Kaitseväelane peab olema sotsiaalselt küps

Martin Herem
kolonel, KVÜÕA ülema asetäitja.

Mida kõrgemal on kaitseväelane oma karjääriredelil, seda keerulisemaid otsuseid tuleb tal vastu võtta.

Professionaalseks ja elukutseliseks sõjaväelaseks saamisel mängivad suurt rolli mitmesugused asjaolud. Näiteks perekonna ja sõprade mõju on valikute tegemisel suurem kui keskkoolides õpetatava riigikaitseõpetuse mõju. Riigikaitseõpetuse eesmärk on kasvatada eneseteadlikku kodanikku, mitte sõjaväelast. See õppeaine võib viia sõjaväelase elukutse juurde, kuid selle ameti valinul peab olema ka saavutusvajadus. See omadus selekteerib inimesed, kes ei karda vastutust, sest ohvitseri tehtavate valikutega võib kaasneda oht paljudele inimestele ja riigi ressurssidele.

Elukutselise kaitseväelase ameti kasuks otsustab inimene ajateenistuse lõppemisel, sest siis on ta näinud selle karjääriga kaasnevat elu. Kui otsus on varem tehtud, siis peab ta ajateenistuse jooksul ära otsustama, kas tahab olla sõdur kui üksikvõitleja, allohvitser kui tegevuste vahetu elluviija või ohvitser kui algataja, juhtija ning planeerija. Isamaale on muidugi võimalik olla truu ka teenides elatist näiteks puusepana, kuid osaledes riigikaitses reservväelasena või kaitseliitlasena.

Kui inimene valib ohvitseri või allohvitseri elukutse, siis peab ta arvestama, et kasutab ja juhib edaspidi riigi kõige väärtuslikumaid ressursse. Mitte ainult kallist tehnikat või relvastust, vaid ka kodanikke. Töötamine riigi kodanikega ei tähenda mitte ainult nende õpetamist ning teadmiste edasiandmist, vaid ka nende kasvatamist ja hoiakute kujundamist. Kuna meil on reservarmee, siis on ohvitseri ja allohvitseri suurim väljakutse kodanike riigikaitseks vajalike hoiakute kujundamine.

Valides kahe tee vahel, tuleb arvestada, et allohvitser tegeleb ettevalmistatud plaani täideviimisega, kus vastutus pole sugugi väiksem. Tema karjäär on küll pisut paiksem ja horisontaalne – ehk ametikohad vahetuvad samal tasandil olevate vastu – samas ei ole allohvitser lihtsalt praktik. Tal peab olema teoreetiline teadmistepagas ning ta ei ole ainult “käsitööline” kuigi praktilised oskused ja kogemused on tema puhul kõige väärtuslikumad.

Ohvitseri elukutset valides olgu marssalikepp kotis – ja teenistuse kulgedes see enamikul kotist kaob. Inimene õpib end paremini tundma ning mõistma, et aus on mitte trügida ametikohtadele, kuhu ta hästi ei sobi või millega toime ei tule.

Iga ohvitser otsustab sõjakoolile järgneva teenistuse jooksul oma ülemate abiga, milline on tema teenistuse jätk – saab temast spetsialist ja staabiohvitser või juht ja ülem? Teenistus tähendabki järjest uusi valikuid järgmiste ametikohtade ja õpingute vahel. Tartus on ühes majas võimalik läbida kõik neli ohvitseri sõjalise väljaõppe taset: diplomi- ja magistriõpe Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes (KVÜÕA) ja vanemstaabiohvitseri ning kõrgema ohvitseri taseme õpe sama maja kõrvaltiivas ehk Balti Kaitsekolledžis.

Esimeselt tasemelt teisele ehk magistriõppesse peaks jõudma umbes pooled põhikursuse lõpetanutest, teised jätkavad sõjaväelise tasemeõppega või siirduvad magistriõppesse tsiviilerialal. Kolmandale tasemele peaksid jõudma umbes pooled teise taseme lõpetanutest, neljandale aga vaid üksikud.

Oleme Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes sõnastanud väärtused, mida peaks oma tegevuses kandma iga meie teenistuja, alates autojuhist, lõpetades professoriga. Väärtustame haridust, loovust ja tõhusust. Haritus tähendab indiviidi avarat mõttemaailma ja head isiksuse arengut, valmisolekut pidevaks enesetäiendamiseks. Haritus väljendub võimes olemasolevaid teadmisi analüüsida, seostada ja rakendada, samuti sisaldab see väljapeetud käitumismalle ja kombeid. Loovus tähendab paindlikku mõtteviisi ja algatusvõimet, eesmärkide saavutamist, mõeldes kastist välja.

Sõjaväeline juht vajab loovust, et üllatada oma vastast ja vältida oma tegevuse etteaimatavust. Tõhusus tähendab parimate tulemuste saavutamist mõistlike ressurssidega. Tulla toime võimalikult väikeste ressurssidega ei ole eesmärk omaette, vajadusel tuleb neid ka juurde küsida ning suunata kuhu vaja.

Erinevalt tsiviilsektoris töötavast inimesest leiab kaitseväe teenistuja end iga kolme kuni viie aasta tagant uuelt ametipostilt geograafilises mõttes, kas Eestis või väljaspool. Sinna vahele põimuvad osalemised välismissioonidel kestusega kuus kuud.

Koos ajateenistusega kulub ohvitseriks saamiseks neli aastat. Selleks ajaks on ohvitser võimeline juhtima kuni neljakümmet inimest. Kahesaja võitleja juhtimiseks kulub kaheksa aastat, tuhande võitleja juhtimiseks vähemalt kuusteist aastat. Suurima üksuse ehk brigaadi ülemaks pole võimalik saada vähem kui 21 aastaga. Kaitseväe juhatajaks pürgimisel tuleb karjääri teha 30 aastat.

Mida kõrgemal kaitseväelane oma ametiredelil asub, seda keerulisemaid otsuseid tuleb tal vastu võtta. Need otsused puudutavad väga paljusid inimesi ja eri valdkondi, näiteks seadusandlust, sotsioloogiat, majandust, halduskorraldust. Edu saavutamiseks ei pea inimestel olema mitte ainult teadmised, oskused ja hoiakud, vaid ka sotsiaalne küpsus. See ei tule kiirkorras.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply