Uus lasketiir tõi kaitseliidu püssimehed 21. sajandisse

Toivo Tänavsuu
tegevtoimetaja
Vabas tempos: Kaitseliidu staabimehed proovivad kätt 300 meetrilt täpsuslaskmises. (Foto: Rauno Volmar)

Oktoobris avati Viljandimaal Mõnnaste külas kaitseliidu moodsaim lasketiir. Riik plaanib järgneva kümnendi jooksul ehitada samalaadse tiiru veel vähemalt seitsmele malevale.

“Kas teil kuulmiskaitsmed on? On nad teil ka kõrvas?” pöördub laskeinstruktor esmalt pealtvaatajate poole.

Seejärel annab korralduse laskeasendisse laskunud kolmele mehele: “Laseme vabas tempos 5 lasku ühest salvest ja pärast tulemuste vaatamist ülejäänud 20 lasku teisest salvest. Tegevus minu käskluse peale, vabategevust pole, vaatlejad jäävad valge joone taha, siit edasi ei tule – ja muud ei olegi. Laskjad valmis – tuld!”

Mõne minuti jooksul paugutavad mehed salved tühjaks, nii et terve laas kajab vastu.

Kiikame monitori. Kaitseliidu peastaabi tagalakeskuse vanemveebel Imre Õim selgitab, et seal on näha laskude arv, tulemused kokku, tabamispunktid. Samuti kaugused x- ja y-teljest. Sellega, kuidas siin tiirus seni lasti, ei anna võrreldagi. Praegu saab laskja hetkega tagasiside käe täpsusest ning võib end jooksvalt korrigeerida. Ei pea binokliga vaatama ega 300 meetri kaugusele märklaua juurde jalutama. Instruktor laskja seljataga näeb viga ja saab kohe öelda, mida too valesti teeb.

“Nüüd saab vajadusel relva reguleerida, sisestada kuvarile laskja nimi ja tulemused välja printida või arvutis salvestada,” räägib Õim. “Programm on võimalik laadida veebi ja maleva staabiülem võib staabis arvutist reaalajas jälgida meeste lasketäpsust. Aga internetiühendust ja suuri kuvareid pealtvaatajatele me ei tellinud.”

300 meetri kaugusel asuvad peened Norra märklauad on nagu kõlakojad, millel all kaks mikrofoni. Mikrofonid mõõdavad välja lasu täpse kauguse sihtmärgi keskpunktist ning signaal edastatakse laskjatele monitori.

Väluste on ajalooline polügoon, kus lasti juba Nõukogude ajal. Kaitseliit hakkas siin kätt harjutama 1990ndate keskel. Kuid seniajani ei olnud seal midagi nii praegusaegset.

Laskepaviljoni ei eksisteerinud, sihtmärgisüsteemist ja tulejoontest rääkimata. Kaitseliidu peastaabi tagalakeskuse kinnisvaraosakonna juhataja Toomas Kuningas ja vanemveebel Õim meenutavad, et varem lasti siinsamas kõrval põllu peal. Laskjad tulid kohale, rookisid talviti vähemalt tund aega lund, siis panid tund aega papist sihtmärke püsti – pannes sinna klambripüstoliga pabermärklauad – ja said ehk pool tundi maapinnale laotatud mattidel lasta.

Hädal käidi metsa all. Praegu on Välustes kultuursed kuivpeldikud armsate südamekujuliste akendega (tiiru projekteeris naisarhitekt Kristine Kurro).

Katusealusega laskealale jõudmiseks tuleb ronida treppi mööda kolmemeetrise mäevalli otsa. Laskjatest sihtmärgini on iga saja meetri tagant selline vall. Õim selgitab, et kui lasta sileda põllu peal, võib kuul tabada maad ja saada ohtliku rikošeti. Kõrgemalt lastes kuul vastu maapinda ei lähe. Või kui lähebki, siis sööstab pinnasevalli, mis ei ole rikošetiohtlik. Vallides on kuulipüüdjad – meetrised pinnased, kus on segatud hakkepuit, liiv ja sool. Sealt kuul läbi ei lähe ega tagasi ei paisku.

Kõrgemalt laskmisel on veel teinegi kasutegur – ei pea lund lükkama. Isegi kui juhtub, et tiir mitmemeetriste hangede alla mattub, on sihtmärgid ikkagi näha.

Elekter tiirus puudub. Kui tahta tiir valgustada nii, nagu valgustatakse näiteks Lilleküla jalgpallistaadioni, neelaks see Kuninga hinnangul vähemasti 100 000 eurot ja kergitaks oluliselt ka tiiru ülalpidamiskulusid. Piiratud ressurssidega pole see mõistlik.

Pärast avamist möödunud pisut enam kui kuu jooksul on Välustes lastud viis korda. Võib tunduda, et seda on väga vähe. Aga ei – tiir on vaat et ülekoormatud, lastakse kõikidel nädalavahetustel! Õim selgitab, et reeglina on tiir vabatahtlike päralt, kellel on oma põhitöö. Seda, valgustuse puudust ja talvist pimedat päeva arvestades saavadki vabatahtlikud lasta ainult nädalavahetustel ja mõne tunni päevas.

Tiiru kasutamisel on peen “etikett”. Näiteks tund enne laskmist peavad olema elanike teavituseks vardasse tõmmatud punased hoiatuslipud.

Kuna tiiru ohuala asub valdavalt riigimetsamaal, on seda lubatud kasutada kuni sada päeva aastas, mitte rohkem.

Kuna ala hõlmab ligi 150 hektarit, on sellest kujunenud mitte ainult laskmiskoht, vaid omalaadne väliõppekeskus. Siin salus saab teha ka taktikalist väljaõpet või korraldada koolide riigikaitseõpetuse välilaagreid.

Eestis on ainult kolm nõuetele vastavat tiiru, kus saab lasta vähemalt 300 meetri kauguselt. Õim ütleb, et regioonis ei ole paljudel riikidel sellise distantsiga tiiru üldse. Tavaliselt lastakse 100–200 meetri kauguselt.

Riigikaitse arengukava näeb aastateks 2013–2022 ette veel vähemat seitsme sellise tiiru ehitamist. Ehitab ka kaitsevägi. Tuleval aastal algab 200meetrise Jõhvi lasketiiru ehitus eelkõige ajateenijate tarvis.

Väluste tiir läks maksma 850 000 eurot, millest 180 000 maksid sihtmärgid. Kui tiiru oleks toodud ka elektriühendus ja ehitatud ka esialgu plaanis olnud õppeklass, kaevikud, sihtmärgipunker, puurkaev jne oleks investeering olnud umbes kahekordne.

Sihtmärgid on Välustes ka liikuvad. Ka ükski vastane pole staatiline, vaid vahetab kohta ja peidab end.

Kaitseliidul on igas malevas oma täpsuslaskurid. Paljud käivad oma laskemoona ja kallite isiklike relvadega laskmas. Aga lõviosa saab relvad ja moona kaitseliidult.

Õim: “On kummaline, et kaitseväe taasloomisest saati räägivad eri dokumendid laskmistest liikuvate sihtmärkide pihta. Aga aastate jooksul pole kaitseväes ega kaitseliidus ehitatud ühtegi liikuva sihtmärgi tiiru – see siin on esimene.”

Mida rohkem moodsaid rajatisi, seda suuremad investeeringud riigi rahakotist, kuid mis veelgi olulisem: seda kõrgemad ülalpidamiskulud. “Vaba riik ongi kallis lõbu,” ütleb Õim. Kuningas lisab: “Kaitseliidu eelarve on alla 30 miljoni euro. Ühe võitleja kohta on see soodsam kui kaitseväel ja kaitseliitlased on tõsine heidutus.”

Nii Õim kui Kuningas usuvad, et tänapäevased laskmisvõimalused ehk tiir ainuüksi kedagi kaitseliitu astuma ei pane. Kuid väljaõppe kvaliteeti ja seeläbi Viljandimaa kaitseliitlaste laskmistäpsust peaks see tublisti parandama. Kaitseliitlasel on kohustus laskmisharjutusel käia vähemalt korra aastas. Aga mõni käib peaaegu iga nädal.

Kui mõni mittekaitseliitlasest jahimees tahaks Välustes paugutada, siis sellist teenust Sakala malev ei paku. “Aga lihtne soovitus: tulge kaitseliitu, siis ei peagi laskmise eest maksma!” ütleb Kuningas.

Kas läks märki: Monitoril on kohe pärast lasku info tabamuse täpsuse kohta. (Foto: Rauno Volmar)
Teises otsas: Norra päritolu sihtmärgisüsteem, mis maksis 180 000 eurot. Selle taga kuuli “surmav” vall. (Foto: Rauno Volmar)

Väluste lasketiir

24 laskekohta

11 distantsi, vahemikus 5–300 meetrit

Lubatud relvad: püstolid, püstolkuulipildujad, revolvrid, vintraudsed püssid (kaliibriga kuni 7,62 mm), sileraudsed püssid ja tankitõrjerelvad (kaliibriga kuni 9 mm).

12 rajaga elektrooniline sihtmärgisüsteem koos liikuva sihtmärgiga.

Teenindab eelkõige Sakala malevat, kus on ligi 700 liiget.

Jaga:
  • Print
  • email
  • Facebook
  • Twitter
  • del.icio.us
  • Digg
  • Google Bookmarks

Leave a Reply