Tuumarakettide utoopiast reaalsusse

Margus Pae
Kaitseministeeriumi kaitse­planeerimise asekantsler.
(Foto: Afp / Scanpix / Montaaž)

Eesti 20 aasta arengud kaitseplaneerimise vallas on olnud sama värvikad kui riigikaitse enda areng. Kuigi paljud kunagised otsused võivad täna tunduda kentsakad, tuleb neid hinnata toonaste olude ja tarkuse kontekstis.

1990ndate alguses iseloomustas Eesti riigikaitse ülesehitust tohutu entusiasm ja suur segadus. Tühjalt lehelt alustades segunesid igapäevased olmeprobleemid sõdurite katmise ja toitmisega ning suured kaitsepoliitilised ja sõjastrateegilised otsingud. Kogemusi, raha ja kõike muud vajalikku nappis. Aga kusagilt tuli alustada.

Esiti arvasime, et 100 000 ja enam meest püssi alla saada on mõistlik ja reaalne. Vajadus lihtsalt tingib seda ja vähemaga ei saa: nii oli see olnud ka siis, kui Päts oli president ja Laidoner juhatas vägesid. Ostsime esimese relvastuse ja varustuse, joonistasime struktuure. Samal ajal jätkus esmaste väljaõppetingimuste loomine. Üks toonane kõrge ohvitser arvas, et meie kaitseväe põhirelvaks ja vaenlase heidutamiseks tuleks teha panus vähemalt 20kilotonnistele tuumarakettidele – siis oleks võit kindla peale meie. Samal ajal elasime vaese riigina peost suhu. Väidetavalt lasid ajateenijad metsalaagris toidulauale lisa saamiseks isegi põdra maha. Eesti kaitseplaneerimise esmased alged võnkusid olmeprobleemide lahendamise ja suurejooneliste eneseotsingute vahel – ikka tuumarakettidest lõkkel põdraliha küpsetamiseni. Aga mis peamine: tahe midagi ära teha oli väga suur.

Kurjad NATO onud

1990ndate teisel poolel olime noore süsteemina jätkuvalt kiirete arengute turbulentsis. Edasiminekut pärssis ürgeestlaslik kemplemine selle üle, kuidas korraldada eri asutuste omavahelised alluvus- ja muud suhted. Kaitse-eelarve kosus tasapisi ja võimaldas teha varustuse ja infrastruktuuri soetamiseks juba suuremaid plaane. Meil tekkisid esimesed valikukohad.

NATO rahupartnerlusprogrammis kaasa lüües käivitus Eesti jaoks dialoog tulevaste liitlastega, hakkasime koostama plaane ja aruandlusraporteid. Raske algus andis tugeva arengutõuke – olime sunnitud ideid korrastama, kirjeldama senisest enam seoseid eri võimevaldkondade vahel ja sõnastama eesmärke pikema ning lühema aja peale.

Veelgi olulisem oli töö NATO liikmelisuse tegevuskavaga alates 1999. aastast, mille raames tuli eri osapoolte koostöös kokku leppida Eesti kaitsmiseks vajalikes tegevustes ja prioriteetides. Olukorras, kus meil üha puudus konsensus julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõnastamisel, mida võimendasid puudujäägid õigusaktides ja juhtimispõhimõtetes, oli see väga keeruline töö. Pingeid ja vastandumist riigikaitsesüsteemi sees tekkis rohkem, kui eeldanuks mõistlik arvamuste paljusus. Ometi suutsime olla üsna edukad, takistusi aitas kõrvaldada kaitseplaneerimise dialoog NATOga. Lisaks tekkis nii kaitseministeeriumis, kaitseväes kui ka kaitseliidus aina parem ettekujutus läänelikust kaitseplaneerimisest. Seda vaatamata mõnede asjaosaliste hirmule, et tegemist on ”kurjade NATO onude” Eesti vastu suunatud kiusuga.

Mäletan üht kohtumist 2000. aastal NATO Euroopa väejuhatuse kõrge ohvitseriga, kes palus mul anda ülevaade Eesti kaitsepoliitikast. Pärast ettekannet soovis ta näha ka mõnd dokumenti, mida mul kahjuks polnud võimalik talle pakkuda – esimene versioon julgeolekupoliitika alustest valmis järgmisel aastal. Seepeale palus ta näha Eesti kaitse-eelarvet, et sealt ise vaadata, millised investeeringud on meie kaitsepoliitika järgi prioriteetsed.

Sõjapealikud ja varustusvalitsuse poisid

Oluliseks tahuks Eesti kaitseplaneerimise arenguloos on tsiviil-militaarsuhted, küsimus rollide jagunemisest sõjaväelise ja tsiviilpoole vahel. Paljude probleemide allikaks on nii “tuumarakettide” kui “kurjade NATO onude” perioodidel olnud segadused selle ümber, kes sõnastab poliitilis-strateegilised valikud ning kes otsustab, milliste relvadega kaitseväge varustada.

Kui see jääb selgelt ja ühemõtteliselt paika panemata, võibki juhtuda, et ohvitserid sõnastavad poliitikat ja tegelevad õigusloomega, samal ajal kui ametnikud määravad, kui palju ja millist marki miinipildujaid jalaväepataljoni toetuseks on tarvis.

Ebaselge rollijaotus lõi olukorra, kus vastutus hajus. Areenile astusid “targad sõjapealikud”, kes loopisid vastutustundetult õhku rahalise katteta ideid, ja saamatud “varustusvalitsuse poisid”, kes ei suutnud leida piisavalt raha nende ideede teostamiseks.

Ohvitserid peavad jääma oma, ametnikud oma liistude juurde. Töötavad lahendused eeldavad mõlema poole asjalikku koostööd, mitte iludusvõistlust avalikkuse ees.

Saadud õppetunnid viisid meid kokkuleppeni kaitseplaneerimise väärtuste ja riigikaitse arendamise osas. Tuginesime lihtsale arusaamale, et igal institutsioonil ja otsustajal on oma kindel roll, vastutus ja võimalus anda oma kompetentsi piirides protsessile lisandväärtust. Luure- ja ohustsenaariume koostavad luurajad, mitte kaitseväe juhataja või minister. Sõjalised vajadused ja tegevusvariandid tulevad operatiivplaneerijate sulest. Ressursilised ja õiguslikud hinnangud aga tsiviilpoolelt. Kõik ikka selle nimel, et teeksime võimalikult tarku poliitilisi otsuseid, mis oleksid Eesti piiratud kaitseressursside juures – inimesed ja raha – reaalselt ellu viidavad.

Väikeriigi eripärad

Väikese riigina peame mõistma, et meil pole võimalik kopeerida ühegi teise riigi mudelit. Kõigil teistel on oma, isemoodi taustsüsteem. Eesti kaitseplaneerimine peab olema lihtne ja selge, eesmärgid peavad olema seotud inimeste, raha ja ajaga. Kõiki asju korraga ei saa, tuleb teha valikuid.

Allahindlusi meile ei tehta – tank, laev või lennuk maksab Eestile sama palju kui suurriigile. Tankisti, mereväekapteni või piloodi väljaõpe kestab meie jaoks sama kaua kui suurriigil. Kui suur riik suudab ühe piloodi valida välja 700 kandidaadi seast, siis tõenäoliselt kehtib see ka meie kohta.

Eesti kaitseplaneerimise valikud on sageli mitte hea ja veel parema, vaid halva ja halvema vahel. Ometi olen veendunud, et suudame ka väikeriigina leida parima võimaliku mudeli meie kaitsepoliitilisele vundamendile (iseseisev kaitsevõime ja tõhus kostöö liitlastega) usutava riigikaitse rajamiseks.

Äsja valminud uus kümneaastane riigikaitse arengukava aitab astuda olulise sammu õiges suunas. Oleme täpsustanud oma võimalusi eri võimeid luua ning alal hoida, samuti on selginemas meie “tööjaotus” liitlastega. Tahame saada riigikaitsesse investeeritava tahte, aja ning raha eest parimat võimalikku tulemust.

Mis saab edasi?

Üleilmne finantskriis on muutnud mitmeid seni kehtinud paradigmasid majandusprotsesside analüüsimisel. Paratamatult avaldab see mõju ka kaitseplaneerimisele. Kes oskaks ennustada, millised on meie ressursid kümne aasta pärast? Tulevikku on raskem ette näha, samas pole muutunud sõjaliste võimete arendamise põhiloogika – see vajab aastatepikkust ettevalmistust ja tööd alates kontseptsioonist, personali värbamisest ja väljaõppest kuni relvasüsteemide 20–30 aastat kestva elutsükli tagamiseni.

Ennustamine on tänamatu töö, ometi julgen pakkuda mõned olulisemad trendid, mis mõjutavad meie riigikaitseliste eesmärkide saavutamist. Esiteks ei ole mõistlik panustada lahendustele, mis eeldavad suuri struktuure ja rohkem personali. Pigem on elujõulisemad need lahendused, kus suudame efekti saavutada raha eest ostetavate vahenditega (Eesti demograafiline prognoos kahjuks ei erine muust Euroopast).

Teiseks, riigikaitse rahastamise sidumine SKTga peab meid distsiplineerima, et hoiaksime sõjaliste võimetega otseselt mitteseotud kulutusi mõistlikul tasemel. Vastasel juhul tuleb kärpida ressursse põhitegevusteks. Kolmandaks tuleb rohkem otsida nutikaid lahendusi ja tegeleda innovatsiooniga. Luua taustsüsteem, kus analüüs toimub pidevalt, aga mitte projektipõhiselt. Vananenud tehnika ja võimed tuleb asendada nüüdisaegsematega.

Eesti kaitseplaneerimine on teinud läbi sama tormilise ja kiire arengu nagu riigikaitsesüsteem tervikuna. Alati võib spekuleerida, kas oleksime võinud suuremas üksmeeles saavutada enamat. Kindlasti – vähem vastandumist ja rohkem koostööd oleks andnud parema tulemuse. Relvajõudude ülesehitamise kogemuste abil oleme järk-järgult kohendanud oma plaane ja unistusi vastavusse tegelike võimalustega.

Areng jätkub: kui vaatame tänasesse päeva aastal 2032, küllap leidub ka siis “meeleolukaid” seiku, sarnaselt 1992. aastaga. Peaasi, et liigume edasi ja saavutame kaitsevõime, mis on usutav meile endile, kuid heidutab ka võimalikku vaenlast.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply