Eesti naised – sõjakangelased

Pekka Erelt
Eesti Ekspress.

Kes on need Maarjamaa naised, kes lahinguvapruse eest on kandnud kõrgeimat teenetemärki?

Lahingute vahel: 6. jalaväepolgu võitlejad koos halastajaõdedega vabadussõja ajal juunis 1919 Põhja-Lätis. (Foto: Eesti Filmiarhiiv)

Läbi aegade on olnud naisi, kes sõja puhkedes läksid vabatahtlikuna rindele ega võidelnud oma kodumaa eest väiksema vaprusega kui mehed. Oma riiki on Eesti naised saanud kaitsta vaid ühes sõjas – vabadussõjas 1918–1920. Tuntuim selles sõjas osalenud naine oli kahtlemata Alice Kuperjanov, vabadussõja legendaarse väejuhi Julius Kuperjanovi abikaasa, kes saatis meest tema lahinguteel. Ent Eesti riigi kõrgeima tunnustuse pälvisid kaks naist, kelle nimesid erinevalt Kuperjanovi omast mäletavad vaid vähesed.

Naine, kes võitles mehena vabaduse eest

Ühel 1919. aasta jaanuarikuu päeval pidas militsionäär Viljandis kinni poisikeseohtu soldati. Kuigi soldat nägi täiesti tavaline välja – vene sinel seljas, papaaha peas ja säärikud jalas –, tundus ta ametimehele kahtlane.

“Teie dokumendid,” küsis militsionäär. Soldat sattus segadusse ja tunnistas siis, et tal polegi dokumente. “Komandantuuri!” pahvatas militsionäär ja nii nad sammusidki koos Jakobsoni tänavale.

“Teie nimi?” küsis komandant paljakspügatud peaga noormehelt.

“Anna Vares.”

Ruumi sigines vaikus. Neiut vaadati kui ilmutist ja siis pahvatasid kõik naerma. Niisugust nalja ei juhtunud iga päev, et 18aastane tütarlaps palub ennast sõdurina rindele saata. Aga tagasi koju teda ka ei saadetud, soovitati pöörduda 2. diviisi staapi. Seal läks Anna kapten Rotschildi jutule, kes pani neiu kirja. Anna ainuke soov oli, et tema sookuuluvus jääks saladuseks. Rotschild soovitas tal siis võtta endale nimeks Peeter Ronk.

Anna Varesest sai seejärel 1. Ratsapolgu sidekomando sõdur. Muidugi oli juba mõne päeva pärast teada, et Peeter polegi Peeter. Aga ega relvavendade suhtumine sellest ei muutunud. Anna ülesandeks oli sidepidamine allüksustega, kuhu tuli enamasti hobusel ratsutada. Tema hobuse nimeks oli Tütar.

“See oli märtsi lõpul või aprilli algul 1919, kui taganesime Volkovo mõisast Pulli-Hinno külla. Punased tungisid ägedalt peale. Sel ajal pidin igal ööl 5–6 km eemalasuva 1. eskadroniga sidet pidama. Sageli tuli seda vahet läbi metsa ja soode ratsutada öö jooksul mitu korda. Ööd olid vaiksed, tuli teotseda äärmise ettevaatusega; metsas liikusid punaste luuresalgad. Päeval selle eest tuli mõnikord kihutada, kuulirahe kannul,” meenutas Anna aastaid hiljem.

Vahvuse eest sai Anna Eesti riigilt Vabaduse Risti II liigi 3. järgu, 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjelduses, mida säilitatakse Riigiarhiivis, esineb Anna ikka Peetri nime all, nii nagu ta Ratsapolgus arvel oli.

“20. märtsil 1919. a. Muna mäe juures, kui vaenlase poolt oli side katkestud, võttis Peeter RONK side pidamise oma peale. Kui maruhoog tormas tema vaenlasest läbi, käsku eskadronile ära viies. Tagasi tulles käsuga sattus tema kahe punase ratsanikuga kokku, kes tema kallale tormasivad. Ronk pani püssi palge ja laskis nende peale, selle järele põgenesid ratsanikud ära. RONK’al läks korda 2 eskadroni vahel sidet pidada.”

Ajaloolase Jaak Pihlaku andmeil (“Naised Vabadussõjas aastail 1918–1920”) annetas Nõukogude võim Annale viie lapse sünnitamise ja kasvatamise eest 1946. aastal emamedali, kolm aastat hiljem aga küüditati ta koos kolme lapsega Siberisse. Tagasi tulles elas Anna Vares (Kukk) Eestis kuni kõrge vanuseni ning suri 1987. aastal, vaid mõni aasta enne Eesti vabanemist, millesse ta kaljukindlalt uskus.

Luuraja ja sanitarina sõjatandril

Teine vabadussõja naissangar oli Helme kihelkonnast pärit Salme Bergmann. Temagi läks vabatahtlikuna rindele. Salme sai tuntuks kui hulljulge luuraja, kes käis läbi rinde punavägede kohta andmeid kogumas. “Tema tavaliseks “spioonivormiks” olnud vanaeide kuju, kes näruses rõivastuses ja kössivajununa kõmpis ringi mööda külateid. Suured isa vildid jalas, vana, jahutolmuga määritud palit seljas ja villane rätik ümber pea, sarnaselt luuras 22-aastane neiu enamlaste vahel ringi ja hankis teateid, millised kindlustasid meie väeosadele mõnegi tõhusa võidu,” kirjeldas ajakiri Vabadussõja Lood (1936). Mitmel korral tuli Salmel ohtlikke olukordi üle elada, surmaga silmitsi seista, kuid alati oli tal õnne. Ka punaste seas oli Salme tuntud ja vihatud, nii et kord luges neiu Tõrvas tänavapostilt plakatilt omaenese surmaotsust. Sealsamas lubasid punased tema tabajale suurt rahalist preemiat.

Salme Bergmann täitis ka vastuluure ülesandeid rinde tagalas, ent sellega tema tegevus rindel veel ei piirdunud. 3. jalaväerügemendi ridades olles täitis ta ka sanitari kohuseid, evakueerides haavatuid lahinguväljalt. Just sanitarina ülesnäidatud vahvuse eest teenis Salme Eesti riigi kõrgeima tunnustuse, Vabaduse Risti II liigi 3. järgu ning sai samuti 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjeldus on tallel Riigiarhiivis.

“30. juunil 1919 tuli tema vabatahtliselt rooduga lahingusse kaasa ja kui rood Auatkalni talu peale tormi jooksis ja vaenlase maru suurtüki ja kuulipilduja tule alla sattus, kandis tema ühe surmavalt haavata saanud sõduri tule alt välja; et ta seal juures ise põlvist haavata sai, ei läinud ta mitte ära, vaid töötas lahingu möllus külmavereliselt, haavatuid sidudes ja padrunisi järel kandes kuni lahingu lõpuni, sellega üles näidates eeskujulikust vahvust, kannatust, külmaverelisust lahingu möllus ja kui õige ja kohusetruu isamaa tütar, kes valmis igal ajal ohverdama tervist ja elu oma kalli kodu vaba Eesti eest.”

Ka Salme Bergmannil õnnestus nõukogude repressioonid üle elada. Pärast vangilaagrit ja asumist naasis ta 1956. aastal kodumaale. Ta suri 1979. aastal Aarike invaliididekodus.


Sai kaks korda haavata: Vabaduse Risti kavaler Salme Bergmann pärast sõda. Temale anti ka Vabadussõja mälestusmedal, millel on haavatulint. (repro)


Vapper naine: Vabaduse Risti kavaler Anna Vares pärast vabadussõda. (repro)


Mehena sõjas: Anna Vares võitles vabadussõjas Peeter Ronga nime all, nagu temast hiljem ka ajaleht Esmaspäev kirjutas. (repro)


Propaganda tehtud kangelane

Teises maailmasõjas sai Nõukogude Liidu kangelaseks tosinkond eestlast, nende seas ka üks naine – Leen Kullman. Tema nime kandsid tänavad, koolid ja pioneerimalevad, temast kirjutati ühtelugu. Kuigi see, mida kirjutati, kordus loost loosse.

Noor neiu oli Tartus esimesi pioneerijuhte ja organiseeris kommunistlike noorte tegevust Tallinnas. Sõja puhkedes võttis osa Tallinna kaitselahingutest. Astus Punaarmeesse ja siis parašütistide kooli. “Kui me kunagi seisame küsimuse ees: “Kas elu või surm?”, siis teame, et meie ees seisab tulevik, mille eest on mõtet võidelda ja mis innustab elama. Ent kui tarvis, peab andma ka elu,” kirjutas Leen oma õele.

Leenist sai Punalipulise Balti Laevastiku luuraja, kes visati Eesti kohal langevarjuga alla. “Tal oli kaasas raadiojaam, millega andis luurestaabile teateid fašistide tegevusest, nende väeosade suurusest,” kirjutas Leenist ajakiri Pioneer aastal 1965. Sealsamas on ka Leeni kangelasteo kirjeldus. “Ent siis said fašistid teada Leeni luuretegevusest. Ta vahistati. Fašistide püüded Leeni rääkima panna jäid tagajärjetuks. Vapper luuraja ei reetnud oma kaasvõitlejaid, ei reetnud Nõukogude kodumaad. Ta hukkus 2. aprillil 1943. aastal.”

Suure tõenäosusega on Leeni elulugu, eriti tema kangelasteo kirjeldus, täis pooltõdesid nagu teistegi punakangelaste omad. Lahknevusi on mitmeid. Uuemate vene andmete järgi sai noorempolitruk Leenist luuraja aprillis 1942 ja ta saadeti Eestisse sama aasta 14. septembril. Ta saatis andmeid vaenlase garnisonide relvastuse ja suuruse, aga ka laevade ja sadamate kohta.

Ta vahistati Võrumaal Luutsnikul omakaitse poolt 2. jaanuaril 1943. Teda piinati ja ta tapeti 6. märtsil 1943 lasuga selga, pärast seda, kui Leen oli ühele omakaitselasele näkku sülitanud ja teda lurjuseks nimetanud. Nõukogude Liidu kangelase aunimetus anti talle 8. mail 1963.

Niisiis on naisel juba kaks eri surmaaega. Ent kas Leen üldse hukatigi?

Aastal 2000 kirjutas Postimees, et Leen suri hoopis Saksamaal aastal 1978. Riigiarhiivi andmeil istus valvur Kuno Püga, kes olevat Leeni maha lasknud, sel ajal hoopis Tartu vangla üksikkongis. Ka välistas mahalaskmise Omakaitse Võrumaa maleva ülem kapten Ernst Lübek, öeldes: “Kinnivõetu, koos jaamaga, oli väga vastutulelik noor neiu, kes mahalaskmise asemel valis elu.” Leen oli kohe vabatahtlikult välja andnud raadiokoodi ja Balti laevastiku luureosakonna sideseansside ajad, mispeale Saksa vastuluure alustas venelastega raadiomängu. “Kuna ta oli oma seletustega aus ja vastutulelik, siis jäi ta ellu ja sakslased rakendasid ta tööle oma huvides, vist Pihkvas.”

Nii asub vastus Leen Kullmani saatuse kohta ikkagi kusagil Venemaa arhiivides. Ja kui ta tõepoolest Saksamaal suri, peab seal olema ka tema haud. Sõjakangelaste nimistust tuleks Leen Kullman siiski kustutada.


Libakangelane: Leen Kullman sai Nõukogude Liidu kangelaseks olematu kangelassurma eest. (Foto: Eesti Filmiarhiiv)

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply