Reaalse kaitsevõime loomise kava

Urmas Reinsalu
kaitseminister.

Pole võimalik ehitada kahte maja, kui raha jätkub vaid ühe jaoks. See iseenesest­mõistetavana näiv tõdemus kehtib ka riigikaitses: sõjaliste võimete osas vajame reaalselt eksisteerivaid, varustatud ja mehitatud üksusi, mitte ulmelisi kirjeldusi tuleviku­plaanidest, mis kunagi ei realiseeru.

Tänavu aasta alguses heaks kiidetud riigikaitse arengukava on realistlik plaan meie sõjaliste võimete arendamiseks. Selle kohaselt suudame tõsiselt pingutades luua 2022. aastaks kaks kiirreageerimisvõimelist – see tähendab, täielikult varustatud – jalaväebrigaadi, millest ühes on ka soomus­manööver­võime ning liikursuurtükid, lisaks mitmeid väiksemaid võimeid.

Seekordne arengukava esitab kõige põhjalikuma ressursiarvestuse, mis Eesti sõjalise kaitse valdkonnas kunagi tehtud. Arvesse võetakse nii järgmisel kümnendil kasutada oleva raha prognoos kui hinnang sellele, kui palju eri sõjaliste võimete loomine ja ülalpidamine maksab.

Samuti oleme õppinud varasematest kogemustest ja talupojatarkusest: üle jõu käiv struktuur käib meile üle jõu ka juhul, kui paneme ressurssi igale poole ja natuke. Selline ressursside hajutamine viib kahjuks vaid selleni, et häda korral pole meil ühtegi kasutuskõlblikku üksust. Pole midagi parata – reaalseid üksusi saab luua vaid reaalsete ressurssidega; väljamõeldud unistuste-üksused jäägu ulmekirjanduse pärusmaaks. Mitte et arengukava üle ei saaks vaielda – seda on tehtud ja tehakse kindlasti veel –, kuid tuleb silmas pidada, et tühjast kohast võimet ei teki ja kõik, mida soovime juurde, peab tulema millegi siiani plaanitu arvel.

Kuigi arengukava on koostatud rangelt ressursse ja vajadusi arvestades ning selle heakskiitmisega on langetatud mitmeid raskeid, kuid vajalikke otsuseid, ei tähenda see, nagu saaksime plaanis kirjapandud sõjaliste võimete tekkimist võtta iseenesestmõistetavana. Vastupidi, arengukava on vaid plaan, nüüd tuleb see ka ellu viia.

Plaani elluviimise esimene samm on alati kõige keerulisem: kui kümne aasta jooksul on raha vaid ühe maja ehitamiseks, saame selles ajaraamis maja valmis vaid siis, kui jätame teise maja ehitamata. Vastasel juhul ei saa me kümnendi jooksul ühtegi maja; parimal juhul vaid projektid ja ehk ka vundamendid. Seega on arengukava elluviimine ja selles kirjeldatud võimete väljaarendamine võimalik vaid juhul, kui suudame ka reaalsuses oma ressursid just nende võimete loomiseks suunata. Paratamatult tähendab see, et me ei saa samal ajal teha kõike muud ja peame seega tegema raskeid otsuseid selles osas, millest loobume.

Kõike seda silmas pidades tuleb siiski tunnistada, et uus arengukava mitte ei vähenda Eesti kaitsevõimet (nagu mõnikord on seda tõlgendatud), vaid hoopis suurendab seda. Kaks täielikult mehitatud ja varustatud kiirreageerimisvõimega brigaadi on meie kaitseväe arengus suur samm edasi ning seega suurendavad meie kaitsevõimet. Samuti on väljaspool kahtlust, et iseliikuvad suurtükid ning uued kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketisüsteemid on kaitseväele vajalikud ning kaitsevõime ei saa nende hankimise tõttu väheneda, vaid vastupidi.

Mul on hea meel, et kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel on välja töötatud kaitseväe uus juhtimisstruktuur, mis on meile sobilik, jõukohane, võimalikult sarnane kaitseväe sõjaaja-struktuuriga, vähendab bürokraatiat ning säästab raha parema relvastuse ja varustuse hankimiseks.

Arengukavadest ja sõjalistest võimetest rääkides ei tohi me unustada ka neid inimesi, kes neid plaane ellu viima ja Eesti riiki kaitsma hakkavad – kui pole motiveeritud ja professionaalseid kaitseväelasi, siis pole ükskõik kui hästi koostatud plaan väärt rohkem kui paber, millele ta on kirjutatud. Selles mõttes on uue arengukava keskmes paljuski ka inimesed – nii tubli palgatõusu saavad kaadrikaitseväelased, 2015. aastaks tänapäevastesse kasarmutesse kolivad ajateenijad kui ka selge territoriaalkaitseülesande ja korraliku varustuse saavad kaitseliitlased.

Sõjalisele riigikaitsele eraldatav kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust pole mitte niivõrd NATO ees võetud kohustus, vaid meie riigikaitse reaalne vajadus. Selge teadmine, et riigikaitse rahastamine püsib järgmisel kümnel aastal stabiilne, annab meie kaitseväelastele ja planeerijatele kindluse, mille alusel teha plaane relvastuse hankimiseks või taristu väljaehitamiseks.

Seetõttu on minu prioriteet selle rahastamistaseme hoidmine, et tagada kaitseväele vajalik töörahu ja stabiilsus, mida ta meie kõigi julgeoleku ja tuleviku kindlustamiseks vajab.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply