseks meie riigi 100 aasta juubeli paiku 2018. aastal, kui raketikaitsekilp kujuneb Eesti jaoks ilmselt üheks kaalukaimaks juubelikingiks. Just sel aastal peaks NATO kilp laienema Põhja-Euroopasse, sealhulgas katma Eesti territooriumi.

Võime ju arvata, et vaevalt tahaks keegi täna Eestit ballistiliste rakettidega rünnata. Aga varsti saja-aastaseks saav riik ei saa selliselt mõelda.

Eesti riigikaitse tulevikku planeerides peame lähtuma tõsiasjast, et maailm ei pruugi olla tulevikus turvalisem kui täna. Meil on mõistlik mõelda, kuidas kaitsa oma 100-aastast riiki järgmise sajandi ohtude eest.

Külm sõda jätkub

Nii nagu oli külma sõja ajal, nii on ka praegu: mis on hea NATO-le, see ei sobi Venemaale põhimõtteliselt.

Moskva kritiseerib raketikaitsekilpi kõrgeimal poliitilisel tasandil, väites muu hulgas, et NATO kilbi Aegis-tehnoloogia nullib täielikult Venemaa tuumaheidutuse.

Kui Venemaa peaks näiteks otsustama rünnata USAd kontinentidevahelise tuumalõhkepead kandva ballistilise raketiga, siis piisab Venemaa väitel ühest raketitõrjelaevast, et see esimeste minutite jooksul alla tulistada. NATO alused võivad Mustal merel ja Läänemerel Venemaale tõesti võrdlemisi lähedal seilata ja maailma tuumasõjast säästa.

Mõne aja eest teatas Venemaa, et on vastusena NATO tegevusele otsustanud paigutada kuni 500kilomeetrise raadiusega ballistilised lühimaaraketid Iskander Kaliningradi oblastisse.

Jättes selle sammu poliitilise ratsionaalsuse lugeja hinnata, peaks NATO-le siiski piisama ühest multifunktsionaal­sest Aegis-laevast Läänemerel, et kali­nin­gradlaste raketirünnak tõrjuda.

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.Kui suur on Aegis-süsteemiga raketikaitselaev?
Raketikaitses kasutatav ameeriklaste Aegis-laev USS Monterey võrdluses Eesti mereväe lipulaevaga Admiral Pitka ning Tallinki reisilaevaga.

USS Monterey on varustatud võimsate arvuti- ja radarisüsteemidega, mis võimalda­vad tuvastada nii kaug- kui ka lühimaa raketirünnakuid, laeval on selliste rünnakute tõrjumiseks püüdurraketid.

Veeväljasurve Pikkus Laius Süvis Kiirus
USS Monterey 9750 t 173 m 16,8 m 10,2 m 30 sõlme
Admiral Pitka 1970 t 75 m 12,2 m 5,3 m 18 sõlme
Tallink Superstar 36 400 t 177 m 27,6 m 7 m 27,5 sõlme
USS Monterey Admiral Pitka Tallink Superstar
Iraani ballistilised raketid
USA luure kahtlustab, et Iraan on juba mõne aasta pärast võimeline välja laskma tuumalõhkepäid kandvaid ballistilisi rakette.
Allikas: Ameerika Teadlaste Föderatsioon
Kuidas hakkab toimima NATO raketikaitsekilp?
NATO tulistab Aegis-laevalt või maapealsest raketibaasist ründeraketi alla
Allikas: Wikipeedia, Kaitseministeerium
Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. [...] leheküljel http://riigikaitse.lehed.ee on Kaitseministeeriumi NATO ja ELi osakonna juhataja asetäitja Siim Alatalu 10. mail 2012 [...]

Leave a Reply