Mitte loosunglik pateetika, vaid isiklik suhe

Anzori Barkalaja Anzori Barkalaja
Viljandi Kultuuriakadeemia direktor.

Kaitseliitu ei sünnita. Sinna kuulumine on isikliku tahte ja suhtumise küsimus.

(Foto: Kaitseliit)

Iseenesest pole kaitseliidus midagi erakordset. Maailmas on palju vabatahtlikke organisatsioone, sealhulgas ka militaaralal. Kaitseliidu teeb juba selle sünnist alates eriliseks kuulumine Eesti riigi kaitsmisvalmiduse kehastuste hulka ning seda riigi (kui rahva tahte väljenduse) poolt tunnustatuna. Siin ei ole mingit loosunglikku pateetikat. Puhas isiklik suhe.

Minu isiklik suhe kaitseliiduga algas 1990ndate alguses, kui Kalle Eller sõitis mööda Eestit, sisemisest sunnist taastada inimeste ühistegevuselist kaitsetahet. Takkajärgi vaadates oli see väga segane aeg, parimas lotmanlikus kultuuriplahvatuse vaimus. Tuletame meelde: Eesti ühiskonnas oli Nõukogude Liidu sõjaväeteenistuse eripärade tõttu levinud tõrge igasuguse armeehõngulise tegevuse suhtes. Seda võimendas inertsist ideoloogiline vastuseis okupatsiooniarmees teenimise vastu.

Värskelt taasiseseisvunud riigi korraldamisel hakkas kohe tööle Krõlovi valmist tuntud luige-haugi-vähi sündroom, kus eri algatajad teisi osapooli parimal juhul ignoreerisid, halvemal juhul töötasid otse vastu. Eks asjaosalised mäletavad, igaüks oma vaatenurgast, kuidas suhestusid omavahel kaitseliit, kodukaitse ja mitmesugused kaitseväge ehitavad osapooled. Praegu ja siin ei ole koht klaarida, kellel oli rohkem õigus ja kellel vähem. Sellel küsimusel pole enam üldse mõtet. Oluline on see, et kaitseliit on muinsuskaitseseltside ning kodanike komiteede kõrval väheseid rahvaalgatuslikke liikumisi, mis suunas riigi kujunemist pöördumatult kodanikuühiskonna poole.

Algus oli loomulikult romantiline. Tartu maleva moodustasid – või kui olla korrektne, aitasid seda taaselustada – tudengid, üsna karmid punkarid ning “patsiga poisid”, kes lõhkasid tol ajal arvutisüsteemide asemel isetegevuslikult kokkusegatud aineid. Enamik asustas Supilinna, esimene peastaap-kasarm-kasiino asus Tartu linna poolt eraldatud majas Tähtvere tänaval.

Esimesena meenuvad Eesti Kongressi valimised, kui meid saadeti turvama Narva valimisjaoskonda. Kui bussitäis robinhoodlike kaigastega varustatud malevlasi maha astus, punkarite needitud paraadmundritel sokusarved turris, ehmusid korraldajad ise niivõrd, et sulgesid meid suurde ruumi ning lubasid väljas käia vaid kahekaupa.

Veel meenub elevus, mille põhjustasid Tamme kompanii “vanamehed”, kui nad EPA ees seisvale Leninile kraanatrossi kaela heitsid ning selle ära vedasid. Armee oli veel kohal ning mõnigi poliitiliselt korrektne tegelane lubas enesele pahaselt kõva häält teha.

Meenuvad isekorraldatud õppused nii linna- kui metsamaastikul. Meenub ka öö, millal patrullisime isetehtud kumminuiadega Tartu tänavatel ning ootasime, kas kaks nädalat varem Vilniuses ja nädal varem Riias toimunud verised sündmused ka Eesti pinnale veerevad. Alles hiljem saime teada, et kokkupõrke ärajäämise eest tuleb tänada tolleaegset Tartu garnisoni ülemat Džohhar Dudajevit. Olgu muld talle kerge. Tuleb tunnistada, et meil vedas tohutult, et midagi traagilist ei juhtunud.

Hiljem tuli juba kodustamine, (re)struktureerumine, akadeemiline malevkond ja muu vähem või enam väärikas. Tuli laias laastus samamoodi: romantiline tung ja torm, lastehaiguste puhangud, vastuhakk “vana maailma” ilmingutele, teismeliseea identiteediprobleemid ning lõpuks küpsemine.

Nüüd, uue riigikaitsekontseptsiooni raames, on kaitseliit pälvinud täieliku tunnustamise nii kaitseväe peastaabi kui kaitseministeeriumi poolt. Maa-alakaitse eest vastutaja roll kaitseväe täieõigusliku liitlasena pole üldse paha tulemus. Seda enam, et lubatakse koondisesärki, korralikku treeningut ning tasemel varustust.

Loomulikult on küsimusi üleval ka praegu. Taasasutamisest pärit ajaloolistele kihelkondadele rajatud territoriaalsuse põhimõte elab mõneti mugandunud kujul edasi ka praegu. Kuidas kavatsetakse reaalse sõjalise kokkupõrke korral hakkama saada nii väljarände kui töise pendelrände tingimustes? Näiteks kaitseliidu Liivimaal asuvasse üksusesse kuuluvatest liikmetest lõviosa asub püsivalt hoopis Tallinnas. Mis veel hullem, enamik aktiivseid kaitseliitlasi teenib kriitilisel hetkel leiba Soomes, Rootsis, Norras või Saksamaal. Neil on seal ka pered kaasas. Mis paneb neid siis vajalikul hetkel otsustama riiki teenida?

Vastus on ju ilmselge ja lihtne: kaitsetahe. Kaitsetahet juhib aga motivatsioon. Riigialamal on raske hoida üleval motivatsiooni, kui valitsemise tasandil on ilmsed vajakajäämised. Õnneks on kaitseliidul kaitseväe, politsei, päästeteenistuse, aga näiteks ka riigikontrolli kõrval Eesti elanikkonna hulgas kõrge maine ja usaldusväärsus.

Minagi usaldan neid ning selle kaudu ka oma valmidust meeles hoida, milleks taastati Eesti riik ning miks on vaja teda kaitsta. See on isikliku suhtumise küsimus.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Kommentaarid (1)

 

  1. Anzori Barkalaja ütleb:

    huvitav, kuidas aja lood teevad spiraale. võrdluseks kirjatükk aastast 1998: http://arvamus.postimees.ee/2548955/kaitsevoime-a

Leave a Reply