Ohvitserid – miks ja mida nad õpivad?

Riigikaitse käis Tartus ja päris Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) põhikursuse (bakalaureuse) ja keskastmekursuse (magistri) õppuritelt nende õpingute, motiivide ja tuleviku kohta.

“Soovin jätkata pataljoni staabis”

Margus Sander (30)

Kapten, keskastmekursuse 1. aasta kuulaja, läbis ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis aspirandi ja rühmaülemana

Ajateenistuses läbisin kõikvõimalikud kursused, mis läbida sai, sealhulgas nooremallohvitseri kursuse ning reservrühmaülemate kursuse. Siia kooli pürgijaid oli samast pataljonist päris palju: osa said sisse, teised mitte.

Põhikursusel ja keskastmekursusel on tasemevahe. Üks puudutab rühma ja kompaniid, teine pataljoni ja brigaadi. Viimaste juhtimisel tuleb arvestada tunduvalt rohkemate muutujatega. Peab olema ettenägelikum, sest vastutus on suurem – otsused mõjutavad suuremat hulka üksusi ja inimesi. Rühmaülem tegeleb inimestega, temast kõrgemal tasemel tegeletakse rohkem juba protsesside juhtimisega.

Õpingud on siin intensiivsed: päev on loengute või harjutustega sisustatud kaheksast viieni, selle järel toimub alles põhiline õppimine. Kõige tüütum on tehniline töö, kus peab hommikust õhtuni arvuti taga klõbistama. See paneb vastupidavuse proovile! Esseesid kirjutada saab piisavalt. Keeruline on geoinfosüsteemide loeng, mis nõuab stabiilset ja kiiret klikkimist arvuti taga hommikust õhtuni.

Kooli lõppedes soovin jätkata pataljoni staabis staabiohvitserina või kompaniiülemana.

Võib-olla pole sõjaline haridus Eestis väga popp seetõttu, et see nõuab distsipliini, korda ja järjepidevat panustamist. Selleks vajalikke isikuomadusi aga paljudel pole. Tahetakse kergemini edasi jõuda.

“Unistan saada mereväe ülemaks”

Jaanus Pulk-Piatkowski (22)

Nooremseersant, mereväe põhikursuse 1. aasta kadett, läbis ajateenistuse Viru jalaväepataljonis sidemehena

Tulin sõjakooli otse ajateenistusest. Siia tuleku ideed olin varemgi kaalunud, kuid see jäi informatsiooni nappuse taha. Ajateenistuses nägin asjal uut perspektiivi. Nägin, kuidas ohvitserid töötavad, ja see mulle meeldis.

Alguses läksin maaväkke, sest mereväge ei reklaamitud. Aga mereväelased rääkisid mulle, mis on selle eripärad ja võimalused – tundus olevat palju huvitavaid väljakutseid. Siin ei ole mingit ehku peale minekut – et diplom käes, aga ei tea, kuhu tööle saad.

Põnev õppeaine on julgeolekupoliitika ja kaitsestrateegia. See annab üldise pildi maailma julgeoleku toimimisest. Varem ma ei saanud NATO kohta käivatest uudistest õieti aru, nüüd on kontekst selge.

Enim ootan aga õppeaineid, mis on veel ees. Mereväe erialadel algab tõsisem õpe alles järgmisel aastal Tallinnas. Tulemas on navigatsiooniõpe ja muud tehnilised ained, mis pakuvad mulle suurt huvi.

Siin hinnatakse väga õppurite tagasisidet, selle tõttu läheb kool aina paremaks.

Kui kool läbi saab, siis olen kolm aastat aktiivses teenistuses mõnel laeval, olenemata sellest, kas lõpetan taktika- või mehaanikaohvitserina. Seilame Läänemerel, teeme liitlastega koostööd või oleme rohkem kalda lähistel, treenides ja õpetades välja meeskonda.

Unistan saada mereväe ülemaks, olla laevastiku juht.

“Tahaksin saada kaitseväe juhatajaks”

Martin Kokk (25)

Nooremseersant, maaväe põhikursuse 1. aasta kadett, läbis ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis kuulipilduri abina.

Ajateenistus jättis mulle väga positiivse mulje – tundsin, et sooviks riigile edaspidigi kasulik olla.

Kodumaa on hingelähedane ning kui juba kaitseväes tööl oled, siis on tulevik, kindel sissetulek ja mitmesugused hüved – näiteks võimalus soodsamalt sportida – kindlustatud.

Pärast seda suundusin Rahuoperatsioonide keskusse, sest plaanisin minna teenima Iraaki. Väljaõppe tegime läbi, kuid kahjuks või õnneks meie missioon välja ei läinud. Seejärel ühinesin Scoutspataljoniga, mille järel oli ainuke loogiline valik tulla siia õppima.

Siin koolis õppijad saavad kõik selle eest ka tasu, meil jookseb ka pensionistaaž ning kõigil on ühikatuba.

Õpime tulejuhtimist, sidet, orienteerumist, sõjaajalugu, samuti näiteks psühholoogiat Eesti kaitseväes – seda, kuidas alluvatest või kaastöölistest võimalikult positiivsete emotsioonidega maksimumi kätte saada, samas ka ise maksimumi andes. Kõige rohkem meeldivad mulle praktilised ained, kus saab metsas möllata.

Kõigepealt räägitakse asi teoorias läbi, kuidas ta peaks “põllul” toimuma, seejärel lähme metsa ja teeme harjutuse praktikas. Alates jaorünnakust, lõpetades rühmarünnakuga või kaitsega.

Kooli lõppedes saab minust arvatavasti rühmaülem. Aga kunagi tahaks saada kõige kõrgemaks ülemuseks – kaitseväe juhatajaks! Ambitsioon peab olema suur.

“Saan kindla töö­koha valitud erialal”

Karl Laur (22)

Nooremseersant, õhuväe põhikursuse 1. aasta kadett, läbis ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis parameedikuna

Olin juba enne ajateenistusse minekut otsustanud, et lähen sõjakooli. See tundus huvitav, mul on mõlemad vanemad kaitseväelased ning tunnen seda elu. Jätkan perekondlikku traditsiooni.

Kuperjanovis sain tegeleda logistikaga ja minu huvi oli ka siia tulla logistikat õppima. Aga siis avanes võimalus minna õhuväkke, mis tundus palju huvitavam ja rohkem valikuvariante pakkuv.

Siiani pole ma oma valikut kahetsenud. Suur pluss on, et siit saab kindlalt töökohale valitud erialal ning koolikaaslased jäävad pikaks ajaks, mitte nagu ülikoolis, kus inimesed vahetuvad nagu sokid. Ka õppejõud on tasemel, peavad õpilastega kahepoolseid vestlusi, mitte monolooge. Siin ei ole 60aastaseid lektoreid, kes on oma vihikust 30 aastat ühte ja sama konspekti maha lugenud.

Loodan, et tulevik viib mind Ämari lennubaasi lennuväeohvitseriks. Mida see töö endast täpselt kujutab, seda ma veel öelda ei oska, kuid järgmistel aastatel on ees huvitavad erialakursused ning praktika Ämaril. Tekib võimalus valida erialade vahel: kes valib side, kes töötab radaritega, kes saab sihitajaks.

Lennundus ja lendamine on mind huvitanud maast madalast. Eelmisel aastal lendasin koos ühe piloodiga AN2ga. Sel suvel tulevad ameeriklased oma suurte ja vägevate lennukitega Ämarisse õppustele, meile on broneeritud terve ühe operatsiooni kohad. Saame ka lennata.

Õpingud on intensiivsed, mõnele ainele kulub isegi öötunde.

“Kamraadid jäävad tuttavateks terveks eluks”

Anatoli Kravtšuk (25)

maaväe nooremohvitseride kursus. Nooremseersant, aastasel nooremohvitseride kursusel, läbis ajateenistuse 1. Jalaväebrigaadi Tagalapataljonis

Jäin üleajateenijana kaadrikaitseväelaseks ja läksin sisekaitseakadeemiasse tollindust õppima. Õpingute lõppedes tegin aasta aega kaitseväes tollitööd. Sõjakool oli minu jaoks õige koht, kus end edasi arendada ja karjääri jätkata. Selle lõppedes avanevad mulle uued ametikohad.

Siiani oleme õppinud kõike seda, mida on teenistuses tarvis teada kompanii, patarei ja rühma kohta.

Kui sisekaitseakadeemias olin ma kaugõppes ja käisin rohkem tööl, õpetades ajateenijaid, siis siin tegelen puhtalt ainult õppimisega. Lõpetades saab minust nooremleitnant ja rühmaülem.

Olen kaalunud ka tsiviiltööd, aga mulle meeldib kaitseväes. Saab kaitsta oma riiki ja kamraadid on koolis toredad – neist võivad saada tuttavad terveks eluks, kellega võib-olla kunagi koos baaris õlut juua.

“Kaheksast kuueni arvuti taga istuda pole minu rida”

Valdo Hälvin (24)

Nooremseersant, maaväe põhikursuse 2. aasta kadett, läbis ajateenistuse Kuperjanovi pataljonis luurejao ülemana

Soov teha kaitseväes karjääri ja astuda sõjakooli tekkis mul ajateenistuses. Aga pidasin vajalikuks enne rohkem kogemusi omandada. Siirdusin Rahu­operatsioonide keskusse, et minna Iraaki.

Aga sinna ma ei jõudnud, sest Eesti lõpetas enne välismissiooni ära.

Läksin Scoutspataljoni, sealt Afganistani. Käisin kokku kaks rotatsiooni. Need olid väärt kogemused! Kuna teenisin jalaväerühmas, puutusin kokku kõikide nende ohtudega, millest meedia vahendusel oleme kuulnud.

Enne ajateenistust jõudsin õppida Tallinna ülikoolis aasta informaatikat. Alguses ma ei kippunudki aega teenima, kuid lõpuks harjusin mõttega, et pean minema. Peagi jõudsin aga veendumusele, et ma ei taha enam hoopis arvuti taha tagasi! Väiksena arvasin, et olen kõva IT-poiss, aga ju ma siis ei olnud teist sorti elu näinud. Hommikul kaheksast õhtul kuueni arvuti taga istuda ei ole minu rida.

Praegu olen metsas teise aasta instruktorikursusel, kus õpime seda, mida hakkame kohe pärast kooli praktikas tegema – ajateenijate õpetamist. Alates relvatundidest, lõpetades lahinguõppetundidega.

Sõduri maskeerimine ja talle relva käsitsemise õpetamine võib tunduda kerge, kuid tegelikult on seal palju nippe, mida esmapilgul ei taju. Nende omandamiseks ongi see kursus.

Ka lihtlabaste tule liikumise tundide korraldamiseks on vaja palju planeerida, harjutada ja kooskõlastada.

Kui esimesel aastal õppisime pigem rühmatasandit, kus alluvate hulk jääb alla 40, siis teisel aastal kompanii tasandit, kus alluvaid on üle 100. Mida rohkem alluvaid, seda rohkem on tarvis koordineerida ja planeerida. Suurem osa tundidest on klassiruumis, õpime teoreetilisi aineid psühholoogiast füüsikani. Sel nädalal oleme neli päeva metsas, samas eelmisel olime vaid ühe päeva.

Kui veel aasta olen koolis ära käinud ja lõputöö kaitsnud, saab minust loodetavasti rühmaülem loodavas soomusjalaväeüksuses. Tulevikus jätkan õpinguid keskastmekursusel.

Kõige olulisemaks ohvitseri isikuomaduseks pean ustavust. Sõjakool ei ole proovimise koht. Enne siia tulekut peab olema selge, kas see on töö, mida tahad teha. Hea pildi sellest elukutsest annab ajateenistus.KVÜÕA – Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Sõjandusega seotud tegevusvaldkondi ühendav riiklik rakenduskõrgkool, mis asub kaitseministeeriumi haldusalas ja allub kaitseväe juhatajale.

Kool taasloodi 1998. aastal, selle eelkäija oli 1923. aastal asutatud Sõjavägede Ühendatud Õppeasutused.

2003. aastal liitus kool tavalise 3+2 kõrgharidussüsteemiga. Õppida saab maaväe (jalaväe, pioneeri, õhutõrje, suurtükiväe, side või logistika eriala), mereväe (taktika- või tehnikaohvitseri eriala) või õhuväe (lennuväljaohvitseri või radari- ja sideohvitseri eriala) õppekava järgi. Esimesel ja teisel juhul on õppeaeg kolm aastat, õhuväes kolm ja pool.

Esimene magistriõppe ehk keskastmekursus alustas 2005. aastal. Magistriõppele eelneb mõneaastane teenistus.

2008 avas kool rakenduskõrghariduse õppekava õhuväeohvitseridele ning 2011 mereväeohvitseridele.

2010. aastal alustas esimene nooremohvitseride kursus, mis on üheaastane kursus varem kõrghariduse omandanutele. Kursuse lõpetanud suunatakse väeosadesse tegema sama tööd mida kolmeaastase kursuse lõpetanudki.

2010. aastal liideti kooliga Meegomäel asuv Kaitseväe Lahingukool, kus koolitatakse vanemallohvitsere ja reservohvitsere.

Õppeasutuste lõpetajatele on garanteeritud töökoht, õppimise ajal sissetulek alates 600 eurost kuus, ühiselamukoht jm.

Koolist on 15 aasta jooksul tulnud üle 400 ohvitseri, magistriõpingud on läbinud 70 ohvitseri ja nooremohvitseride kursuse 25 ohvitseri.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply