Naised aega teenima? Vabalt – see on lihtne nagu lasteaia hommikuring!

Mari Mets
Eesti Ekspress.

Elu tagalakompanii “naiste klubis” ehk kuidas Riigikaitse Kuperjanovi pataljonis koos Eesti esimeste ametlike naissõduritega nädal aega aega teenis.

(Foto: Jassu Hertsmann)

Kuperjanovi pataljoni jalgpalliväljakusuurusena näivalt riviplatsilt avanev vaatepilt on militaarkaugele naisterahvale õõvastav. Ühtlastes rivides marsivad roheliselaigulisse riietatud sõdurid; kuklad pöetud, pilk surmtõsine. Nii kaugele, kui silm ulatub, paistavad ainult rivid ja sõdurid. Nende trampimine asfaldil kostab hirmsa mürinana. Lauldakse morbiidseid sõdurilaule. Kõik meenutab Põhja-Koread kujutavat filmi, mis näib tänapäeva eurooplasele ühtaegu hirmus, koomiline ja elukauge.

Esmaspäeva hommikul kell kaheksa valmistuvad niiviisi Võru külje all männimetsa taga Kuperjanovi pataljoni ligi 300 ajateenijat nädala uhkeimaks sündmuseks. Kõigepealt pataljoniülema, kolonelleitnant Hando Tõevere tervituse-manitsuste kuulamine ning siis silmapaistvamate sõdurite tunnustamine.

On juuli keskpaik ning hoolimata varajasest kellaajast küündib termomeetri näit juba 25 kraadini, päike lõõskab. Paksud sõdurisaapad hõõruvad, turjad umbsete frentšide all kuumavad. Noormeestel ja viiel naisel algab ajateenistuse kolmas nädal.

Rivisamm on veel kergelt tönts, selgitab minu militaarteejuht ja -kombestiku kiirkursuse tegija nooremleitnant Jaanika Ojakõiv. Selle aja peale võiks juba parem olla. Jälgides toimuvat plätudes ja õhukestes suveriietes, tundub mõte nädalast siin mundris higistamas rusuvana. Püüan mind uudistavatele sõduritele mitte otsa vaadata ja tabada rohelise nokkmütsi all kuklal pilguga mõnd patsi. Kusagil siin peaks leiduma viis naist, kellega koos marssima, laulma ja higistama hakkan. Esimesed kaks blondi krunni on tõeline äratundmisrõõm.

Olen maailma aeglaseim inimene

Kristyna, Sandra, Ave-Triin, Kaisa ja Cätlyn võtavad mind sõbralikult vastu, hoolimata mu lõpututest küsimustest sõdurielu lihtsate asjade kohta. Saan ülemise nari. Naiste magala meenutab lapsepõlvest tuttavat laagrituba. See pole selline nagu meeste magala, kus puudub kahekümnekesi koos elades mis tahes privaatsus. Elame kuuekesi koos, igaühel oma kapp ja tool, viimane kustutab õhtul tule. Lemmikbändide postreid ega koduloomade pilte keegi seinale ei kleebi, juturaamat on kapis, mitte padja all. Küpsised selleks ette nähtud riiulil.

Tüdrukud tulevad kehalisest kasvatusest, sahmivad viis minutit oma tabalukkudega suletud metallkappide kallal ja juba nad jooksevad, rakmed seljas ja relvad käes, järgmisse tundi. Samal ajal kohmitsen mina alles oma nööpide kallal – põlvetaskud, rinnataskud, püksitaskud, frentšinööbid. Magalast väljudes ei tohi olla avatud ükski nööp. Siseruumides peab müts olema põlvetaskus, kuid selle sinna mahutamine tundub alguses lausa võimatuna. Kahtlustan, et minu minimundril on poole väiksemad taskud kui teistel.

Rivis on minu koht kolmandas reas ja see tuleb meelde jätta. Teistest ajateenijatest pea jagu lühemana ja kuus numbrit väiksema jalaga kipun rivis marssides tempost maha jääma. Õnneks tagumised lükkavad siis mulle delikaatselt hoogu juurde, et mitte mulle otsa komistada. Teen võimalikult vähe, et võimalikult vähe ka eksida. Kohe esimesel päeval ei tasu oma rühma ühe saamatu uustulnuka pärast boonuskätekõverdustega õnnistada.

Kätekõverdusi tehakse enne igat sööki, norm on veerandsada. On iseenesest mõistetav, et põlved ei tohi olla maas isegi mitte naistel. Kätekõverdusi tehakse ka lihtsalt austusest oma relva vastu, kui südametunnistus või leitnant peaks ütlema, et sõdur pole oma automaadiga piisavalt hellalt käitunud. Kolmandaks päevaks on kõhulihased juba kummardadeski valusad ning peopesad marraskil. Aga mulle jääb vähemalt meelde, et kreemitatud kätega ei tasu kiviklibusele asfaldile kätekõverdusi tegema minna.

Kui pataljoni aia taga tundus mulle veel, et kõnnin, loen ja räägin kiiresti, siis sõjaväes võtab peagi maad tunne, et olen maailma aeglaseim inimene. Venin kõiges: alates saabaste jalga saamisest, nööpide kinnipanekust ja voodi tegemisest, lõpetades relvade käsitsemise, söömise, duši all käimise ja muidugi päevaplaanist aru saamisega.

Kahe väriseva käega relva kallale

Esimene relvatund on hirmus. Ajaloomuuseumides olen relvakambritest alati ringiga mööda kõndinud, õhupüssiga aias konservipurkide tulistamine on alati tundunud tobeda meelelahutusena. Nüüd on minu ümber 30 päris relva kahenädalase väljaõppega inimeste käes. Ja mõni kurdab, et oleks endale teenistusrelvaks tahtnud AK4 asemel Galili.

Naised on koos teiste sõduritega rivi keskel kõhuli maas, harjutades relva laadimist ning sihtimist. “Kaugus 500, vastane kell 11, tuld!” kõlab leitnandi käsk. Meeldivaks üllatuseks ei algagi tunnid sõjaväes enamasti karjumise, kamandamise ja alandamisega, vähemalt relvaõppes. Kahe nädalaga pole tagalakompaniisse määratud mehed-naised relvadega veel päris sinasõpradeks saanud ning rühmaülemast leitnanti ei näi see ülemäära häirivat. Kõik küsimused saavad ammendava vastuse, olgu kui lollid või lihtsad tahes.

Hirmsa kolina saatel algab vinnastamine. Hea, et ma olen vasakukäeline, sest just seda kätt on tarvis viimaseks jõuliseks liigutuseks selles protseduuris. Tüdrukutel käib see üpris vaevaliselt. Tirin esialgu lausa kahe käega, sest ühega ei jaksa. Kohe esimese vinnastamisega tõmban nimetissõrme veriseks. Aga katsu sa relva vinnastada viis korda minutis!

Kuigi esimesel päris tulistamisel õhupüssist teeb päeva parima tulemuse kõikide meeste ees just nimelt Sandra, on naiste käed kohmakalt suure AK4 jaoks ebamugavalt lühikesed. Salvest tuleb kinni hoida, aga see läheb kõmmutamise peale kole kuumaks. Samal ajal kipub lai kiiver silmile vajuma. Ometi ei nurise nende nüansside üle keegi, sest relvatund on kõikide tüdrukute arvates päeva põnevaim osa ning seda oodatakse pikisilmi.

Üpris üksluises tunniplaanis annab nädala jooksul relvatunni kõrval tooni ka sõjatopograafia. See kõlab põnevalt, kuid tegelikkuses meenutab seitsmenda klassi geograafiatundi, kus õpetaja jagab klassile mallid-kompassid-kaardid, et oma asukohta kaardilt otsima asuda. Liiatigi annab seda tundi sama leitnant kes relvatundigi. 45minutilised tunnid ja üks universaalne õpetaja kõigi ainete jaoks meenutab juba lausa algklasse.

Meditsiinitund on seevastu proua leitnandi pärusmaa. Igas tunnis vajab ta klassi ette vabatahtlikke, näiteks vigastatule lahase paigaldamise demonstreerimiseks. Kui muidu pole klassi ette vabatahtlikuks minek sõjaväes eriti popp, siis tema ei jää kunagi hüüdja hääleks kõrbes. Tema poole pöördutakse alatasa kui „härra leitnant“, sest kõikide ülejäänud tegevväelaste puhul on see kombinatsioon sõduritel juba pähe kulunud. Oi kui palju on siis piinlikkust!

Tüdrukud pole kunagi viimased

Ootan huviga seda osa kaitseväest, mis sõjaväest rahva seas müüte loob ning mida noormehed arstliku komisjoni ees trikitades vältida püüavad: lõputut jooksmist ebamugavates saabastes, roomamist mudasel takistusrajal, hüppamist üle ebamaiselt kõrgete tõkete – teisisõnu, pidevat füüsilist valu ja kannatust.

Minu päeva rekordiks kujuneb 135 kätekõverdust. Kõige kauem kestvaks hommikujooksuks kulub napp viis minutit(!), seejärel võimlemine maksimaalselt kümme minutit – ja ongi kogu päeva sport. Ootasin, et ajateenistuses käib pidev rassimine, jooksmine ja takistusradade läbimine. Tegelikult on võimlemine seal nagu lasteaia hommikuring!

Ühe tegevväelasest leitnandi poolt “naiste klubiks” nimetatud tüdrukute tuba käib “iseseisva õppe- ja sportliku tegevuse ajal” õhtuti vabatahtlikult jooksmas ning jõusaalis, sest sportlikumatel neidudel käiks füüsiline vorm kaitseväes muidu lihtsalt alla!

Kuuest hommikul algava päeva jooksul tekib uimasevõitu loengute tulemusel õhtuks suur tahtmine end rohkem liigutada ja teha midagi ise, mitte kõigi teistega koos ning ühtemoodi rivis. Spordiplatsile minek on ühtlasi vabastav võimalus vahetada südasuvises kuumuses saapad ja munder lühikeste pükste ja tossude vastu. Unustada seal männimetsa jooksurajal hetkeks, et oled sõjaväes, kust pole kusagile pääsu.

Ja ometi – nii veider kui see ka pole – ei lähe minu ootused nädalasest spordilaagrist kaugeltki täide. Ma ei näe mitte ühtegi kehalise tundi! Üks neist oli esmaspäeva hommikul, kui ma alles kostüümilaost väikseimat mundrit otsisin, teine reedel, kui juba lahkusin.

Naised on ühel meelel, et nad ei pea kunagi muretsema, et on spordiharjutustes kõige kehvemad. Alati on mõni mees neist aeglasem või väsib kiiremini. Hinnaalandust õrnemale soole ei tehta. Erandiks olid vaid esimesed lõuatõmbed, kui naistel lubati kolm tükki meestest vähem teha.

Samas tuli neiudel end mööda ronimispuu posti üles tõmmata, sest nad ei ulatunud postini maapinnalt hüpates. Noormeeste füüsiline vorm näib ajateenistuses enamasti küll paranevat, kuid väljaspool metsalaagreid kedagi liialt ei piitsutata. Suitsupausid on hoolikalt päevakavasse planeeritud ning hommikuti mõeldakse ka kohvijoojatele.

Õõvastavad öised külalised

Õhtune rivistus seisneb riviplatsi ühest otsast teise või ümber selle marssimises, eri kohtades seismises ning hümni laulmises (enamasti vähemalt kaks korda, sest leitnandid pole rahul). Seejärel vaatavad sõdurid üheskoos “Aktuaalset kaamerat”. Kui tüdrukutega telerituppa siseneme, läheb seal korraga hirmsaks müdinaks. “Tehke, et naistel oleks toolid,” kõlab otsekohene hüüatus. Kõik soldatid hakkavad korraga siblima, meie ees on hetkega umbes kümme vaba tooli. Valin suure piinlikkusega kõige tagumise nurga.

Kohustus vahtida kamraadidega igal õhtul ERRi uudistesaadet on sõduritele üsna vastumeelne. Samas on see ainus regulaarne võimalus end välismaailmas toimuvaga kursis hoida. Napp tund vaba aega iga päev kulub pere ja sõpradega suhtlemiseks. Uudiste jälgimiseks ei jätku naljalt aegagi. Näod venivad pikaks, kui teatan relvavendadele, et suvel on AK saade lühem kui sügisel. See tähendab, et sügise saabudes jääb ajateenijatele vähem aega hammaste ja pesu (mida pestakse käsitsi) pesemiseks.

Öörahu algab kell kümme. Pärast seda ei hiili koridoris mitte keegi. “Naiste klubis” langevad pead patjadele isegi kümme minutit varem, sest magamaminek on paratamatult iga sõduri päeva lemmikosa. Ent väljas on valge, linnud laulavad ja mina vähkren voodis. Enne keskööd jõuan vaevu suigatada, kui järsku tormab kõige magusamal unetunnil tuppa keegi sõge sõdur taskulambiga, suunates valgusvihu kõikidele magajatele otse näkku!

Kas see on kardetud ööhäire? Ei. Sõdur tormab minema ja naaseb öö jooksul veel kahel korral. Iga kord olen krapsti ärkvel, olles vahepeal näinud natsiteemalist õudusunenägu end varjavate juutide otsimisest taskulambiga. Hiljem selgub, et öine häirija kontrollis, ega keegi pole öösel juhtumisi põgenenud.

Ent äratus on ikka kell kuus. Ja riidesse panekuks antakse minut, mitte rohkem.

Miks siia vabast tahtest tulla?

Meeleolud meeste ja naiste leeris on kaitseväes kardinaalselt erinevad. Noormeestele on kolmandaks nädalaks lõplikult kohale jõudnud, et nad elavad veel peaaegu aasta marsisammu rütmis. Keegi neist ei tunnista, et on siin hea meelega.

Mehed ei mõista, mis oli küll neil viiel vapral naisel arus, et nad vabatahtlikult ajateenistusse tulid. Samas on meestel hea meel, et naised seltsis on. Naistel on kaitseväes õigus pärast 90 päeva täitumist ehk sõduri baaskoolituse lõppu ajateenistus katkestada. Ent viie Kuperjanovi neiu näost ei loe küll välja, et nad seda võimalust kasutavad. Nad ei kibele isegi linnaloale, vaid naudivad kaitseväe elu täiega.

“Kodus peaksin ma üüri maksma ja süüa tegema, siin saan ma lihtsalt “tšillida” ja trenni teha,” teatab Kaisa elurõõmsalt. Ta õppis füsioterapeudiks ning töötas kaks aastat sellel alal. Ühel hetkel aga tundis, et ei kannata enam kaheksast viieni tööd ning otsustas eriala vahetada – kaitseväkke minna. Tagalakompaniis on tal hinnatud terapeudikogemused, iga valuga pöördutakse ikka esmalt Kaisa poole, kes lahkelt aitab.

Ave-Triin tuli kaitseväkke otse keskkoolist. Oma klassist kõige esimesena. Tal on hea meel, et just tema aastast alates saavad naised ka ajateenistuses osaleda, sest muidu oleks ta pidanud selleks muid võimalusi otsima. Tulemata poleks mingil juhul jätnud. Emale-isale hakkas Ave-Triin juba paar aastat varem vihjama, et teda selline väljakutse paelub. Et vanemad ei oleks šokis, nähes tütart ajateenistusse astumas. Õpinguid plaanib ambitsioonikas noor daam jätkata sõjakoolis.

Sandra õppis kunstiakadeemias sisekujundust, kuid mõistis, et see ala pole tema jaoks. Ajateenistus oli talle hea alternatiiv. Varem kaitseliitlasena juba Kevadtormilgi osalenuna teadis Sandra hästi, millesse end mässib.

Kristyna isa on veebel ja sõjaväeline kasvatus on teda saatnud alates lapsepõlvest. Juba mõnda aega sõjakoolis õppinuna on talle elementaarsed sõduriteadmised ja -oskused juba selged, nii et esimesed nädalad ajateenistuses pole just ülemäära põnevad. Mulle on Kristyna asendamatu giid militaarmaailmas. Ta seletab kannatlikult ja põhjalikult, kuidas kulpi visata, mütsi voltida, voodit teha, seljakotti pakkida ja rividrilli välja kannatada.

Cätlyn jättis töö mõneks ajaks kõrvale, võttis aastaks aja maha ja tuli ajateenistusse. Ta tahtis teada, mida mehed nii hirmsasti kardavad, et massiliselt väeteenistusest kõrvale hiilivad.

Isegi õhtujutud Kuperjanovi “naiste klubis” ei veere tsiviilradadele. Kui noormehed arutavad enne meditsiinitundi detailselt raamatu “Viiskümmend halli varjundit” sisu üle, siis naised räägivad oma lemmikrelvadest (Galil), sellest, kuidas relvaõli frentšikäiselt maha saada (see on vaevaline), kuidas punupats üheksa sekundiga gaasimaski sisse mahutada (see on võimatu), kuidas nädal metsas “vastiku” kuivtoiduga üle elada (karm dieet).

Lõppeks on tore veenduda, et sõjaväes pole naiste jaoks midagi võimatut või ületamatut. Nendest viiest vaprast naisest, kes juba kannatamatult telkmantlite ja katelokkidega nädalaks metsa minekut ootavad, on tulevikus Eesti riigile ilmselt kordades rohkem kasu kui armeest kõrvale puiklevatest ja viilivatest meestest, kes alles viimases hädas end ajateenistusse näole annavad.

Aga veel toredam on tüdrukutelt laenatud beebipuudriga tupsutatud jalad umbsetest sõdurisaabastest nädala lõpus välja tõmmata ning jalutada tsiviilmaailma, kus on ka muid värve peale rohelise.


Rividrill: Marsisammu harjutati esialgu väikestes salkades, uhkematel hetkedel ka koos relvaga. (Foto: Mari Mets)


Sõduri kapis pole juhuslikkust: Kõik asjad on paigutatud kapiuksel rippuva joonise järgi õigetele riiulitele, joondatud riiuliäärega kohakuti, riided volditud terve riiuli laiuselt. (Foto: Mari Mets)


Proua leitnant õpetab: Lahastamiseks ja köntide sidumiseks läheb lahinguväljal siis, kui sõdur eksib kuldreegli vastu: ära käpi, näpi ega topi! (Foto: Mari Mets)


Kuperjanovi “naiste klubi” oma kasarmu ees: Kristyna, mina, Sandra, Ave-Triin, Kaisa ja Cätlyn. (Foto: Mari Mets)


Naised ja Eesti kaitsevägi

Naised on kaitseväes teeninud selle taasloomisest. 2013. aastal moodustab naiste osakaal kaitseväes 11,4 protsenti.

Alates 1. aprillist 2013 saavad naised kaitseväekohustust võtta vabatahtlikult – omal soovil –, et oleks tagatud naistele võrdsed karjäärivõimalused meestega. Varem oli kaitseväekohustus seaduse järgi vaid meeste pärusmaa.

Vabatahtlikult saab kaitseväekohustuse võtta naine, kes on Eesti kodanik ja vanuses 18–27. Selleks tuleb teha kaitseressursside ametile vastav taotlus. Arvestada tuleb aga sellega, et kaitseväekohustusega kaasnevad ülesanded kuni 60. eluaastani, sealhulgas kohustus ilmuda reservõppekogunemistele.

Kui kohustus on kord juba võetud, ei saa sellest enam loobuda. Seega tuleb otsus enda sidumiseks kaitseväe ja riigikaitsega põhjalikult läbi mõelda.

Vabatahtlikult ajateenistusse astumiseks peab olema vähemalt põhiharidus, ei tohi olla kriminaalkorras karistatud vabadusekaotusega. Oluline on hea tervis, sellele annab hinnangu arstlik komisjon. Naised peavad lisaks teistele arstidele külastama ka naistearsti.

Naised võetakse ajateenistusse kaitseressursside ametile esitatud avalduste järjekorra alusel. Kaitseminister kehtestab igal aastal määrusega ülejärgmisel aastal ajateenistusse võetavate naiste arvu, nende teenistusse kutsumise tähtajad, teenistuse kestuse (8 või 11 kuud) ja naiste arvulise jagunemise kaitseväe üksustes.

Naisi teavitatakse ajateenistusse võtmise otsusest vähemalt 90 päeva enne teenistuse algust, märkides otsusel ära ajateenistusse ilmumise aja ja teenistuskoha. Kui naine ei asu ettenähtud ajal teenistust läbima, siis puudub tal hiljem võimalus uue avalduse esitamiseks.

Ajateenistuses koheldakse naisi meestega võrdselt – mõlemal on samad õigused ja kohustused. Erinev on naistel meestega võrreldes vaid see, et neil on õigus 90 päeva jooksul teenistusse asumisest teenistusest loobuda.

Naisajateenijate välimusele laienevad naistegevväelaste välimusele esitatud nõuded. Pikemad kui õlgadeni juuksed tuleb tagasihoidliku kinnitusvahendiga korrektselt kinni panna. Soeng peab võimaldama kanda vormimütsi ja teisi peakatteid. Küüne pikkus võib olla kuni viis millimeetrit üle sõrmeotsa ning küünevärv tagasihoidlik. Välivormiga on keelatud kanda ehteid, välja arvatud abielusõrmus, samuti on keelatud kanda kulmu-, nina-, keele- ja hambakaunistusi. Vormiriietust ei tohi kanda ilma ettenähtud eraldusmärkideta ega koos tsiviilriietega.

Naistel on võimalik Eestis karjääri teha ka tegevteenistuja ehk professionaalse kaitseväelasena.

Allikas: Kaitseväe peastaap

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. Hillar Tint ütleb:

    Mis imeLOOMAD need naisinimesed siis ära ei ole, et selline aktsenteeritud tähelepanu?
    Eesti, kui riigi, ühiskond koosneb 3 kategooriasse kuuluvast elanikkonnast. Kodanikud ja mittekodanikud, kes omakorda jagunevad 2-ks – kodakondsuseta isikud ja võõrriigi kodanikud.
    Eesti riik on loodud kodanike tarbeks ja nende kodanike kohuseks on ka selle riigi säilumise ja arengu tagamine. Kuna kodanikud täiesti loomulikult on nii mees-, kui ka naissoost, siis on ka selle riigi kaitse täiesti loomulikul kombel kõigi kodanike ülesandeks, sõltumata soost või, seda enam, kellegi seksuaalsetest sättumustest. :-)
    Seega! Riigikaitse saab toimuda vaid tema oma kodanike kaudu, ning sellega seoses on ka riigi kohus tagada KÕIGI kodanike riigikaitsealane tasuta väljaõpe kohustuslikus korras.

Leave a Reply