Tänu – liikumapanev vägi

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja

Käesolev Riigikaitse räägib ajateenistusest. Olen aeg-ajalt noorte inimestega rääkides kuulnud kahesuguseid arvamusi Eesti kaitseväe ajateenistuse kohta...   Sinna kas tuleb minna, sest see on kohustuslik ja annab hea füüsilise vormi, või see on küll kohustuslik, kuid peaks otsima ja leidma võimalusi kuidagi pääseda. Seda kas arstlikus komisjonis poolsanti mängides või mõne muu triki abil.

Eesti naised on ajateenistusest vabad, nemad kusagil metsas ellujäämist õppima ei pea (võivad, kui tahavad), mehed teenivad 8–11 kuud. Paljude arvates on see aeg päris pikk.

Kaitseväe maine on kõrge, vabatahtlik kaitseliit igati elujõuline. Kuid noorte inimeste ereda leegina põlevast huvist ajateenistuse vastu, lausa järjekorrast kasarmute uste taga rääkida ei saa.

Naaber on meil vaenulik, teeb meie piiri taga sõjalisi manöövreid ja kurja häält. Aga otsest hirmu pole, meid kaitseb NATO.

Lendame 3000 kilomeetrit lõunasse, kus asub riik nimega Iisrael. Mis on siin teisiti? See on samuti üks üsna väike ja uus riik. Samuti on tal vaenulikud naabrid ja neid on mitu. Teinekord ei teagi, kes on vaenlane, kust ning millega ta ründab.

Ajateenistus on Iisraelis kohustuslik peaaegu kõigile – Galil-automaadi baaskoolitusest ja kätekõverdustest ei pääse ka naised. Ajateenistus kestab 2–3 aastat, millega on Eestis võimalik terve teaduskraad kätte saada.

Aga mida ütlevad noored iisraellased oma ajateenistuse kohta?

Esiteks seda, et nad ei jõua ära oodata, millal vormi selga saab. Ka väljaspool Iisraeli sündinud noored tulevad kodumaale aega teenima, ehkki neil selleks otsest kohustust pole.

Teiseks seda, et millegi ohverdamine riigi heaks on täiesti loomulik, isegi kasulik, sest oma riik pole midagi iseenesest mõistetavat ning iga poiss ja tüdruk on “arvel”. Ja kolmandaks – ajateenistus kestab “ainult” kaks-kolm aastat, küll jõuab kõik muud unistused hiljem ette võtta.

Millest selline pealtnäha erinev suhtumine?

Põhjapanevaid järeldusi teha oleks ennatlik. Inimesed ja nende motivatsioon on väga erinevad. Ka Iisraelis, ja eriti Tel Avivis, võib kohata ükskõikseid, kelle arvates on ajateenistus mõttetu.

Aga ühte võiksime me kõik endalt küsida: mis on meie jaoks iseenesest mõistetav? Midagi, mille nimel me ei pea mitte midagi tegema ja mitte kuidagi oma tänu väljendama – see lihtsalt on meil olemas. Punkt.

Kas Eesti riik, meie perekond, lapsed?

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. külaline ütleb:

    Lugesin Eesti-Palestiina tugirühmast sellist kommentaari, mis tundub üsna asjalik tähelepanek "
    Ajakirjanduslik madallend Eesti Ekspressi eriväljaandelt Riigikaitse.ee. Toimetaja Toivo Tänavsuu toob Eestile eeskujuks Iisraeli, kus ajateenistus on auasi, kuid sõnagagi mainimata, kuidas seesama armee Palestiina okupatsiooni ellu viib ja põlistab. Leiame, et Iisraeli armee on kõige viimane eeskuju, keda Eesti kaitseväele ja Eesti rahvale peaks tooma."

    Ps. kas 8-9 kuuga Eesti riiki ja ühiskonda panustada tuleb just sõjaväelises ajateenistuses?
    Mida arvate asendusteenistusest? Mulle tundub see igati mõistlik viis Eestisse panustada, kui sõjalisus inimese eetikale vastu käib.

Leave a Reply