Minu esimene kaitseülesanne – hankida tonn lõnga

Margus Kolga
Eesti esindaja ÜRO juures, Kaitseministeeriumi ametnik aastatel 1992–2003, sh kaitsepoliitika asekantsler.

Kui ma 1992. aasta septembri keskel kaitseministeeriumisse jõudsin, oli tööpäev juba alanud. Kaitseministeerium asus Pikal tänaval, ühes siseministeeriumi kõrval asuvas keskaegses hoones. End majja varem sisse seadnud kaitseministeeriumi ametnikud teadsid rääkida, et mõni aasta varem kuulunud maja veel KGB-le ja seal asunud nende pensioniosakond.

Eeskojas võttis mind vastu ministeeriumi majandusülem Georgi Vimb, kes mind mööda maja kitsaid koridore kuhugi hoovipoolsemasse otsa viis ja mu elu esimese ametliku töökoha kätte näitas. Ruum oli päris suur. Mahutas neli töölauda, sellised pruunid ja kulunud. Igal laual oli paar telefoni, nurgas vedelesid seinalt maha võetud Lenini ja veel mingi varasema võimu iidoli pildid.

Sealsamas kohtusin esimese töökaaslase Enn Lüütrega, kellega jagasime seda suurt tuba mõnda aega kahekesi. Ruumi oli seal tõesti palju. Minu tänane kabinet New Yorgis on kolm korda või enamgi väiksem.

Kuid ega seal peale avara ruumi midagi muud olnudki. Lauad ja toolid, ja neid oli kahe mehe jaoks selgelt liiga palju. Muid töövahendeid nappis. Kirjutusmasina tõin ise kodunt kaasa – selle oranži Ida-Saksa või Jugoslaavia oma, mis kohvrisse mahtus. Telefonidki hakkasid pikapeale võõristust tekitama. Ühest küljest pani maja minevik nendele mõningase kahtlustusega vaatama, teisalt juhtus tihti, et kui helina peale toru haarasid, oli toru otsas keegi kodanik, kes arvates, et helistab kauplusse Riia, soovis teada, kas õlut on.

Sellistes oludes päevad hommikust õhtusse veeresidki. Alguses tundus, et tööandjad on pärast töölevõtmist meid ära unustanud. Kabinet oli meil paigas, kuhu minnes, seal olles või sealt tulles kellelegi eriti ette ei sattunud. Kümnendal tööpäeval, kunagi septembri lõpus, helises korraga üks neist hirmutavatest kollastest telefonidest. Haarasin toru, olles valmis käratama, et õlut pole ega tule, kuid õnneks jõudis vaikselt tekkiv ametnikuvalvsus mind ohjeldada. Teisel pool oli minister Uluots ise, kes oma otsekohesel moel ja suhteliselt käreda häälega küsis: “Kus lõng on?”

Mind oli tööle võetud varustusosakonna insenerina, kuid lõngast ei teadnud ma midagi. Isegi märksõnana oli see sellel hetkel täiesti tundmatu. Piuksusin telefoni, et ei tea, härra minister, mille peale kuulsin korraldust: “Tehke ometi midagi” – ja telefonitoru teises otsas lendas hargile.

Vaatasin ehmunult Lüütrele otsa ja kirjeldasin, ise ikka veel hämmelduses, mis toimunud oli. Ega Enngi palju targem olnud, kuid kuna tema oli minust pool kuud kauem ministeeriumis töötanud, siis oli tal kusagilt kõrva jäänud, et lõngast oli juttu seoses Eesti Naisliiduga. See meid veel tõele lähemale ei viinud, kuid ühest märksõnast oli saanud kaks ja sellele võis hakata juba midagi ehitama. Uurisin maja pealt, kas keegi oskab lõngaga seoses veel mõne niidiotsa anda. Nii algas minu esimene projekt riigiametis.

Selgus, et Eesti kaitsevägi oli võtnud sisse oma esimesed ajateenijad, ja talv oli tulemas. Aga nagu taasiseseisvunud riigi algusaastail tihti ette tuli, polnud toetussüsteemid veel sellisel tasemel, et kõiki probleeme lahendada. Näiteks kaitseväel oli esimestel aastatel suur puudus sõjaväevormidest ja -saabastest. Nüüd oli aga talv ukse ees ja teenistust ilma soojade kinnaste ja sokkideta on raske ette kujutada. Siin asuski tööle kodanikualgatus, seesama, mida me tänases ühiskonnas aina rohkem näha tahaksime. Eesti Naisliit oli tulnud välja ideega, et kui kaitseministeerium suudab kusagilt lõnga välja ajada, siis naised korraldavad, et sellest tehakse sokid ja kindad, mis aitavad sõdurpoisse soojas hoida. Minu ülesanne oli leida lõng ja anda see Naisliidu esindajale, kelleks oli tollane Riigikogu liige, hilisem diplomaat, tänaseks meie hulgast juba lahkunud Krista Kilvet.

Lõng oli tegelikult olemas, terve tonn, kuid see asus Haapsalus. Keegi hea inimene Marja tänavalt, kus asus Eesti kaitseväe embrüonaalne tagala, korraldas mulle veoauto, millega ühel külmal oktoobrihommikul peastaabi kõrvalt Narva maanteelt viis sõit Haapsalu lõngatehasesse, kus meid ootas tonn sinist lõnga. Kuna tehases polnud ühtegi meest, kes olnuks valmis meid aitama lõnga pealelaadimisel, ja ka veokijuht käitus juba siis tänapäevaselt, ilmutades ülimat vastumeelsust mis tahes muu tegevuse kui autojuhtimise vastu, siis tuli mul üksinda see tonn laost autosse tassida. Sama kordus Tallinnas, kui me lõnga Krista kodugaraaži ladustasime. Krista pani ka õla alla, autojuht torkis kabiinis hambaid.

Järgmisel päeval läksin uhkelt ministeeriumi ja kandsin ülesande täitmisest ette. Et aga tollal toimusid suured arutelud riigikaitse seadustiku üle ja tähtsatel meestel olid hoopiski tähtsamad asjad käsil, ei pööranud minu saavutusele keegi erilist tähelepanu. Sulgusin tagasi oma pessa ja jäin järgmisi ülesandeid ootama, mis ei jäänud õnneks tulemata.

Detsembriks oli Naisliit oma lubaduse täitnud ja kapukad-käpikud-sõrmikud valmis kudunud. Nüüd tuli need tseremoniaalselt lõngaomanikule ehk kaitseministeeriumile anda. Taas kutsuti välja ministeeriumi suurim lõngaspetsialist Kolga. Üritusi oli kaks – hommikukohv koos aruteluga ministeeriumi juhtkonna ja Naisliidu esindajate vahel ning kudumipaketi ametlik üleandmine kaitseväele. Kohvitati ministri kabinetis Pikal tänaval, Naisliitu esindasid teiste hulgas Krista Kilvet ja Siiri Oviir. Juhtkond sai mälestuseks soojad kampsunid.

Kindad ja sokid anti üle kaitsejõudude peastaabis pressi pilgu all. Jäi silma, et Eesti naised polnud valmistanud vaid igavaid ühetoonilisi kudumeid, vaid olid mitmesse kinda- ja sokipaari sisse kudunud ka päikest – väike muster, piktogramm või värvilaik. Mõnesse kindasse oli poetatud komm või Annekese šokolaad. Mina aga andsin oma esimese intervjuu ametnikuna.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply