Kuidas me põlve otsas kaitseliitu taastasime

Hannes Toomsalu
Erukolonel.

Värvikaid seiku kaitseliidu ülesehitamisest segastel üheksakümnendatel.

Tuld!: Peaminister Tiit Vähi, kaitseminister Andrus Öövel, kaitseliidu ülem Johannes Kert ja (hilisem riigireetur) Herman Simm Aegviiidu polügoonil täristamas. (erakogu)

Rahvusliku iseteadvuse ja vabadusiha tõusuga aastatel 1987–1992 kaasnes ka arusaamine, et ilma füüsilise kaitseta ning relvastatud jõuta ei suuda me oma riiki taastada ja säilitada. Tagantjärele on raske kindlaks teha, kuidas sündis kaitseliidu taastamise idee, kuid härjal võeti sarvist üle Eesti. Igas linnas, alevis ja külas, kus leidus vähegi ärksamat rahvast, loodi kaitseliidu jagu, rühm, malevkond või koguni malev. Kaitseliidu taastamise tuhin päädis sellega, et 17. veebruaril 1990. aastal kogunesid maakondade aktivistid Raplamaale Järvakandi tehaste saali, kus äratasidki ellu kaitseliidu.

Kuidas Pärnumaal kaitseliitu tegime

Mina olin eelkõige kaitseliidu Pärnumaa maleva taastamise ja arendamise juures. Seetõttu on järgmised lood esitatud Pärnumaa mätta otsast.

Kuigi Pärnumaal oli kaitseliidu taastamise algatusrühm kokku tulnud juba enne 17. veebruari ja kaitseliidu allüksused loodud mitmel pool, jõudis info Järvakandis toimuvast vähesteni. Pärnumaalt Järvakanti ametlikku esindust ei saadetud. Tõenäoliselt oli probleem info puudulikus levikus – oli siiski Nõukogude aeg ja toimetati vaikselt. Siiski muutus pärast Järvakandi koosolekut kaitseliidu taastamine üle riigi üpris avalikuks. Nii avalikuks ja laialdaseks, et organisatsiooni “kaaperdamise” ja lõhkumise katseid tehti mitmeid.

Pärnumaal toimus esimene selline katse pärast Järvakandi koosolekut. Inimesed kutsuti rajooni täitevkomitee saali, et Pärnumaa kaitseliit nullist luua, mitte see järjepidevust järgides taastada. Kutsutute seast jäi välja enamik neist, kes olid maakondades juba järjepidevuse alusel oma rühmad moodustanud. Kohal olid mõned Ülejõe pärnakad, asjapulgad täitevkomiteest ja päästeametist, miilitsad ja tulevane kodukaitse aktiiv. Info sellisest istumisest lekkis välja ja läksime kohale suurema seltskonnaga. Tulemus: Pärnumaa kaitseliidu malev jäi tookord ametlikult loomata ning algas selle taastamine, järgides vanas kodukorras sätestatut: meestelt koguti avaldused, moodustati juurde rühmi ja malevkondi ning organiseeruti. Lõikuskuu alguseks kavandasime ametliku kaitseliidu taastamise üldkogu, kus osales üle 500 kaitseliitlase.

Teine katse Pärnumaa kaitseliitu kaaperdada toimus putšikatse ajal. Edgar Savisaar oli just välja kuulutanud kodukaitse loomise ja Pärnu kodukaitse asjapulk Viktor Hansen kantis need, kes soovisid kaitseliitu astuda, külma rahuga kodukaitse nimekirja. Putši ajal asus kodukaitse staap Pärnu linnavalitsuse ja -volikogu ruumides. Taas pidime suurema seltskonnaga kohale minema ja asjad ära klaarima. Pärnumaal moodustati nii kaitseliit kui ka kodukaitse – üks suure liikmeskonnaga, teine pisike, kuid riigi toe ja ülesannetega. Õnneks saime omavahel hästi läbi, kaitseliitlased aitasid kodukaitset päris palju. Kaitseliit julgestas piiripunkti Iklas ja mitmed läksid hiljem ka piirivalvesse tööle.

Aset leidis ka üks Pärnumaa kaitseliidu lõhki ajamise katse, kus toonase kaitseliidu ülema ja mõnede Pärnumaa kaitseliitlaste osavõtul taheti malev poolitada linna ja maakonna malevateks. Ei tea, kas tegemist oli kellegi võimuambitsioonide või planeeritud tegevusega, kuid see üritus jooksis õnneks liiva. Olukorra kontrolli alla võtmiseks tuli kasutada ka jõudu. Puhkes skandaal, millest saab detailsemalt lugeda raamatust ““Eesti eest” – pilguheit kaitseliidu lähiminevikku 1998–2008”.

Kuidas relvastusime

Relvadega oli probleem: neid lihtsalt ei olnud. Mõned olid relvi Nõukogude ajal kogunud. Need pärinesid enamasti I ja II maailmasõja aegadest. Mõnel oli isa või vanaisa relva räästasse pannud ja selle asukoha pere meesliini pidi edasi pärandanud. Näiteks Mati Vendel Saaremaalt, kelle relvastusele Eesti Vabariik sajandivahetuse eel “ära tegi”.

Minul oli alguses kasutada vanaisalt pärit üheraudne jahipüss, isetehtud raketipüstol ja ühelasuline pastakas-püstol. Relvade hankimiseks oli tollal mitmeid võimalusi. Puudulike seaduste tõttu oli relvi võimalik ka välismaalt sisse tuua, kuid enamasti need kaitseliitlasteni ei jõudnud. Mõned hakkasid vahendajateks ja jäid hiljem ebaseadusliku relvaäriga vahele.

Mustal turul liikus mitmesugust relvastust, kuid kaitseliitlased olid üldjuhul liiga vaesed, et isiklikku relva hankida. Lagunevast Nõukogude armeest koos selle endiste teenistujatega sai relvadega hangeldamise asutus. Kuid hinnad olid kopsakad. Väike sissetulek kulus enamikul kaitseliitlastel oma pere tarbeks, mitte tukkide ostuks.

Mõned relvad siiski hankisime. Imelisi teid pidi jõudis meieni ports väliseestlaste annetatud dollareid, mille vahetasime relvade vastu. Pahatihti tuli need tukid taastada, et nad ka pauku teeks. Tallinna malevas hankis üks seltskond kusagilt vorme, lõhkeainet ja granaate. Tallinnas ohvitseride kursustel käies vahetasime sageli meeste kogutud raha militaarnodi vastu.

Laskeväljaõppeks laenasime relvad kaitsejõudude peastaabi arsenalist. Tänu Tanki-Antsu suhtumisele kaitseliitu polnud see eriti keeruline. Võib-olla ta siiski ei tea, et samu relvi kasutasime ka näiteks Miidurannas Nõukogude armeele kuulunud patrullkaatrite Griff hõivamisel.

Kaitseliitlaste ja relvade suhet iseloomustab väga hästi esimene relvatund 1992. aasta kevadistel ohvitseride kursustel. Tunni alguses tühjendasid kaitseliitlased oma taskutest laudadele korraliku arsenali veel enne, kui instruktor jõudis alustada Makarovi püstoli tutvustamist. Ta sai sel õppetunnil oluliselt targemaks, loobus õpetamisest ja asus õppima. Makarovit kasutasime hiljem üksnes lasketreeningul, sest meie tukkidele polnud saada piisavalt moona.

1992. aasta alguses kuulutati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega NSVLi relvajõudude vara Eesti riigi omaks. Otsusele tuginedes võttis kaitseliit vene armeelt üle mingi koguse varustust ja relvastust. Näiteks Tartus võeti üle lennuki pardakuulipildujaid ja laskemoona. Pärnus otsis tollane politsei pikalt taga Asso Kommerit, keda seostati vene armee kütuseveokite hõivamisega. Relvastatud konfliktid leidsid aset Harjumaal ja Tallinnas. Ka Pärnus seisime relvadega sõjaväe lennuväljal vastakuti Nõukogude vägedega. Õnneks lõppesid kõik intsidendid suhteliselt rahumeelselt.

Pärnus oli teada, et Riia maantee kuues garaažiboksis seisab autodel terve keemiapolgu mobilisatsiooni relvastus ja laskemoon. Malev pani kokku suurepärase plaani, kuidas umbes 3000 automaati, laskemoon, miinid ja granaadid polgu ladudest endi kätte haarata. Kuna varasematest Nõukogude armee vara ülevõtmistest oli sündinud pahandusi, olime tehtud suhteliselt hellaks ega riskinud ilma kaitsejõudude peastaabi jah-sõnata suuri aktsioone ette võtta. Tegime koos ühe malevlasega peastaapi üllatusvisiidi, et see jah-sõna välja kaubelda. Laaneotsa polnud kohal ja meid võttis vastu operatiivosakonna ülem, kes keelas aktsiooni ära. Aga kui Pärnusse naasime, olid keemiapolgu tunnimehed varustatud kuulivestide ja kiivritega! Mõistatan siiani, kuidas info meie kavatsustest Nõukogude armee kätte jõudis.

Kuidas politseiga suhtlesime

Kaitseliitlased ei usaldanud verivärsket politseid. Nagu oleks miilitsatele uus kuub selga antud, näod on ikka samad. Asso Kommeri ja kütuseveokite teemal politseisse vestlusele minnes olid meil relvad kabuuris ja granaadid punnitasid taskust välja. Politsei loobus seda nähes meiega vestlemast ja pärast kütuseveokite leidmist vaibus ka Kommeri otsimise tuhin. Üldiselt saime politseiga siiski hästi läbi ja abistasime neid igati.

Kaitseliitlaste ohvitserikursused toimusid 1992. aasta kevadel Tallinnas, Erika tänaval. Õhtuti aitasime politseil Põhja-Tallinna “puhastada” ja otsisime läbi kõik kahtlased urkad.

Nähes raudteejaamas vagunitel Nõukogude armee amfiibsõidukeid, tahtsime need Ülemnõukogu otsusele tuginedes ära võtta. Oli ka juhus, kus Venemaalt toodi sisse uusi mereväelasi, samas kui vägede hulga suurendamine oli keelatud. Tahtsime nad esimese hooga tagasi saata, kuid sekkusid politsei ja kaitsevägi. Intsidendi tõttu Balti jaamas otsustas politsei meile demonstreerida, et jõud ja õigus on nende käes. Õnneks polnud politsei nii kiire ja paindlik kui kaitseliitlased, ja haarangu käigus väänati oma Volga kapotile kaitsejõudude peastaabi kõrge ohvitser, kes oli teel Erika tänavale olukorda lahendama. Kuna tegu oli endise Nõukogude armee ohvitseriga, tundsid kaitseliitlased selle väänamise üle üksnes heameelt.

Kuidas Ruhnu saare tagasi võtsime

Üheksakümnendate alguses jõudis meieni kuuldus, et vene armee tassib Ruhnu saarelt ära tehnikat ja varustust, mida vajaks meie piirivalve. Kaasas Ülemnõukogu otsuse tekst ja tugev sõjaline jõud – mina, veel kolm relvastatud kaitseliitlast ja Pärnu riigikaitseosakonna ülem –, loksusime seitse tundi Ruhnu poole.

Hommikul maale astudes nägime metsa vahel teel avatud kanderaami, mida võtsime hoiatusena. Külast saime infot, et kogu vene vara on välja viidud ja saarel on veel vaid kaks vene sõdurit. Muutusime kohe julgemaks ja otsisime venelased üles. Nad olid just oma viimase lehma veristanud ja valmistasid parasjagu šašlõkki. Soovisime neile jõudu, kuulutasime, et nüüdsest on Ruhnu taas Eesti Vabariigi omand ja riigivõimu jäävad esindama kolm kaitseliitlast. Nad said kuni demblini kaitseliitlastega sõbralikult läbi ja vegeteerisid vene armeest järelejäänud vara najal teenistusaja lõpuni Ruhnul. Ka lätlastega ei pidanud me enam Ruhnu suhtes maid jagama, sest jõudsime neist ette.

Kuidas kaitseliidu riigi leivakotile saime

Taastamise algusest oli selge, et korralikku kaitseväge ei suuda vabariik niipea luua ja kaitseliit jääb pikaks ajaks julgeolekut tagama. Aga vajasime varustust ja relvastust, et olla suuteline midagi ära tegema. Kuigi abistasime korrakaitset ja piirivalvet, ei tahtnud peaminister Edgar Savisaar kaitseliidu eksistentsi tunnistada. Selle üle muretses ka kindral Laaneots. 1991. aastal käisime koos kindraliga õhtuhämaruses Toompeal Savisaare juures.

Arutlusel oli kaks teemat: kaitseliidu riigi leivakotile saamine ja Kuperjanovi pataljoni moodustamine. Pataljoni taastamine läks suhteliselt lihtsalt. Kui Toompea lossist väljusime, ilmus pimedusest välja Johannes Kert. Tanki-Ants pani talle käe õlale ja andis ülesande: mine Võrru ja tee pataljon!

Kaitseliidu riigilobile saamiseks oli aga tarvis teha veel mitu “tantsusammu”. Aasta lõpus rivistasime Pärnu Kalevi staadionil üles kaks rühma kaitseliitlasi Pärnust, Läänemaalt ja Tallinnast. Pilt oli ääretult kirju: vormid olid meestel sellised, nagu nad olid suutnud endale hankida. Relvastus oleks au teinud igale muuseumile. Maleva pealikuna kandsin Laaneotsale ette paraadivalmidusest ja Savisaare rõõmuks marssisime kaks ringi ümber staadioni. Pärast peaministri lahkumist sõnas Laaneots, et kurat, valesti läks. Oleksin pidanud mitte talle, vaid peaministrile ette kandma. Igatahes aasta jooksul tuli Pärnumaa maleva eelarvesse märkimisväärne annetus ühest Tallinna firmast ja kaitseliit sai ametlikult kaitsejõudude osaks.

Järgmistel aastatel hakkas kaitseliitlaste kätte jõudma rohkem relvastust ja varustust.

Kuidas kaitseliitlased ausammastesse suhtusid?

Kui Harri Henn 1990. aastal Tartus Lenini postamendilt maha tõstis, läks kaitseliit lõhki. Osa mõistsid selle teo hukka. Tartu linnavalitsus tahtis Lenini kohe tagasi panna.

Pärnu mehed Leninist lugu ei pidanud, kuid tahtsid tegutseda targalt ja vältida teravaid konflikte. Koos mitme Pärnu organisatsiooniga nõudsime, et Lenin ka Pärnust kaoks.

Andsime linnavõimudele teada, et kui volikogu Lenini mahavõtmist ei otsusta, võtame ta ise maha. Kraana oli valmis, kolonn kaitseliitlasi seisis kujust paarisaja meetri kaugusel ja oli raadioühenduses linnavolikogu istungile saadetud kaitseliitlasega.

Valmis oli ka KGB. Meie kolonn seisis sõiduteel, meie kõrval kõnniteel passis peaaegu sama suur hulk KGB karvajalgu. Ilmselt olid nad valmis sekkuma kohe, kui me volikogu otsuseta Lenini kallale läheme. Aga kelle teenistuses nad olid? Ei tea. Volikogu tegi positiivse otsuse, Lenin võeti maha ja madinaks ei läinud.

Harri Hennul oli igasuguste sammastega omaette suhe. 1992. aasta ohvitseride kursustel olles kasutas ta õhtust vaba aega selleks, et Tallinna pealt üles otsida kõik Nõukogude kangelaste kujud ja need jõudumööda maha kangutada. Ei mäleta, kas tal õnnestus mõni ka elimineerida või mitte, kuid ühel ööl ajas ta mu üles, endal õnnetu nägu peas. Ühe postamendi kangutamisel tabas teda äpardus ja ta oli sunnitud põgenema, peites oma maskeerimisülikonna ja nagaani mingisse kaevisesse. Kuna relv oli toona midagi väga olulist, siis kihutasime keset ööd seda päästma. Relva päästsime, kuid pärast seda intsidenti Harri enam sambaid kangutamas ei käinud. Tema püha missiooni jätkas aastaid hiljem üks teine rahvuslane.

Siiski pole kaitseliit sammaste mahavõtmise organisatsioon. Pigem aitas ta kaasa vabadussõja sammaste taastamisele. Pärnu meestel oli oma suur missioon – Pätsi ausamba valve. Taastamise järel üritati sammast õhkida. Kaitseliit valvas sammast mõne nädala ja korraldas pikema aja jooksul pistelisi kontrolle. Õnneks pole keegi seda enam õhkima kippunud.

Sellega ju ei võitle: Kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots ja piirivalveameti direktor Tarmo Kõuts inspekteerivad 1993.aastal kaitsejõududele Rootsist saadud abi.
(ETA foto/Albert Truuväärt)
Legendaarseid kaitseliitlasi: Isepäised jäägrid Jaak Mosin ja Asso Kommer.
(ETA foto/Peeter Langovitš)
Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (6)

 

  1. Kohalolija ütleb:

    Pilt, millel Vähi jt püstolit lasevad on tegelikult tehtud 1996 kevadel Männiku polügoonil. Pildil olijate kohta veel:

    vasakpoolseim on endine TPI sõjalise kateedri nõukaohvitser Illo-Mati Pilvet, kes paljudele meestudengitele on mällu jäänud. Pilvet oli alkoholilembeline, suhtles üliõpilastega põhimõtteliselt vaid vene keeles ja halvustas eestlasi a’la “Estontsõ saamõi huioovõi narood”. Ahvardas meid isiklikult maha lasta jne.

    Üllatav, et EV kaitseministeerium teda ja endist TPI sõjalise kateedri nõukameelset ülemat Elvo Priks’i tööle võttis.

  2. Malevlane ütleb:

    Esimene pilt, millel mehed püstolit lasevad on tehtud 1996 kevadel Männiku polügoonil.

  3. Malevlane ütleb:

    Esimene pilt, millel Vähi jt. püstolit lasevad, on tehtud 1996 kevadel Männiku polügoonil. Vasakult esimene on Illo-Mati Pilvet.

  4. Pildi tegija ütleb:

    Pilt on tehtud Männiku polügoonil mitte Aegviidus

  5. Pildi tegija ütleb:

    Ülemise pildi tegevus toimub hoopis Männiku laskeväljal. Tookordsel demopäeval tutvustati riigikaitse juhtkonnale KJ relvastust ja varustust.

  6. PILDI TEGIJA #2 ütleb:

    Esimesel pildil vasakult esimene on KM palgal olev punapolkovnik Illo-Matti Pivet. Ebameeldiv joodik TPI sõjaväelaagris.

Leave a Reply to Malevlane