Ei mahu pähe

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja.

See oli minu elu esimene kokkupuude noorte inimestega, kellest saavad ohvitserid, ja kooliga, kus nad selleks õpivad. Seekordse Riigikaitse ettevalmistamine viis mind Tartusse keerulise nimega kõrgkooli KVÕÜA (proovige seda lühendina hääldada!) ehk Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemasse Sõjakooli, kust tegevväelased saavad bakalaureuse- ja magistrikraade sõjalises juhtimises.

Vapustav energia ja vaimustus! Seda juba esmakursuslastel. Üks neist rääkis suure õhinaga, kuidas läheb suvel Ämari lennubaasi NATO rahvusvahelisele õppusele, lendama koos ameeriklastega nende uhketel sõjalennukitel. Teine ei jõua ära oodata, millal saab aasta-paari pärast mõnele Läänemerel seilavale sõjalaevale. Kolmas, maaväele keskendunud noormees, unistab aga kunagi kaitseväe juhataja ametist.

Kogu seltskond õpib vaheldumisi nii klassiruumis kui ka metsas. Kogu aeg üks action käib – kõik rünnak- ja kaitseharjutused mängitakse läbi nii paberil kui ka põllul. Akadeemiline logelemine on täiesti välistatud.

Sellesse kooli astumiseks ei pea olema mingi eriline sõjard, kel rusikas sama suur kui aju ja adrenaliin üle voolamas. Olgu sul või kõrgharidus balletikunstis – sõjakool teeb sinust nooremohvitseride kursusel 12 kuuga kaitseväe rühmaülema!

Seejuures makstakse puhtalt õppimise eest kadettidele ka tasu – brutos umbes 600 eurot kuus! –, neile on garanteeritud prii majutus igati soliidses ühiselamus kooliga samas majas. Muide, kadettide tasu tõusis hiljuti umbes kuuendiku võrra korraga! Kellel teist on sel aastal palk nii palju kerkinud?

Hambaravi makstakse kadettidele kinni ja nad spordivad soodsalt. Aga mis veel kõige tähtsam: kõigil neil on juba õppima asumisel garanteeritud tulevane töökoht. Keegi neist ei lahku koolist diplomiga ja ebaselge karjääriväljavaatega.

Kõige selle juures paneb imestama, miks ei tungle Eesti noored sõjakooli. Mis on ärijuhtimine, sotsiaalteadused või isegi IT selle kõrval, kui saad tõusta sõjaväelisel karjääriredelil mõne NATO rahvusvahelise staabi võtmeisikuks? Õppida on raske, tööd tuleb rabada – võib-olla. Masu ajal oli ohvitserikarjäär paljudele üle mõistuse raske: küproki ladumisega sai palju hõlpsamalt läbi kui kaitseväes. Ohvitseride palgad lasti alla kriitilise piiri, laiguline kaader voolas erasektorisse ja sai seal kenasti hakkama. Kui viimasel aja on konkurss sõjakooli sisseastumisel umbes kaks inimest kohale, siis buumi ajal jäid kursused sootuks tühjaks, isegi kui latt lasti alla.

Samas ei ole see latt ka kunagi liiga madalal olnud. Sõjakooli pääsemiseks peab läbi tegema protseduuri, mida nõuavad ka kõik teised kõrgkoolid. Lisatingimus on läbitud ajateenistus ning sisseastuja peab läbima ka üldfüüsilise testi: kätekõverdused ja kõhulihaste harjutus selililamangust (kahe minuti jooksul), lisaks 3200 meetri jooks.

Aga ikkagi ei mahu mulle pähe, mis võiks olla ägedam tulevikukarjäär kui ohvitseri oma. Milline valdkond on Eestis pikemaks ajaks kõige paremini finantsidega kindlustatud?

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. vass ütleb:

    Nii nagu EKV on "tavaelu"-võõras, on ka see artikkel eluvõõras. Esiteks, seda entusiasmi, õppetulemusi, häid ideid ja motiveeritust oleks ka "tava"-koolides kõvasti rohkem kui koolis, mis toodab kvalifitseeritud sõjaspetsialiste, kui riik kataks samamoodi kõik mured, mis ei ole õppimisega otseselt seotud. Toit, peavari ning korralik number mis katab kõik üliõpilaseluga seonduvad kulud.

    Mida see artikkel propageerib on täpselt see, mis on meie haridusega valesti. "Miks Sa ei omanda kõrgharidust SIIN, kus on olemas A, B ja C."

    Kõrgharidus ei ole omaette ülesanne. Oskused ja teadmised oleks siiski prioriteet, ning nooremleitnandi auastmega kaasnevad "oskused" ja "teadmised" on selles reaal-maailmas umbes samasuguse väärtusega kui "sotsiaalteadused" ning "ärijuhtimine". Põhimõtteliselt toodetakse midagi, millel ei ole otsest praktilist kasu ega ka riigi majandusliku/kultuuurilise/sotsiaalse valdkonna edendamise potensiaali.

    Enne kui keegi mainib hapusid viinamarju, ma ei ole kade, ma olen kurb, et KVÜÕA õpilaste motivatsioonipakett ei ole standard, mida saaksid kasutada ka need, kes sooviksid õppida näiteks CNC pinkide käsitlemist, programmeerimist vms. Midagi, mis kulisside taga toodaks midagi, suurendaks reaalsete asjade väärtust, annaks tööd mis ei ole seotud vaid kulunumbritega, kuid millel puudub prestiizh ning ilusad vormid.

Leave a Reply