Kaks tabatud spiooni – kas võit või kaotus?

Edward Lucas
The Economisti ajakirjanik

Hästi juhitud riigi jaoks on vähesed asjad häbiväärsemad kui spiooniskandaal. Aga Eesti väärib kahe spiooniloo pärast tunnustust, mitte häbi.

„Deception“: Edward Lucase värske raamat sellest, kuidas Venemaa läänt lollitab.

See näitab, et keegi kuskil libastus ning tagajärjed olid karmid. Võimalik, et lekkis ka saladusi. Samuti kannatab riigi usaldusväärsus liitlaste silmis. Rahvusvahelistes suhetes võrdub luureandmete jagamine inimsuhete tasandil seksuaalvahekorraga: see on midagi, mida teete vaid kaaslasega, kes teile meeldib ja keda te usaldate, ning vale valik võib kaasa tuua palju ebameeldivusi.

Seega ei ole imekspandav, et Eesti tunneb oma kahe suure spiooniskandaali pärast piinlikkust. Herman Simm oli kaitseministeeriumi tippjulgeolekuametnik, kes vastutas salastatud teabe, julgeolekuprotseduuride ja Eesti koostöö eest NATOga. Siis aga selgus, et kogu ministeeriumis töötatud aja oli ta olnud Vene spioon. See tõstatab palju valulikke küsimusi. Miks ei kontrollitud Simmi nõukogudeaegse miilitsa tausta korralikumalt? Kes toetas tema tõusu ministeeriumisse? Miks ei märganud riigi põhjalik vastuluure tema pillavat elustiili ja lohakat suhtumist protseduurireeglitesse? Kus oli väidetavalt terase taibuga kapo?

Teised küsimused on seotud Simmi reaalse tegevusega: kas ta sai oma valdusesse üksikasju Eesti luure koostöö kohta teiste riikidega, seades nii ohtu operatsioone ja võib-olla paljastades ka agente? Kas ta lihtsustas teiste reeturite pääsu olulistele ametikohtadele ja tõkestas paremate kandidaatide esiletõusu? Mis saab Eesti kriisiohjeplaanidest nüüd, kus Venemaa oletatavasti nende üksikasju teab? Kas ta andis teiste ametnike kohta kompromiteerivat teavet, mida Venemaa saaks tulevikus nende survestamiseks kasutada?

Samasugused mured ümbritsevad ka Venemaa äärmusrühmituste tegevuse jälgimise eest vastutanud kapo ametniku Aleksei Dresseni juhtumit. Kuidas õnnestus Venemaal tungida Eesti Vabariigi julgeoleku tsitadelli? Miks ei märganud keegi Dresseni etteaimamatut käitumist ja kummalisi vaateid? Kuidas kahjustas tema reetlikkus kapo püüdlusi Venemaa äärmusrühmitustesse imbuda?

Mõlemad reeturid on heitnud varju Eesti usaldusväärsusele välispartnerite silmis. Selgub, et postkommunistliku julgeoleku- ja luurekoostöö musternäidis ei olegi lõppude lõpuks nii veatu.

Niisugune on lugu süüdistaja poolelt vaadatuna. Ent kaitse jaoks on olukord tunduvalt parem. Eestil ei ole erilist põhjust rõõmustada, et need kaks meest riigi reetsid. Paljud asjaolud nende juhtumite juures väärivad aga hoopis uhkustunnet, mitte häbi.

Esiteks tasub märkimist, et Eesti on luuramist väärt. Vene (ja Hiina) luure tähelepanu näitab, et Eesti on oma väiksusest hoolimata rahvusvahelises poliitikas oluline tegija. Olgu tegemist energiajulgeoleku, sadamate, raudteede, küberjulgeoleku, Põhjamaade-Balti kaitsekoostöö või Venemaa järele luuramisega, Eesti mängib olulist rolli.

Kahtlen väga, kas Venemaa pöörab samavõrra tähelepanu näiteks Moldovale, Sloveeniale või Portugalile. Vaenulik luuretegevus on edu märk.

Teiseks õnnestus Eestil mõlemad spioonid tabada veatute vastuluureoperatsioonide käigus, mis on pälvinud nii Ameerika kui ka Briti kolleegide rohket tunnustust. Üks õnnestumine oli Simmi kuudepikkune jälgimine, andmata vähimalgi määral märku sellest, et teda milleski kahtlustatakse. Teine õnnestumine oli sarnane operatsioon Dresseni tabamiseks. Mõlemad mehed oleksid saanud paari tunniga Venemaale pageda. Selle asemel saadi nad kätte ning selleks ajaks oli süüdimõistmiseks piisavalt tõendeid.

See oli muljetavaldav. Ent võib-olla veelgi rabavam oli Eesti valmisolek need mehed kohtu alla anda. Tunduvalt lihtsam olnuks sokutada nad varakult pensionile või soojale, kuid tähtsusetule kohale mõnes välisriigis.

Just seda teevad paljud Euroopa riigid ametnikega, keda kahtlustatakse Venemaa heaks luuramises. Märksa mugavam on teha neile eraviisiliselt range hoiatus ja siis kogu asi maha vaikida.

Õigluse huvides tuleb öelda, et mõnel juhul vahetab reetur poolt ja töötab mõnda aega Venemaa vastu, söötes sellele valeinformatsiooni ning kogudes kõikvõimalikku teavet Venemaa luureoskuste, soovinimekirjade ja muu sarnase kohta. Ent tavaliselt on salatsemise põhjus argus. Lääneriigid ei soovi Venemaaga avalikku raksuminekut, kuna see kahjustaks äritegevust ja kutsuks esile vorst vorsti vastu olukorra, kus nende endi Moskva ametnikud või huvid samamoodi luubi alla võetakse. Nad ei soovi ka tunda piinlikkust, tunnistades avalikult, et nende julgeolekuprotseduurid olid vigased, kontrollid ebapiisavad ja nende saladused varastati.

Eesti oleks saanud teha sama. Kuid ei teinud. Võimuladviku selge poliitiline suund oli lihtne ja üheselt mõistetav: kohtu alla anda! See oli õige tegu.

Samuti on see otsus kasu toonud. Esiteks teavad nüüd kõik Eesti ametnikud, kes kaaluvad ahnusest, vimmast või nõrkusest Venemaa heaks luuramist, et tõenäoliselt nad tabatakse. Simmi hukatus oli tema kontaktisiku töölohakus. Venemaa ei teinud midagi Simmi aitamiseks, kui ta tajus, et olukord on halb. See näitab Venemaa spioonijuhtide kalki suhtumist, mis ei aita tulevikus eestlaste värbamisele kaasa. Samuti on selge, et lääne luure, peamiselt CIA, on Venemaa luuretegevust oluliselt tõkestanud. Mõni Vene illegaal, näiteks kurikuulus Anna Chapman, vahistati viivitamatult. Teised jäeti rahule, et saada nende eesmärkide ja meetodite kohta rohkem vihjeid. Viimase kahe aasta uudisnupud Hollandi, Austria, Saksamaa ja Tšehhi meedias loovad pildi Venemaa võrgustike aeglasest ja stabiilsest kinnirullimisest Euroopas. Ja see ei ole veel kaugeltki lõppenud.

Spiooniskandaalidest Eestis räägiti uudistes palju. Välismaa spioonipüüdjad ei pidanud nende lugude üksikasjade saamiseks palju vaeva nägema. Oma raamatu „Deception” tarbeks uurimistööd tehes avaldas mulle ikka ja jälle muljet välismaalaste kiidulaul Eesti ametnike diskreetsusele, professionaalsusele ja otsusekindlusele (oleks õiglane lisada, et ka asjaga seotud Leedu julgeolekuteenistuse ametnikud said kõrge hinnangu ning ka Läti mängis üliolulist ja silmapaistvat rolli).

Kahjukontroll on olnud laiahaardeline ja valulik. Samuti on see paratamatult salajane. On oluline, et Venemaa jääks pead murdma selle üle, mida Eesti teab ja mida mitte. See on häiriv ühiskonnaliikmetele, kes tunnevad õigustatud viha möödalaskmiste pärast, mis lubasid Simmil ja Dressenil sedavõrd kaua kahju külvata. Mõnikord ei ole aga võimalik oma musta pesu avalikult pesta.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply