Eesti on riigikaitset targalt arendanud

Rupert Lucas
Ühendkuningriigi relvajõudude kolonelleitnant, Eesti kaitseväe ja kaitseministeeriumi nõunik 2003–2009.
(Foto: Tõnu Noorits)

Mul vedas väga, et sain olla koos Eesti kaitsejõududega nende NATOga ühinemise eel ja järel, mida saatis eestlaste oluline ja jätkuv panus alliansi tegevusse Afganistanis.

20 aastat tagasi nullist alustanud kaitsevägi on nüüd osa NATO relvajõududest ning eestlased on Lõuna-Afganistanis hoidnud kuni kahte jalaväekompaniid. See on mis tahes mõõdupuu järgi tohutu saavutus. Võttes arvesse Euroopa riikide majanduste viimaste aastate seisu, väärib Eesti kaitsevägi suurt tunnustust.

Minu Eestis viibimise ajal oli kaitsevägi peamiselt maaväele keskendunud organisatsioon, mis oli loodud riigi territoriaalse kaitse tagamiseks. See on lähiajalugu arvestades igati mõistetav. Ajateenistus oli ja on Eesti kaitsepoliitika nurgakivi, rahvusliku ülesehituse kindel osa.

Paljude kõrgete ametnike ja sõjaväejuhtide jaoks rõhutasid Eestis 2007. aastal aset leidnud aprillisündmused ja järgnenud aastal toimunud põhjalik pööre Gruusias vajadust säilitada ja arendada territoriaalset kaitsevõimet. Pidasin seda suunitlust õigeks, ehkki Brüsselis või mõnes NATO pealinnas polnud selline lähenemine väga populaarne. Mõni avaldas koguni kahtlust, kas NATO reageeriks tõsise rünnaku korral Eesti abipalvele, mida teil on õigus esitada artikli 5 alusel. Selline arvamus tähendas vältimatult maavägede fookust territoriaalkaitsele ja ajateenistuse säilimist. Töötati välja plaanid kaitseliidu edasiseks arendamiseks, et seda poliitikat toetada.

Õhu- ja merevägi on Eesti kaitsejõudude üldises ülesehituses mänginud tagasihoidlikku rolli. Vähesed õhu- ja mereväeohvitserid on täitnud peastaabis olulisi ametikohti, hoolimata tõsiasjast, et nimetatud väeliikides on võimekaid isikuid, kes ei jää oma armee ametikaaslastele karvavõrdki alla. Kui ma 2009. aastal lahkusin, kuulusid kõik võtmepositsioonid Eesti kaitsejõududes maaväeohvitseridele, kellel oli Nõukogude soomus- või motolaskurvägede taust ja seetõttu loomulik instinkt mitte kulutada suuri rahasummasid mere- ega õhuväe arendamisele.

Seni kuni õhuvägi ei saa märkimisväärset täiendust lennukite või kopterite kujul (kaasa arvatud otsingu- ja päästevõimekus), ei saa neist riigikaitses olulisi kaasarääkijaid. Merevägi hankis hiljuti kolm suure võimekusega miinijahtijat, samas valitsesid teatud kahtlused, kas neile eraldataks piisavalt vahendeid, et laevu töös hoida. Leidsin, et merevägi peaks üle võtma ka rannavalve rolli, mis andnuks sellele tunduvalt suurema osa riigi territoriaalse kaitsepoliitika väljatöötamises. Mere- ja õhuvägi peaks ka otseselt osalema rahvusvahelistes operatsioonides, parandades nõnda oma profiili Eesti riigikaitses.

Tähelepanuväärne on olnud kaitsejõudude rahvusvaheliste operatsioonide areng. See on valdkond, kus Eesti kaitsejõud on minu arvates teinud suurimaid edusamme. Alates 2003. aastast, mil asuti positsioonidele Iraagis, kuni tänaseni, mil eestlastel on Lõuna-Afganistanis kõrgetasemeline jalaväeüksus. See on väga sujuv ja muljetavaldav areng. 2009. aastal presidendivalimiste ajaks lühiajaliselt veel teisegi jalaväekompanii Lõuna-Afganistani saatmine oli äärmiselt ambitsioonikas, aga ka edukas samm. Eesti sõdur saavutas karmis halastamatus keskkonnas hea maine – kusagil mujal ei ole võimalik seda tunnustust paremini välja teenida.

Olen veendunud, et Eesti rahvusvahelistesse missioonidesse panustamise pikaajaline mõju alles hakkab avalduma. Kaitseväes tõusevad kõrgetele kohtadele ohvitserid ja allohvitserid, kellel on hiljutine operatsioonikogemus. Eestist lahkudes tundsin, et nende kogemused ja mõtteviis on hakanud levima kõikjal kaitseväes, eriti maaväes, mis on väga positiivne. Näiteks 2009. aastal oli ohvitser, kes tol ajal õppis Ühendkuningriigi Advanced Command & Staffi kursusel, olnud kolm aastat varem Afganistanis kontingendi ülem. Pärast seda läks ta juhatama 1. jalaväebrigaadi.

Kuni minu Eestist lahkumiseni olid kaitseministeerium ja kaitsejõudude peastaap kaks eraldiseisvat asutust, kelle töösuhe oli hea, kuid endiselt säilis ka lahkhelide või arusaamatuste võimalus.

Minu tutvusringkonnas nõustusid kõik, et pikemas plaanis peaksid need kaks organisatsiooni ühinema. Kuid näis, et huvi selle vastu oli väike või puudus üldse. 2009. aastal arutati aktiivselt kava ühendada meedia/avalike suhete, operatsioonide/kriisijuhtimise ja riigihangete osakonnad. Loodetavasti arenesid need plaanid soovitud suunas.

Lootust andis see, et kaitseväe tulevane juhataja töötas enne sellele ametikohale asumist kaitseministeeriumi kantslerina.

Ootan huviga teateid Eesti kaitseväe eduka arengu jätkumisest. Ebakindlas maailmas peavad riik ja relvajõud alati väljakutsetega rinda pistma. Eestlased on selles suhtes siiski piisavalt heas seisus.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply