Kes võidavad sõdu – sõdurid või arvutid?

Vaatamata tehnoloogia ülikiirele arengule on maaväelane, tema varustus ja oskused sõjakonfliktides endiselt võtmetähtsusega.

Enno Mõts
kolonelleitnant, kirde kaitseringkonna ülem.
Keset möllu: Rahvusvaheliste julgeolekujõu dude (ISAF) sõdurid Afganistanis. (Foto: NATO)

„Varakevadine päev oli erakordselt soe ja läbikülmunud põllud, millele oma suurtükid olime paigutanud, hakkasid sulama. Varsti olime suures porimülkas. Venelased olid aga arvestanud, et pärast tuleülesande täitmist tahame positsioonidelt lahkuda. Sel ajal, kui end vaevaliselt minema kiirustasime, tabas nende suurtükitulelöök meie ette teele. Me ei kandnud mingeid kahjusid, saime porist välja ning sõitsime üle tee. Just siis plahvatasid vaenlase mürsud meie endisel asukohal põllul.”

Nõnda meenutas juhtumusi teisest maailmasõjast hiljuti vanahärra Endel Haas.

Sõjapidamine on täis selliseid imelisi juhtumeid. Seigad sellest, kuidas pisiasjad, takerdumised või arusaamatused päästavad inimelusid. Kuid kuigi sõjas on hävitustöö plaaniline, võivad hävingut ja kahju põhjustada ka hoopis valearvestused. Kas 21. sajandil, infoühiskonnas on möödalasud välistatud?

Infoajastu tugisammasteks on info valdamine ja selle kasutamine. Andurtehnika võimaldab koguda reaalajas luureandmeid (sh elektromagnetspektris) ning arvuti kergendab andmete analüüsi. Aga infoajastu mõiste ei tulene niivõrd infomahu üldisest kasvust, kui selle kättesaadavusest lühikese aja jooksul. Suurelt osalt on plahvatusliku infoleviku muutnud võimalikuks hoopis klaasitöötluse areng – täpsemalt kiudoptilise kaabli leiutamine. Elekter muudetakse valguseks ning info edastusmaht on miljon korda suurem kui tavalisel telefonikaablil.

Kui lisada siia veel internet ja 4G-mobiilside, on tagatud päevasündmuste kohene levik üle mandrite. IT annab indiviidile ühes hetkes rohkem infot kui varem, kuna kajastab reaalaega minimaalse viivitusega. Tehnoloogia kogub, edastab, salvestab ja analüüsib informatsiooni.

Kas see tähendab, et enam ei pea sõda lahingurakmeis sõdur lahinguväljal?

Liitlasvägede 2003. aasta sõjalisel pealetungil Iraaki kasutati tehnoloogia viimast sõna: varglennukid, mehitamata õhusõidukite kõrgpommitamised, lasertäppisrelvad, asukohapositsioneerimine, öövõitlusvõime, reaalaja pildistamissatelliidid, andmeside jne. Kuulutati, et tegu on uue sõjapidamisega – nn network-centric warfare. See keskendub informatsioonile ja võimaldab selle valdajal saada teadlikuks toimuvast ning seeläbi kiirendada, tugevdada ja tõhustada sõjalisi tegevusi lahinguväljal. Kindral Tommy Franks juhtis sõjategevust arvutipõhisest operatiivkeskusest, mis paiknes võitlustandrilt välja jäävas Kataris. Viie päevaga jõudsid liitlasväed agressiivse maismaamanöövriga Bagdadi. Suure vaimustusega nimetati kogu sõjakäiku „üksikasjalikult orkestreerituks”.

Sõjandusteoreetik William S. Lind nendib aga, et orkestril on üks dirigent, ning lahinguväljal ohustab see manööversõja detsentraliseerituse põhimõtet – sest tähendab sisuliselt ainujuhtimist. Just sellise kriitika esitab edukaks tituleeritud operatsioonile Kõrbetorm (1991) manöövriteooria ja infoajastu sõjapidamispõhimõtete arendaja Robert R. Leonard. Ta väidab, et Ameerika sõdurite tegevusvabadus oli väga piiratud, rakendati keskset juhtimist ja kontrolli, ning kiire võit tulenes hoopis sellest, et Saddami väed olid koostööaltid: passiivsed ja allaheitlikud.

Juhtimisstiilile ja „tehnikaparaadile” vaatamata mängis nii ühes kui teises Iraagi sõjas otsustavat rolli ikkagi sõdurkoosseis, kes läks kohale ja ründeobjektile sisse murdis. Sõjapidamine on kindlalt ja valdavalt inimeste pärusmaa. Lisaks, vaatamata arvutiseeritusele on luureandmete tõlgendamine ja sünteesimine ning lõpuks otsuste tegemine inimmeele lahendada.

Sõjandusteoreetikute arutlused tehnoloogia otsustavusest võidu saavutamise juures tunnustavad endiselt teaduse sümbioosi sõjakunstiga.

Samuti on aktuaalne teema väe- ja relvaliikide iseseisvuse ning koostöö vajadus. Näiteks õhujõud on väga kasulikud, kuna suudavad tabada vastast kaitsesügavusse ja rikkuda tema tagalaosiste koostööd. Lisaks on nende kiire sekkumine väga oluline maaväelaste lähiõhutoetuseks.

Samas on ülelennul antud tuli ajaliselt väga piiratud, avaldades mõju vaid plahvatuste ajal. Pärast plahvatusi enam vaenlasele ohtu ei ole. Seega seisneb väe- ja relvaliikide tugevus samaaegses tegutsemises, millega nad ühtlasi kompenseerivad üksteise nõrkusi. Prantsuse sõjandusklassik Ardant du Picq kirjeldab meeskonnatöö tõhusust piltlikult, märkides, et ükski „Achilleus” ei saa vastu koostöös tegutsejaile.

Infoga kaasneb selle objektiivsuse küsimus. Ülioluliseks on saanud luureandmete adekvaatse valiku, analüüsi ja deduktsiooni võime. Seda enam, et teadlik petmine on sõjanduses olnud kõrgelt hinnatud läbi ajastute. Info kogumisega on oht liiga detailseks minna, absoluutse selguse poole püüeldes võib muuta luureanalüüsi võimatuks. Kindral George S. Patton on tõdenud, et lahinguväljal on mõnikord õigel ajal ja agressiivselt elluviidud keskpärane plaan parem kui hiljaks jäänud väga hea plaan.

Omades tõele vastavat luureteavet, pole ometi garanteeritud selle efektiivne ärakasutamine. 1944. aastal liitlaste operatsiooni Market Garden ettevalmistusel eirati aerofoto- ja sideluure andmeid, et sakslastel on ründealas täiendavad soomusüksused. Operatsiooni ei katkestatud ning see päädis kaotusrohkete lahingutega, eesmärke saavutamata.

Iraagis 2003. aastal saavutatud kiire võidu puhul võib samas kahelda konfliktilahendamise operatiivsuses. Pealegi, kuigi relvaliikide koostöö maaväe operatsiooni raames oli kooskõlastatud, tehnoloogiline ülekaal ilmne ja vaenuväed purustati, invasiooni alustamise põhjusena toodud Iraagi tuumaarsenali ei leitudki.

Horisontaalne kommunikatsioon, moodne relvastus (sealhulgas „targad pommid”) ning suure võimsusega transport annavad sõjapidamisele suurema tempo ja liikuvuse. Nende võimete baasilt on esile tõstetud võitlusviis, mida nimetatakse sülemitaktikaks – löögid ründeobjektile eri suundadest, viie või enama hajutatud autonoomse väikeüksuse poolt, et siis kohe jälle hajuda. Praegu pole see taktika veel valitsev, pigem kasutavad seda eriüksused.

Aga sülemitaktika pole sündinud nüüdisaja infotehnoloogia põhjal. Sellist võitlusmustrit kasutasid muslimid oma ratsaväega juba 7. sajandil ning mongolid 13. sajandil. Hajutatud paiknemisest koondusid rünnakuks ka brittide lennukid Britannia lahingus, samuti sakslaste allveelaevad liitlaste laevakolonnide pihta tuld andes teises maailmasõjas.

Seega ei tasu uute võitlusdoktriinide pärast unustada minevikku. Ajalugu on endiselt väga õpetlik. Ka kindral Franksi haaramismanöövrit Iraagi kaitsejõudude vastu on võrreldud soomusvägede liikumistega teise maailmasõja aegses sakslaste Aafrika-kampaanias, mida juhtis kindral Erwin Rommel.

Robert R. Leonhard toob välja siiski põhimõttelise muutuse, mis on juba aset leidnud: muistses sõjapidamises oli vastase jõudude hävitamine palju olulisem kui nende avastamine. Praegu on see suhe radikaalselt muutunud. Fookuses on hoopis vastase leidmine ja enese varjamine.

Viimasest tuleneb sissisõja loogika ning omamoodi varjamiseks võib pidada ka robotite toomist lahinguväljale – tahetakse ju säilitada inimelu. Sõjaajaloolane M. Crevald ennustab, et tulevikusõjas ei lähe siiski kokku mitte robotid kosmoses, vaid inimesed maa peal.

Arvutipargi kuritarvitamisega on loodud juurde uus „lahinguväli” – kübersõda. See ohustab kõike arvutitehnoloogiast sõltuvat, sealhulgas internetti, mis on saanud psühholoogilise mõjutamise operatsioonitandriks. Esmasteks sihtmärkideks on avalik arvamus ja ühiskonna toetus.

Nii võib nentida, et infoühiskonnas on inimmeel kaasatud sõjategevusse rohkem kui kunagi varem. Lahingukäiku saab kaasata inimesed väljastpoolt sõjatandrit ja riikideüleselt.

Info piiranguta levikust ajendatuna kujundas Martin Libicki visiooni nn Jumala silmast, mis välistab sõjapidamise, kuna kõik on kõigile näha. Aga vaatamata infoajastu õitsengule pole suudetud relvakonflikte ära hoida. Olles teeninud kakskümmend aastat Kaitseväes, tean, et isegi rahuaja väliharjutustes kaotatakse vahel ülevaade mõne enda allüksuse asukohast. Infotehnoloogia vähendab teadmatust, aga ei suuda kaotada muutlikkust.

Infoülekaal ei tähenda pöördumatut kadu teisele osapoolele. See on vaid võimalus, mille edukas kasutus sõltub ikkagi inimesest – üksuse ülemast juhtimispunktis ja sõdurist lahinguväljal. Ka NATO tänane maaväedoktriin peab neid lähtekohti olulisteks, rõhutades initsiatiivi haaramise tähtsust ja lahinguplaani paindlikkuse vajadust.

Samas oleks rumal progressi eirata. Mõõkadega kuulipildujatule vastu ei saa.

Tehnoloogia arenguga tekitatud nn hõbekuulid on suurendanud lahinguedu, samas on neile aja jooksul ikka vastumeede leitud. Briti sõjandusanalüütik Liddell Hart on öelnud, et inimgeeniuse ulatust ega tema lollust pole võimalik välja arvestada, samuti tema tahte lõpmatust. Leidlikkusel on tänagi lahinguväljal kanda oluline roll. Sõduri loovus ja algatus on võtmetegurid edu saavutamisel.

Infoajastu positiivne külg on aga kindlasti sõjaväelaste ja tsiviilsektori vahelise koostöö tugevnemine. Ka Eestis on aktiivselt hakatud arendama nn laiapindset kaitset, sealhulgas plaanima kaitseväe abi rahuaegsete kriisiolukordade lahendamiseks. Sõja korral peab tsiviilsektor säilitama elutähtsad teenused, juhtima hädaolukordade lahendamist ja lisaks olema valmis andma ka spetsiifilist toetust kaitseväele. Kaitsevägi ei sõdi enese eest, vaid riigi ja selle kodanike vabaduse eest. Sõjaajaloolane John Keegan rõhutab, et maailm vajab rohkem kui kunagi varem oskustega ja distsiplineeritud sõdureid. Lahingumöllus on lõppeks vaid sõdur maalapil ainuke tagatis, et see pole vaenlase kontrolli all.

Eesti sõdurid – sealhulgas maavägi – peavad toimima ka meie laantes, niitudel, soodes ja linnades, sõltumata digitaliseeritud andmevoost ja kaugmaa täppisrelvadest. Vaenlase tabamiseks, väekaitseks ja jätkusuutlikkuseks on üksiksõduri varustus endiselt ülioluline.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply