Naine võib juhtida nii ettevõtet kui ka pataljoni

Urmas Reinsalu
kaitseminister.

Eesti seadustas 1. aprillil 2013. aastal naiste ajateenistuse meestega võrdsel tasemel.
Norra astus aga juba järgmise sammu.

(Foto: Tanel Meos)

Vabadussõja kangelane Peeter Ronk teenis 1. ratsapolgu sidekomandos, võttis osa lahingutest Võrumaal ja Põhja-Lätis. Munamäe all üles näidatud isikliku vapruse eest autasustati teda II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Peeter Ronk oli tegelikult naine. Tema kodanikunimi oli Anna Marie Vares. Anna Marie Varesel ei olnud muud võimalust, kui tollaseid tavasid ja reegleid eirates minna meheriietes ja valenime all Vabadussõtta. Ta tahtis, relv käes, oma riiki kaitsta.

Kuigi oleme naistest seoses sõjandusega harjunud mõtlema pigem ühenduses staabiteenistuse või toetavate tegevustega, nagu meditsiin, näiteks halastajaõena haavatud sõdurit sidumas, on Eesti naiste tahe oma riiki just relvaga kaitsta olnud olemas läbi aegade ja on ka tänapäeval.

Tänavu kehtima hakanud uue kaitseväeteenistuse seadusega anname võimaluse seda tahet praktikas paremini realiseerida. Seadusemuudatuses ei ole midagi revolutsioonilist, see on ühiskonna loomuliku arengu tulemus. Seni käsitles kaitseväeteenistuse seadus ajateenijatena mehi ja naised said kaitseväes teenida vaid kokkuleppel väeosa ülemaga. Nüüd saavad ajateenistusse asuda ka 18–27aastased Eesti kodanikest naised, kes vastavad tervisenõuetele ja omavad vähemalt kuueklassilist haridust. Neile kehtivad ajateenistuses meestega võrdsed võimalused ja kohustused. Tuleb arvestada, et ajateenistusega kaasneb kaitseväekohustuse võtmine ja seega tuleb reservis oleku ajal osaleda õppekogunemistel.

Uue seaduse alusel on praegu teenistusse asunud viis noort naist, kaks korda rohkem naisi liitub kaitseväega sügisel. Aastas läbib teenistuse umbkaudu 3200 noort Eesti kodanikku.

Kuigi naiste ajateenistus on riigikaitse üldistes huvides, ei ole selle otsene eesmärk saada juurde rohkem sõdureid. Meie riik loob võrdsed võimalused kõigi kodanike jaoks.

Võib arvata, et vabatahtlikult teenistusse asudes on motivatsioon sellega kaasnevaid ülesandeid täita suurem ning vabatahtlik on aktiivne riigikaitses osaleja ka pärast ajateenistust. Riik saab hea ja motiveeritud reservväelase või elukutselise tegevväelase. Ja mida saab ajateenistuse läbinud noor naine ellu kaasa? Senised uuringud on näidanud, et ajateenistuse läbinud on lisaks saadud praktilistele oskustele enesekindlamad, saanud väga hea meeskonnatöö- ja juhtimiskoolituse, distsipliinitunnetuse. Nad oskavad paremini kasutada aega ja taluda stressi. Need oskused ja omadused tulevad kasuks nii eraelus kui ka tööjõuturul.

Soomes on naiste vabatahtlikuks ajateenistuseks olnud võimalus alates 1995. aastast. Seda võimalust kasutab aastas 300 soomlanna ringis. NATO liikmesriik Norra astus aga tänavu suvel veel sammu edasi ja seadustas mõlemale soole ajateenistuseks täiesti võrdsed kohustused ja võimalused. Minu Norra kolleeg, kaitseminister Anne-Grete Stroem-Erichsen kommenteeris asjakohast seadusmuudatust, et kui täna küsitakse sõjaväeteenistusse astuvatelt naistelt, miks nad seda teevad, siis tulevikus peaks pigem olema loomulikuks küsimuseks, et miks nad ei soovi läbida sõjaväeteenistust.

Nii nagu muudes eluvaldkondades, ei ole ka kaitseväes meeste või naiste ülesandeid – on kaitseväelase ülesanded. Täna teenib Eesti kaitseväes juba naisohvitsere, kes on läbinud sõjaväelise väljaõppe vanemohvitseri tasemel ja on võimelised juhtima pataljoni. Naiskaitseväelased on osalenud rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides ja mitte ainult toetusallüksustes, vaid ka lahinguväljal. Naine sõjaväelise juhina strateegilisel tasemel ei tohiks olla haruldasem kui ettevõtte või riigiasutuse juhina. Eestlanna Tiiu Kera jõudis Ameerika Ühendriikide õhuväes teenides kindralmajori auastmeni. Millal on meil Eesti kaitseväes naissoost kindral ja kaitseväe juhataja?

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply