Eesti valmistub sõjaks

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja.

Üldiselt pole Eestis kombeks kasutada sõna “armee”, Eestis on ikkagi suupärasem termin “kaitsevägi” või “kaitsejõud”.

Pealegi, meie ei lähe ju oma halvimates unenägudeski kelleltki territooriumi võtma – näiteks piire nihutama Tartu rahu eelsesse paika. Meie laigulised mehed ja naised on keskendunud riigi kaitsele.

Aga äsja tutvustati uut kümneaastast riigikaitse arengukava. 2022. aastaks peaks meil olema 90 000pealine reservarmee. Just nimelt armee! Suur võitlejatehulk moodsate relvadega.

Seekord heidame pilgu riigikaitse mõtte ja planeerimise arengule Eestis. Millise uskumatult lennuka arengu oleme selles vallas läbi teinud. Kui 20 aastat tagasi tegelesime sprottide ja lõngaga, siis nüüd osaleme miljardilistes relvahangetes.

Kuidas 1990ndate alguse utoopiast, et meil on 100 000 mehega armee, kelle relvastusse kuuluvad tuumaraketid, tankid ja hävituslennukid, oleme jõudnud mõistlikumate ja taskukohasemate lahendusteni. Kuidas vaidlustest, kas meil peaks üldse armee ja ajateenistus olema või oleks parem jääda neutraalseks – sest me niikuinii ei saa vaenlasele vastu –, on sündinud kindel veendumus, et totaalkaitse on Eestile ainuvõimalik.

Kuidas NATO meile juba 1990ndatest alates kaitseplaneerimise tarkust ja kainust õpetas ning kuidas me eeskujulikuna – ühena vähestest, kes kulutavad riigikaitsele kaks protsenti SKTst – alliansi osaks saime ning veel ühe julgeolekugarantii pälvisime.

Ja ometi oleme oma võimaliku ründaja kõrval nagu sääsk elevandi kõrval. Kõik meie julgeolekugarantiid põhinevad usul, et a) meil on piisavalt tugev iseseisev kaitsevägi, et panna vastu esimesele rünnakule, ning b) et NATO kollektiivkaitse artiklisse 5 usutakse nii Tallinnas, Moskvas, Brüsselis kui ka Washingtonis.

Võime rahus magada. Eesti valmistub sõjaks, aga ainult selleks, et kindlustada rahu.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply