Rikastav kogemus riigi kulul

Luukas Ilves,
Riigi Infosüsteemide Ameti (RIA) ekspert.

Lisaks praktilistele oskustele ja füüsilisele vormile annab ajateenistus ka tarviliku läbikukkumise kogemuse.

Mul on ajateenistusest väga positiivsed mälestused...   Teenisin 2009–2010 Tapal õhutõrjepataljonis. Seal läbisin sõduri baaskursuse, nooremallohvitseri kursuse ning Võrus aspirantuuri. Väljakutse oli tavapärasest suurem, sest õppisime esimest korda laskma rakette õhutõrjerelvast MISTRAL.

Minu ametikoht oli lõpuks raketirühma ülem. Õppuste ja laagrite ajal vahetasime seda kohta rühmavanemaga, et saaks harjutada mõlemaid rolle. Raketirühmad olid väikesed, seepärast pididki kõik kõiki ameteid tundma.

Võrreldes muude tegemistega on ajateenistus hästi piiritletud eluetapp. Lähed teenistusse ja tead, et see saab aasta pärast läbi. Võid end aastaks vabaks lasta ja süsteemi reeglid omaks võtta, ilma et oma identiteedi lõplikult ära määratleksid. Lahkuda aastaks tavaühiskonnast, selle normidest, oma sõpradest ja teha midagi täiesti uut – see on minu arvates vabastav.

Võrreldes professionaalse militaarkarjääriga puudub ajateenistuses risk elule ja tervisele. Tervisele on ajateenistus kahtlemata parem kui aasta ülikoolis. Esimeses üldfüüsilises testis sain 182 punkti, mis on alla normi. Olin ennast paaril eelneval kuul lõdvaks lasknud, arvates, et kaitseväes läheb niikuinii trennitegemiseks. Pärast sõduri baaskursust sain testi tulemuseks üle 270 punkti.

Huvitav oli näha, kuidas peaaegu iga poisi fantaasia on püssidega “mängida”. Kaitseväes saab seda päriselt teha, mis on väga vinge. Sinna juurde käivad praktilised oskused, enesekindlus, võimalus rakendada varasemaid teadmisi, oskusi teises kontekstis. Noor inimene saab tasuta, riigi kulul väga rikastava ja teistmoodi kogemuse, mis on tavaelust kardinaalselt erinev ja annab juba ainuüksi seetõttu a priori lisaväärtuse.

Minu üks eredamaid mälestusi ajateenistusest on sõduri baaskursus – midagi sellist nagu filmides. Igal hommikul ärkad üles kell kuus, teed kohe kätekõverdusi. Kaevad laagrites 20kraadise pakasega kaevikuid. Seejuures on maa nii külmunud, et pead enne kaevama asumist piirjooned jää sisse meiseldama.

Kevadtorm on ka tore kogemus. Surma saamine sai paradoksaalsel kombel väga toredaks asjaks, sest andis keset lahingustressi hingamispausi. Surma kaudu sai pesta ja magada!

Meelde on jäänud ka magamatus. Kuna meil oli taktika ja doktriin läbi töötamata, oli koormus rühmaülemale tihti ebainimlik. Selles rollis polnud võimalik olla kauem kui paar päeva järjest. Lahingustressis õpid enda ja oma nõrkuste kohta päris palju. Väärtuslik kogemus on ka vahel oma ülesannetega mitte toime tulemine ehk läbikukkumine. Tsiviilelus pole just palju kohti, kus saad endale eesmärgi seada, endast maksimumi anda ja lubatakse ka läbi kukkuda. Nii, et negatiivseid tagajärgi ei kaasne, vaid saad vigadest õppida.

Ajateenistuse häda on see, et ajateenija ei taju, kuidas tema tegevus üldist masinavärki mõjutab. Kevadtormil näed, kuidas kõik tükid äkki paika loksuvad. Mul oli õnn näha oma rühmaülema koolituse ja Kevadtormi ajal kompanii ja pataljoni taktikat. Seal on tegevus loogiline ja tükid sobituvad selgesti kokku. Omamoodi elamus on ka Kevadtormi lõpp. Kui paar tuhat meest karjuvad metsas kõik koos ENDEX, siis see on päris võimas.

Töötasin lisaks rühmaülema kohale vahepeal ka jalaväepataljoni staabis. Ühel päeval tulid nii president kui ka kaitseväe juhataja meid üle vaatama, käisid õhutõrjes ja tulid ka staapi. Äkki näitas kindral Laaneots minu peale ja ütles presidendile: “Teie poeg.” Tuli välja, et isa ei olnud mind maskeeringuga ära tundnud. Kaitseväes on uskumatu, kuidas õpid inimesi kukla järgi ära tundma, sest muid füüsilisi eristavaid tunnuseid ei ole.

Ajateenistus töötab Eestis päris hästi. Kas see kohustus peaks olema sõjaline või laiemalt ühiskonna teenimise periood, seda ma ei tea. Fakt on see, et konflikti puhkedes ei vaja me ainult sõdureid, vaid ka päästjaid ja korrakaitsjaid. Samuti meedikuid ja küberkaitsjaid, kellel on hoopis teised oskused kui tavaliselt sõduril. Eesti-suguses väikeses ühiskonnas, kus inimressurss on piiratud, võiks tulevikus olla laiapõhjalisem ühiskondlik teenistus, millest sõjaline teenistus oleks vaid üks osa. Reservarmee peab kindlasti säilima, kuid kas selle toitmise parim viis on ikka hetkeline ajateenistuse korraldus.

Suur osa ajateenistusest pärinevatest praktilistest oskustest ja teadmistest pärinevad mul nooremallohvitseride kursuselt ja aspirantuurist. Iga sõdur peaks teadma, mida teeb jaoülem, iga jaoülem peaks teadma, mida teeb rühmaülem, jne.

Sõjaväes õpid koordineerimist ning seda, kuidas on omavahel seotud protsessid ja aeg. Koolis on õiged vastused või piisavalt hästi tehtud analüüs, mille tegemiseks saad vajadusel aega juurde. Aga sõjaväes ja sõjas aega juurde ei saa, käsk peab olema täidetud konkreetsel ajahetkel. Lahingutegevus peab millalgi algama, pärissõjas ei ole seegi kindel, millal. Pead harjuma, et analüüs ei ole optimaalne, mõned asjad tuleb jätta ülevaateta, töötada sellega, mis on olemas.

Sõjaväes õpid ka inimesi juhtima, õpid delegeerima ja usaldama. Harjutad enesedistsipliini, varast ärkamist, trennitegemist, tekitad üldised head harjumused.

Kui on vähegi valida, soovitan 11kuulist ajateenistust 8kuulise asemel. Kolme lisakuuga õpib väga palju rohkem. Eriti tõsiselt tasub võtta sõduri baaskursust, sest see määrab ülejäänud ajateenistuse kulgu.Teenistusse minnes soovitan kaasa võtta oma taskulambi, millega saab õhtuti lugeda, sest kaitseväe lamp ei ole lugemiseks mõeldud. Talvel olid minu jaoks metsalaagris asendamatud soojakotid. Sinna võis sisse panna kinda või saapa ja ta andis umbes kaheksa tundi pidevat soojust, olgugi et miinus 20 kraadi juures nad eriti hästi ei toimi. Talvel on hea kaasa võtta ka oma termos.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply