Luurest luuludevabalt

Eerik-Niiles Kross
julgeolekunõunik

Vähesed valdkonnad tekitavad nii palju legende ja vandenõuteooriaid, valestimõistmist ja emotsioone, heroiseerivad või häbistavad riike ja rahvaid nagu luure.

Öeldakse, et luure, vanuselt teine elukutse, on riikide jaoks sama mis inimeste jaoks vanuselt esimene elukutse ja ehtne armastus ühekorraga. Luures ilmnevad ühtaegu inimeste ja riikide kõige üllamad ja kõige silmakirjalikumad omadused ja eesmärgid.

Luure eesmärk on teadmine. Informatsioon. Luuramine on riigi paratamatu enesekaitsevahend ja relv. Iga riik, kellel on vähegi iseseisvad huvid ja taotlused, olgu see oma territooriumi haldamine või kaitse, vallutusplaan, oma majanduse edendamine või oma välispoliitiliste sihtide saavutamine, vajab teavet oma huvide vastaste kohta. Tema kavatsuste, plaanide, taotluste ja huvide kohta. Ilma selle teadmise ehk luureinfota tegutseb riik või valitsus nagu pime ja kurt.

„Mis võimaldab targal valitsejal ja heal väejuhil võita ja alistada, saavutada asju tavalise inimese ulatusest väljaspool, on etteteadmine,” kirjutas Sun Tsu juba kaks tuhat kuussada aastat tagasi. Ja lisas: „Luuramise lõppeesmärk on teadmine vastase kohta. Teadmist vastase kohta ei saa vaimudelt, seda ei saa induktiivselt kogemusest, seda ei saa deduktiivsetest arvutustest, teadmist vastase kavatsuste kohta saab ainult teistelt inimestelt.”

Sun Tsu aegadest on palju vett merre voolanud, inimteadmised ja tehnika on arenenud sõna otseses mõttes kosmosesse, aga klassiku põhisõnum kehtib endiselt. Maailmas ei ole ühtki toimivat riiki, kellel puuduks luureteenistus, ei ühtki organiseeritud sõjalist struktuuri alates Somaalia piraatidest ja Talibanist kuni USA väejuhatuseni, kes tegutseks ilma luureta.

Tehnika arenedes on aeg-ajalt ennustatud, et inimeste kasutamine info hankimiseks pole enam vajalik, sest raadioluure, satelliidid või infot koguvad arvutiviirused teevad edaspidi kogu infohanketöö ära. Seni on alati jõutud tagasi vanade hiinlaste tõdemuseni: inimtegevust ei ole võimalik välja arvutada. Tehnika abil on võimalik koguda enneolematul hulgal andmeid, saada täpne pilt vastase vägede paigutusest või teise riigi rahalistest ressurssidest.

Tehnika ei suuda aga kunagi kindlalt vastata, mida nende vägede või ressursiga teha kavatsetakse. Kuni inimesed mõtlevad, planeerivad, otsustavad ja tegutsevad, on nende kavatsuste ja huvide mõistmiseks vaja teisi inimesi. Hea näide selle kohta on kümmekonna aasta tagune India esimene tuumapommikatsetus.

Maailma suurriikide luureteenistustel, vähemasti ameeriklastel ja venelastel, arvatavasti ka prantslastel ja inglastel, võimalik et Iisraelil ja Hiinalgi, oli India tuumaprogrammi, vastavate ressursside liikumise ja paigutuse kohta üsna täiuslik tehniline info. USA vastavates asutustes vaadati arvatavasti isegi reaalajas katsetusele suunduva pommi liikumist. Ometi tuli tuumakatsetus maailma liidritele ootamatult. Nagu tuli pealtnäha ootamatult ka näiteks Vene-Gruusia sõda või Maailma Kaubanduskeskuse ründamine New Yorgis.

Tagantjärele võib väita, et kogutud info põhjal võinuks neid rünnakuid ette näha. Puudu jäi inimene, kes oleks õigel hetkel õigesse kohta õige teadmise edastanud.

See ei tähenda, et maailma luured on läbi kukkunud. Täiuslikku luuret pole olemas ja täielikku teadmist kellegi kavatsustest ei ole võimalik saada ei tehnika ega inimeste kaudu. Mainitud näidetest koorub lihtsalt tõsiasi, et luuretegevus (nn luuretsükkel) on edukas siis, kui pädevalt kaetakse kõik selle kolm põhikomponenti.

Need komponendid on info kogumine, analüüs ja tulemuste edastamine õigel ajal õigesse kohta. Sellise tegevustsükli taust on mõistagi laiem ja haarab vaat et kogu riigiaparaadi.

Esmalt peab keegi otsustama, millise info vastu peaks luureteenistus üldse huvi tundma. Mis on need riiklikud huvid, mida peaks toetama raskesti hangitava infoga. Tänapäeval on väga palju infot maailmas avalikult kättesaadav, mistõttu väidetakse sageli, et hea avaliku info analüüsi korral pole luuret sisuliselt vajagi.

Nii see siiski pole. Kas või Eesti puhul on selge, et Venemaa ei avalda kunagi tahtlikult oma võimalikku ründeplaani või Eesti-vastaste agentide võrku. Eesti huvides on planeeritavat rünnakut võimalikult pikalt ette teada ja võimalikult täpselt hinnata vastase huvi meie riiklike saladuste vastu, et osata neid saladusi kaitsta.

Seega tuleneb luureinfo kogumise ülesanne otseselt riigi huvidest. Riigi otsustajad määravad valdkonnad, mille puhul vajatakse adekvaatsete otsuste tegemiseks võimalikult täpset infot. Kõige huvipakkuva kohta ei suuda luure kunagi infot hankida, kuid igal juhul koguneb infot oluliselt rohkem, kui otsustajad vajavad.

Seetõttu on kogumise järel vähemalt sama oluline teabe hindamine ehk analüüs.

Vaimse harjutusena on infoanalüüs ilmselt kõige keerulisem ja suurimat kompetentsi nõudev luuretsükli osa. Analüüsija peab otsustama, mis on oluline, mis kõrvaline. Detail võib osutuda ülitähtsaks, väike vihje määravaks, olulisena tunduv aga hoopis tühiseks. Tuleb mitte ainult näha, vaid ka mõista – seetõttu on just siin inimfaktor kõige määravam.

Gruusia sõja eel nägid kõik maailma luureteenistused, et Vene väed kogunevad õppusteks Gruusia piiri taha ja jäävad sinna paigale. Nähti sedagi, et Lõuna-Osseetiast viiakse välja tsiviilelanikke ning kohale saabuvad Vene eelväed ja ajakirjanikud. Võimalik, et mõned mõistsid, mida see tähendab, kuid kriitiline teadmine jäi realiseerimata.

Luureteenistuste kogutud info põhjal peavad otsuseid langetama poliitikud. Vahel on need otsused valed. Aga luurajate ülesanne on anda valitsustele võimalus langetada otsuseid võimalikult täieliku teadmise põhjal. Seetõttu ongi tähtis ka luuretsükli kolmas komponent – info edastamine.

Diktaatorlikes riikides (ka näiteks kadunud Nõukogude Liidus) ei riski luurajad sageli kogutud infot riigijuhtidele adekvaatselt edastada, kartes nii-öelda sõnumitooja hukkamist. Luure on ebaefektiivne, kui info edastamise korraldus tugineb usaldamatusele või on liiga kohmakas. Adekvaatne analüüs ja kriitiline info on kasutu, kui see ei jõua otsustajateni täpsel kujul ja õigel ajal.

Selles tõsiasjas peitub demokraatlike ja vabadust kaitsvate valitsuste strateegiline tugevus. Võime taluda halbu uudiseid on märksa olulisem kui isu heade järele. Kõige ohtlikum pettus on enesepettus.

Mida enam usaldame oma riiki ja riik usaldab oma luuret, seda suuremad võimalused meil on oma riiki ja huve edukalt kaitsta. Eestil on selleks kõik võimalused olemas.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply