Kaitseliitlastest

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja.

Küsisin kolleegilt, mis talle seostub kaitseliiduga.

Ta vastas: “Kaitseliitlastele meeldib metsas olla. Nad ohverdavad selleks nädalavahetusi. Patriootlikud on nad ka. Neile meeldivad relvad ja laskmine. Mõned neist on päris toredad inimesed, teised ei ole. Enamasti on nad mehed.”

Noor kaitseliitlane näitas mulle kord oma värskeid sõdurisaapaid ja ütles, et vaadaku ma, kaitseliidust sai – päriseks! “Uskumatu – niisugused head tanksaapad!” ei suutnud ta ise ka ära imestada. “Seal on kõik tasuta!”

Äsja käisin kirikukooriga Viljandis laulmas. Pärast teenistust korraldasime isekeskis väikese jõuluõhtu, kus laua olid meile katnud kolm toitlustajaprouat-preilit. Kogu toidukraami tassisid nad kastides kirikusse, valmistasid ette lauad ning pärast õhtusööki kadusid kastidega samas suunas, kust olid tulnud.

Viimase peal catering! Kelle poolt? Kohaliku naiskodukaitse aktiivilt.

Nad saabusid punkti pealt, nokitsesid ja askeldasid vaikselt, nõudmata vähimatki asjatut tähelepanu. Pärast tänasime toitlustajaid – nemad vaid noogutasid, naeratasid ja siirdusid taas oma asjatoimetuste juurde.

Umbes selline vist ongi kaitseliidu ideaalne mentaliteet. Abivalmis, “käed külge” suhtumisega, vastutustundlik, alandlik, toimekas, edasipüüdlik – kaitseliitlane on aktiivne ja innukas Eesti inimene. Nutikas ka, kasutades ära võimalusi sisukaks “tasuta” ajaviiteks, tasuta kuue või saabaste saamiseks. Isegi metsaharjutusele sõiduks kuluv kütus makstakse kinni.

Selles Riigikaitses on lugu, mis valmis kaitseliidu moodsaimas lasketiirus Välustes. Pealtnäha lihtne, kuid sisult tänapäevane laskepolügoon läks maksma 850 000 eurot ja selliseid tahab riik lähema kümne aasta jooksul rajada veel vähemalt seitse.

Eesti võib eeskujulikult kulutada kaks protsenti SKTst riigikaitseks, aga riigikaitselistele objektidele summasid eraldades ei ole määrav mitte investeering ehitusse, vaid ülalpidamiskulud.

Tiir on öösel kottpime, sest elektriliini sinna vedamine, valgustus ja kõik muu oleks ebamõistlikult kallis. Kui Väluste mets säraks ööpimeduses nagu Lilleküla staadion, jääks midagi muud tarvilikku kusagil ehitamata.

Tiiruga tutvudes vestlesime kaitseliidu peastaabi inimestega muuhulgas sellest, kui palju vaba riik (ning selle kaitsmine) maksab ning kui palju Eesti jaksab “laigulisi objekte” ehitada, tukke, kahureid või rasketehnikat osta. Tasakaalupunkti võib investeeringutes otsima jäädagi, sest vajadusi hinnatakse erinevalt. Aga kaitseliidu ülalpidamisele kulub alla 30 miljoni euro aastas, mis on vähem kui kümnendik riigikaitse kogusummast.

“Ja nad on üks tõeliselt hirmus jõud!” ütleb peastaaplane.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply