“Kui mitte mina, siis kes?”

Liivi Reinhold
Kaitseliit .

Kuidas mõtestatakse vabatahtlikel põhinevat riigikaitset Taanis ja Ameerika Ühendriikides?

Kodumaa eest: USA rahvuskaardi džuudotiimi liige, puertoricolane Misael Velazquez.

Kaitseliidu 95. aastapäevale pühendatud hiljutisel konverentsil Narvas filosofeerisid eri riikide esindajad vabatahtliku riigikaitse üle.

USA brigaadikindral Kevin McNeely rääkis, et püüdis kord riigi rahvuskaarti suunata oma poega. Isa arvas, et talle kulub pisut “juhendamist” ära. Aga poeg arvas, et kogu see “distsipliin ja organisatsioon” pole tema jaoks. Samal ajal kui kindral pojaga rääkis, kuulas tütar, kõrvad kikkis, pealt. Mõne aja pärast teataski tütar sihikindlalt, et soovib ise rahvuskaarti astuda. “Kui mitte mina, siis kes?” küsis noor naine.

Õhinaga koonduvad vabatahtlikud kaitseliitu ja sellesarnastesse organisatsioonidesse nii USAs kui ka Taanis. Ehkki keskkond on kolmes riigis erinev nii geopoliitiliselt, demograafiliselt kui ka majanduslikult, on ühine nimetaja kõikjal oma riigi huvide teenimine.

Taani kodukaitse loomine sai tõuke II maailmasõja otsesest ohust. “Niisuguse organisatsiooni loomiseks ongi vaja välist tõuget,” ütleb Taani kodukaitse ülem kindralmajor Finn Winkler. Rahvuskaart USAs loodi enam kui 300 aastat tagasi kaitseks brittide vastu. Kaitseliidu loomisaasta – 1918 – räägib iseenda eest.

Mida on aga tänapäevases maailmas peale hakata organisatsiooniga, mille loomise põhjused peituvad peaaegu terve sajandi taguses ajas? “Vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon on omal kohal, kui see vastab riigi vajadustele,” ütleb kindral McNeely. USA rahvuskaart näiteks on 300 aastat vana ning selle aja jooksul palju kordi muutunud. Jõudnud olla nii Taani kodukaitse kui kaitseliidu sarnane, kuid tänaseks arenenud hoopis erinevaks jõuks, kus kehtivad samad standardid armee teenistujatega.

Ehkki Taanis näib elu tänapäeval ohutu, püsib sealne kodukaitse elujõulisena. Hjemmeværneti kuulub Taani 5,6 miljonist elanikust ligi 48 000 ning selle sõjalise ja kogukondliku turvalisuse tagamise töö kiidab heaks kolm taanlast neljast. Finn Winkler on isegi kohati hämmastunud, et pärast II maailmasõda loodud Hjemmeværnetisse on tänaseni võimalik värvata noori, kes tulevad vabast tahtest ja palka küsimata, et toetada riigikaitset ja kohalikku kogukonda. Keskmine Taani kodukaitse liige on 40aastane erasektori töötaja, kes lisaks kodukaitsele on tavaliselt seotud ka teiste vabatahtlike ülesannetega kogukonnas, olgu nendeks siis kool, skaudiliikumine või muu.

Kaitseuuringute keskuse teadur Erik Männik leiab, et kaitseliitu on alati entusiastlikult suhtutud ning ajast maha jäämise märke pole. Kaitseliit on tänapäeva ühiskonnas ja julgeolekukeskkonnas väga oluline “tööriist“, seal on väärtuslike oskustega inimesi, kes oskavad teha asju, mida traditsiooniline sõjavägi teha ei oska.

Venemaa välispoliitikat analüüsides pildus Läti päritolu Briti erukindral Jānis Kažociņš konverentsil sedavõrd kriitilisi nooli, et Vene atašeed tundsid kihku saalist lahkuda. Kažociņš pidas küll äärmiselt ebatõenäoliseks, et president Vladimir Putin võiks anda käsu rünnata Balti riike või Läänt sõjaliselt. Aga kui maailm areneb ennustamatus suunas, Ühendriigid tõmmatakse tegevusse ning kogu nende tähelepanu ja võimekus lahkuvad meie piirkonnast, siis saame loota vaid iseendale. “Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Kaitseliit on selles kontekstis imeline asi,” tunnustas Kažociņš.

Seaduse järgi on Taani kodukaitse ülesanne toetada totaalkaitset, vajadusel näiteks päästjaid, politseid ja piirivalvet. Taani vabatahtlikud abistavad enim politseid, näiteks liikluse reguleerimisel või VIPide eskortimisel. Organisatsioon on arenenud omamoodi Šveitsi noaks ehk mitmeotstarbeliseks tööriistaks, mida saab kasutada läbi terve ühiskonna, nii riiklikes kui ka rahvusvahelistes operatsioonides.

Ka USA rahvuskaart pakub nii loodusliku kui inimtekkelise katastroofi korral päästjatele lisajõudu. Selle varustus on valitud selline, et seda oleks võimalik kasutada nii sõjalises operatsioonis kui ka päästeoperatsioonis. Autonoomse sidesüsteemi, kopterite, mehitamata luurelennukite ja maastikuvõimeliste sõidukitega pakub rahvuskaart tsiviiljõududele hindamatut tuge. Kui New Orleansi tabas orkaan Katrina, siis oli Oklahoma rahvuskaart 24 tundi pärast väljakutset kohal 2600 sõduri ja 750 masinaga. Olgugi et 95 protsenti rahvuskaartlastest oli kutse ajal oma tsiviiltööl rohkem kui tuhande miili kaugusel.

Rahvuskaart abistab tormide, üleujutuste, tulekahjude ja teiste looduskatastroofide poolt ohustatud elanikke ja toetab armeed välisoperatsioonidel, osaledes lahingutes, ehitades koole ja haiglaid või koolitades rahuvalvajaid.

Taani kodukaitse on erakordselt odav lahendus. Sellele kulub kõigest viis protsenti riigi kaitse-eelarvest. Vabatahtlikele palka ei maksta, ette on nähtud vaid väike kompensatsioon teenistuse tõttu töölt kõrvale jäädud aja eest. Sama kehtib ka Kaitseliidu kohta. USA rahvuskaart on pisut kallim, sest seal makstakse rahvuskaartlastele teenistuse eest. “II maailmasõja ajal mõistsime, et rahuajal pole võimalik ülal pidada nii suurt armeed, nagu sõjaaeg vajab. Rahvuskaart oli armeest palju odavam ülal pidada,” meenutab McNeely.

Kindralmajor Neeme Väli tõi konverentsil välja, et kaitseliidu sarnased organisatsioonid on maailmas suurepäraseks näiteks “targast kaitsest”: inimesed tulevad kokku, et midagi oma riigi heaks ära teha, selle eest tasu küsimata.

Leitnant: Taani kodukaitsja, kroonprintsess Mary.

Eesti kaitseliit – 22 500 vabatahtlikku + 470 palgalist

Taani Hjemmeværnet – 56 000 vabatahtlikku + 800 palgalist

USA National Guard – Umbes 460 000 liiget

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply