Muutustest Eesti riigikaitses

Peeter Hoppe
kolonel, kaitseväe peastaabi ülem.
Märkus: Struktuuriettepanek võib arengukava rakenduskava väljatöötamise käigus muutuda.
* Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused
Allikas: Kaitseväe peastaap

Riigikaitse kümneaastane arengukava loob 2022. aastaks eeldused arendada kaitseväge kaalutletult ja vastutustundlikult.

Jaanuaris valitsuse kinnitatud riigikaitse arengukava toob olulised muutused kogu kaitseväe ülesehituses: muutub ringkondade staatus, väheneb staapide arv, koondatakse kokku logistilised võimed, täpsustub ja suureneb kaitseliidu roll.

Lisaks 2009. aastal alanud majanduslangusele, mis tõi kaasa kaitse-eelarve vähenemise umbes kolmandiku võrra, oli kõnealuse arengukava koostamise ajaks muutunud ka julgeolekukeskkond – tänapäeva konflikte silmas pidades vajasime selgemaid kaitseplaane koostöös liitlastega. Planeerimise loogika näebki ette kõigepealt julgeolekukeskkonna hindamist, mille järgi kirjeldatakse võimalikke ohustsenaariume, nende tõenäosust ning meie võimalikke tegevuskavasid erinevate stsenaariumide korral. Koostatud tegevusplaanidel on aga esimest korda juures ka täpne kalkulatsioon, mis puudutab üksuste suurust, varustust ja relvastust. Väestruktuuri loomise põhimõte oli ette valmistada kiirreageerimisüksused, mis on välja õpetatud, reaalselt varustatud ning relvastatud. Selle järgi kujundatakse omakorda juhtimisstruktuur.

Teiseks oluliseks struktuuride ja üksuste määrajaks on kiire ja paindlik üleminek rahuaja juhtimiselt sõjaaja juhtimisele – et rahu- ja sõjaaja struktuurid ja nende toetus oleksid võimalikult sarnased. Maailmapraktikast on teada, et konfliktile eelneb tihti pikk kriisiperiood, kus paljude rahuaegsete funktsioonide täitmine on raskendatud, kuid põhjust sõjaaja reegleid rakendada veel pole.

Arengukava raames oli juba varasemate Kevadtormi õppuste, aga ka teiste õppuste kogemusele toetudes selge, et ringkondade ülesanded tuleb üle vaadata. Olukord, kus ringkond vastutas nii reservüksuste mobiliseerimise/formeerimise, varustamise ja lõpuks ka sõdimise eest, killustas ilmselgelt niigi piiratud ressursse. Seetõttu hakkabki kogu formeerimise ja reservväelastega seonduva, samuti logistika eest vastutama loodav toetusväejuhatus. See luuakse osalt praeguse Lääne kaitseringkonna ja logistikakeskuse baasil, kuid täpsem kava selgub juuniks 2013.

Toetusväejuhatuse idees pole iseenesest midagi uut – ettepanek selle loomiseks tehti kaitseväes juba 2001. aastal. Samalaadsed üksused on olemas paljudes liitlasriikides.

Sõjaväelise loogika kohaselt on kolm kuni viis eraldiseisvat elementi, mille funktsioonid on suhteliselt sarnased, alati mõistlik ühendada, et neid oleks lihtsam juhtida. Pataljoni ülem ei juhi üheksat manööverrühma, vaid kolme manööverkompaniid. Nii ühendab ka toetusväejuhatus mitmeid logistika ja toetusega tegelevaid üksusi, vabastades kaitseväe juhataja paljudest otsealluvatest ning andes ringkondadele ja brigaadidele võimaluse tegeleda nende põhiülesannete – kaitsetegevuse ja sõdimisega.

Eestit turvavaibana katva kaitseliidu ülesandeks jääb territoriaalkaitse. Uus arengukava piiritleb selle ülesande ja vajalikud vahendid täpsemalt. Maakaitse struktuuridesse hakkab kuuluma umbes 5200 täielikult välja õpetatud, relvastatud ja varustatud kaitseliitlast. Ülejäänud kaitseliitlased jätkavad oma tavapärast tegevust ja väljaõpet, kuid nad ei ole kiirreageerijad.

Maakaitsepataljonide ettevalmistamine on realistlik, kuid mitte kerge ülesanne. Nii kaitseliidu kui kaitseväe jaoks tähendavad kaitseliidule määratud sõjalised ülesanded suuremat tähelepanu värbamisele, väljaõppele, juhtimisele ja varustamisele.

Kaitseliidu liikmeskond peab kasvama ning praegused kaitseliitlased senisest aktiivsemalt osalema väljaõppel ja õppekogunemistel. Samuti on oluline pöörata senisest enam tähelepanu allüksuste juhtide väljaõppele, valmistamaks neid paremini ette sõjaaja ülesannete täitmiseks.

Kaitseliidu väljaõppes suureneb kaitseväe instruktorite roll, et arendada kaitseliidu juhtimissüsteeme ja planeerimisvõimekust. Üks võimalus seda saavutada on ohvitseride roteerumine kaitseliidu ja kaitseväe vahel. Aasta alguses asuski kaitseliidu Tallinna malevat juhtima üks kaitseväe välisoperatsioonide põhiplaneerijaid, major Lauri Abel.

Arenguruumi on kaitseliitlaste, samuti kõigi teiste reservväelaste õppekogunemistest osavõtu koha pealt. Eelkõige teeb reservväelastele ja kaitseliitlastele muret õppuste-aegne tasustamine, kartus töökohta kaotada. Oleme esitanud seadusandjale ettepanekud töötasu osas, osaleme aktiivselt seaduseelnõude loomes ja püüame menetlusi õppekogunemistele tulemata jätnute suhtes ühtlustada.

Motivatsiooni mõjutavad otseselt väljaõppe kvaliteet, tegevuse intensiivsus, pädevad instruktorid, nüüdisaegne relvastus ja varustus ning taristu.

Arengukava kontekstis on oluline jooksvate kulude kärpimine, muuhulgas kinnisvara halduse optimeerimine. Väeüksuste asukohtade optimeerimine võimaldab halduskulude vähendamist ning ressursi suunamist sõjaliste võimete arendamisele.

Arengukava näeb ette uute kasarmute ehitust Ämari Lennubaasi, Mereväebaasi ja Viru Jalaväepataljoni ja Kuperjanovi pataljoni. Teistesse olemasolevatesse allüksustesse on planeeritud väiksemad laiendused. Isikkooseis suureneb 3600 kaitseväelaseni.

Kaitseväe kümne aasta arengukava töötasid pooleteist aasta jooksul välja kaitseväe ja kaitseministeeriumi ohvitserid ning ametnikud. See on kava, kus ambitsioonid ja ülesanded on kaetud ressurssidega, kus on piiritletud, millist väge me vajame ja millist luua suudame. Kinnitatud arengukava baseerub konservatiivsel majandusprognoosil, kuid tööd on tehtud ka teiste vajalike võimevaldkondadega – näiteks tankiprojekt ja keskmaa õhutõrjevõime, mis ei mahu hetkel kümne aasta plaani ning on jäetud paremaid aegu ootama.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply