Kuidas said naised kaitseväes daamilikud rõivad?

Toomas Boltowsky
Logistikakeskuse vanemstaabiohvitser, kolonelleitnant.

Kui 1992. aastal asuti Eesti kaitseväele sõjaväevormi looma, mõeldi loomulikult üksnes meeste vajadustele. Suur osa esialgsest tööst kulges “õige Eesti vormi” otsingute tähe all, ent kriisilähedases olukorras, kus iga hangitud riideese läks kellelegi selga.

Ihaldusväärseks eeskujuks peeti ennesõjaaegse kaitseväe kunagist uhket stiili. Paraku oli seda 20. sajandi lõpukümnendisse võimatu importida – maailma militaarmood oli vahepeal pool sajandit edasi arenenud. Kaotanud suurema osa tarbetust hiilgusest ning muutunud praktilisemaks ja sportlikumaks.

Esimesena tehti valmis suvine ja selle järel talvine välivorm, mis vaese aja tõttu olid võimalikult lihtsad ja odavad. Eeskuju võeti meie idanaabri sõdurivarustuselt, sest lääneriikide moodsad materjalid olid meile kättesaamatud. Kui esimene tulekahju oli kustutatud, hakati mõtlema ka lipsuga kantavale vormiülikonnale, et elukutselised kaitseväelased oma igapäevatöös esinduslikud välja näeks. Auastmetunnused paigutati tumerohelisel kuuel tulipunastele kraelõkmetele, peakatteks valiti kõrvaklappidega pilotkakujuline nokats – ainus, mida oli võimalik enam-vähem kvaliteetselt toota. Esimene kaitseväe vormiülikond ristiti irvhammaste poolt „metsavahivormiks“ ja naiste versiooni sellest ei tehtudki.

1993. aastal määrati esimeseks kaitseväe juhatajaks Aleksander Einseln, kellele senine välivorm absoluutselt ei meeldinud, kuna sellest ei nähtunud taastatud Eesti Vabariigi järjepidevust. Sedamaid algas peastaabis uus loova arendustöö tsükkel eesmärgiga taastada kaitseväe 1936. aasta vormiülikond nii lõike, värvuse kui ka eraldusmärkide osas.

Selsamal murrangulisel ajal tekkisid mehisesse kaitseväelaste perre naissoost kolleegid – tugiteenistuste töötajad (raamatupidajad, sekretärid, laohoidjad, arstid ja sanitarid), kes otsustati ühtsuse ja alluvussuhte selguse huvides vormi riietada. Seejärel ilmusid ka esimesed naisohvitserid ja -allohvitserid. Tekkis küsimus, missugune peaks olema nende vormiriietus. Ennesõjaaegses kaitseväes naisi polnud, sestap puudus ka ajalooline eeskuju (ainuke sõjaväelise hõnguga vorm, mida naised kandsid, oli kaitseliidu naiskodukaitsjate hallikas kittelkleit valge põlle ja pearätiga). Nõukogude relvajõud ja ka miilits olid naisi küll laiemalt rakendanud ning mehises vormis naisseltsimehed ei olnud nõukogude inimestele võõrad, ent need ajad olid vastumeelsed. Kõige õigem tundus pöörata pilk NATO riikide relvajõududele, kus naised juba pikemat aega täieõiguslike sõduritena teenisid. Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa ja USA vägedes kandsid naised ka üsnagi pilkupüüdvaid, naiselikkust rõhutavaid vormiülikondi. Kuid oli ka teisi eeskujusid, mida üks demokraatlik ja võrdõiguslikkust hindav riik võinuks arvestada – näiteks Rootsi kuninglikus armees kandsid (ja kannavad) mehed ja naised põhimõtteliselt ühesugust mehelikku vormi.

Välivorm pidi niikuinii olema nii mees- kui naiskaitseväelastel ühesugune, sest selle funktsioonid on universaalsed (taskutesse peab mahtuma määratud hulk varustust). Lahinguväljal pole ka vaja eriti vahet teha eri soost võitlejate vahel. Vist ainult Nõukogude punaarmees on naised välivormiga ka seelikut kandnud, ent see pole kuigi otstarbekas. Hoopis teisiti on aga igapäevase staabitööga, rääkimata pidupäevadest, kus naisterahvad soovivad siiski valdavalt naiselikud välja näha.

1996. aastal oli terve kaitseväe vormimajandus enam-vähem paika loksunud. Vormide põhjalik arendustöö, milles lõid kaasa kõik väeliigid, leidis väljundi samal aastal toimunud riigikaitsemessil “Kaitstud kodu”, kus korraldati koostöös piirivalveametiga tõeline moešõu. Sellel torkas silma, et õhu- ja merevägi ei järginud maaväe rõivastusstiili, vaid otsisid tavavormi osas uusi ja paremaid lahendusi.

1996. aastal kinnitatud maaväe tavavorm, samuti paar aastat hiljem kinnitatud mere- ja õhuväe vormid on üldjoontes käibel tänaseni. Komplekt koosneb vormikuuest ja viigipükstest, nokkmütsist, suvemütsist (pilotka), talvemütsist, pikkade ja lühikeste varrukatega vormisärkidest, valgest pidulikust triiksärgist, rohelist ja musta värvi lipsudest, villasest mantlist (sinelist), kootud pulloverist ja kapuutsiga talvejopest.

Naiste puhul on komplekt täpselt samasugune, ainult veidi erineva tegumoega. Näiteks maaväe naiste kuub tehti esialgu kaherealine ja sisselõigatud küljetaskutega erinevalt meeste suurtest lõõtstaskutest, mis oleksid võinud mõne rinnakama või puusakama daami figuuri iseärasusi pahatahtlikult rõhutada. Mööndusena naiselikule riietumiskultuurile lisandus loomulikult ka seelik. Pika lipsu asemel kannavad naiskaitseväelased lühikest ristlipsu. Laia põhjaga nokkmütsi ei peetud kuigi daamilikuks peakatteks. Selle asemel oleks moeloojad hea meelega näinud kübarat, mida kantakse enamikus NATO relvajõududes. Laiaääreline viltkübar tuligi ametlikult kasutusele 1998. aastal.

Naiste kaherealine mantel oli lõike poolest meeste omaga võrdlemisi sarnane, ent selle õlgadele riputati romantikahõnguline lühike peleriin. Naiste talvemütsil puudub lakknahast nokk.

Õhuvägi eelistas teistsuguse lõikega naistekuube – üherealist, sisselõigatud küljetaskutega, rinnal üksnes dekoratiivsed taskuklapid. Üherealine oli ka naisõhuväelaste mantel, mille nööbid olid peidetud nööbiliistu alla. Peakatteks valiti võrdlemisi iseäraliku lõikega kangast kübar, millel läbitepitud ääris oli üles käänatud. See kadus siiski peagi tarvituselt. Mereväe naiste vormikuub ja talvemantel said meeste omaga sarnased, kuuel oli vaid üks nööbipaar vähem. Peakatteks valiti riidest õmmeldud kübar, mille pealagi on suviselt valge. Hiljem on väeliikide vormilõikeid naiste osas mitut puhku ühtlustatud.

1998. aastal lisandus kaadrikaitseväelaste garderoobi musta värvi pidulik frakilõikeline õhtuvorm. Kujundades meeste vormi, mis valmis esimesena, lähtuti võrdlemisi üksikasjalikult 1936. aasta kaitseväe vormi kirjeldusest. Kuub sai lühike siidrevääridega spenser, mille all kanti frakisärki siidist ristlipsuga, vesti, lampassidega frakipükse ning jalavarjudena eelistati klassikalisi lakk-kingi. Õhtukomplekti naiste jaoks kohandades asendati püksid pika maani seelikuga, vest aga volditud õhtuvööga. See õhtuvorm on ühtne kõikide väeliikide kaadrikaitseväelastele.

Ja ometi pole kaitsevägi üllatuslikult 20 aasta jooksul avaldanud ühtegi ametlikku vormiriietuse kirjeldust koos illustratsioonide ja kandmisjuhenditega, nagu seda tehti enne teist maailmasõda. Kaitseväelastele, kes Riigi Teatajat ei loe, oleks säärasest materjalist igapäevases teenistuses palju abi. Tänapäeval on raske isegi vormikandjatel sotti saada, milline embleem on ametlikult käibel, milline kuulub nii-öelda isehakanute kilda.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply