Sõjardid ja kaunitarid

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja.

Alates kevadest on naistel Eestis õigus meestega võrdsetel alustel kaitseväes aega teenida. Seekord teeme Riigikaitse sooliselt väga ebvõrdse lugemisena – kirjutame ainult naistest. Nendest “sõjarditest”.

Miks on kaitseväe naisküsimus üldse oluline?

Eluliselt tähtis on see teema ilmselt naisõiguslastele, kes loevad diskirimeerivaks asjaolu, et ainult mehed saavad sõjaväes aega teenida. Neil on hea põhjendus, et aeg on edasi läinud – laste kasvatamine (aga kahjuks mitte rinnaga toitmine) ei ole enam ainult naiste pärusmaa ning mitte ainult mehed ei vii prügikaste välja ega remondi autosid. Nojah…

Võrdõiguslikkuse aspektist, nagu paljude asjadega, on seda küsimust väga kergesti võimalik ka absurdiks keerata: pärast kaitseväeteenistuse seaduse muutmist on ju ebavõrdsesse olukorda sattunud hoopis mehed, kellele ei ole antud võimalust 90 päeva jooksul laiguline vorm varna riputada ja tsiviilellu naasta, kui ei meeldi.

Väikesele hulgale naistele on tähtis kaitseväelase karjäär. Mõni lihtsalt teab juba lasteaias, et see on tema rida.

Samas näitab Soome kogemus, kus naistel on olnud võimalik aega teenida juba 18 aastat, et kaitseväkke pürgib stabiilne, kuid väga väike osa riigi õrnemast soost. Umbes pooltuhat naist aastas.

Seda Riigikaitset kokku pannes reisisin USAs ja Kanadas ning töötasin välja hoopis uue hüpoteesi, miks on sõjavägi daamidele kasulik.

Reisil jäid eriliselt meelde kaks naistüüpi. Üks neist istus sõbrannadega lennukis minu eesistmel – ta oli umbes 30ndates, tumedanahaline üleslöödud daam, küljes igasugu aksessuaarid, kulinad ja viled. Enne õhku tõusmist vaatas ta hoolikalt läbi kõik oma sõprade Facebooki postitused ning maandumise järel sukeldus kärmesti taas virtuaalmaailma. Vahepeal oli ta sõbrannadega kokku leppinud, et Las Vegasesse jõudes ajavad parimad kleidid selga ja suunduvad kohe linnamellu, tehes Facebooki uued sellekohased sissekanded. Mõtlesin: mis elu sel daamil küll on?

Hoopis teistsugust daami trehvasin Kanadas, keset ürgset metsa. Malbe 27-aastane neiu, välimuselt näitlejatar Nicole Kidmani teisik, kuid oli turistide jaoks sertifitseeritud grisli-karude tuurigiid. Ta oli looduse vastu väga sõbralik, kuid võis üksi metsas mootorsaega terveid aakreid maha võtta ning kogus hobi korras metsaelanike pealuid.

Vähemasti sel hetkel tundus, et naine, kelle võid metsa ühest otsast sisse saata ja ta tuleb teiselt poolt elusalt välja, ning kes võib grislimüraka ees seistes öelda “rahu, karu, ainult rahu”, on vahva, asjalik ja ratsionaalne naine.

Äkki kehtib sama ka suvel Kuperjanovisse teenima asunud maarjamaa neidude kohta?

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. Hillar Tint ütleb:

    Pole siin miskit hõisata. Diskrimineerimine antud seadusega ju ei kadunud mitte. Isasinimestel on kaitseväeteenistus KOHUSTUS, emasinimestele neile antud VÕIMALUS.
    Aga me peaks siiski täieliku võrdsuse suunas antud valdkonnas püüdlema, kui see võrdsuse teema juba kilbile tõsteti, ja arvestama lihtsaid igal üksikjuhul individuaalseid eripärasid (nii meeste, kui naiste puhul). Seda enam, et seda nõuab tegelikult ka meie riigi, kui meie jätkusuutlikkuse primaarse institutsiooni, kaitsefunktsioon.

Leave a Reply